Nädala portree Helju Salumets võtab külalise vastu oma kaunis kodus Etobicoke's, mille maja ees kasvab kask. Ka sisekujunduses on palju eestipärast, pilku köidab kamina kohal seinal suur maal rahvatantsijatest. Eesti ja eestlus on pr. Salumetsa ning tema pere jaoks olnud alati väga tähtsal kohal, selle heaks on ta aastakümneid tublit tööd teinud. See on olnud tema jaoks südameasi, ootamata mingeid kiidusõnu ega tunnustust ja intervjuu idee suhtes on ta samuti algul tagasihoidlik. Ometi räägivad tema teod enese eest: Eesti Invaliide Toetav Naisring, mille esinaine ta pikka aega oli, andis 30 aasta jooksul toetust Saksamaale, Eestisse ja asukohamaale kokku 130.000 dollari eest. 30. septembril tähistab Helju Salumets oma 80. sünnipäeva, tervis on tal heas korras ja energiahulk suur. Kuigi Eesti Invaliide Toetav Naisring on oma tegevuse lõpetanud, jätkab ta tegutsemist heade eesmärkide nimel — niisama kodus istuda ta ei oska — ja järgmiseks tema korraldatavaks sündmuseks on moeparaad 5. novembril tuluüritusena Eesti Majale.
Oma elutee kohta arvab pr. Salumets, et see on sarnane kõigi teiste tema põlvkonna põgenike omale, mistõttu pole ta pidanud vajalikuks seda kunstilises vormis kirja panna.
Helju Salumets (neiuna Kirs) sündis Viljandis; Viljandimaalt on pärit mitu tema sugupõlve. Peres oli neli last: kolm õde ja üks vend, praeguseks on neist elus kaks. Helju Salumetsa noorem õde Helgi Sooaru elab samuti Torontos ja on talle nii õe kui sõbranna eest.
Perekond elas Heimtalis, kus Helju käis kolm aastat algkoolis (nüüdne Raudna algkool). Seejärel koliti Viljandisse, kus jätkus koolitee; kuni kodumaalt lahkumiseni õppis Helju Viljandi Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis.
1944.a. sügisel põgenes ta koos ema ja õega Eestist Saksamaale, isa oli viidud Siberisse (hiljem sai ta tagasi ja viidi veel teist korda, kus ta suri). Kodumaalt lahkuma sundis hirm, et ollakse järgmised Siberi kandidaadid. Kui oldi seda rasket otsust tegemas, küsis ema ka tütarde käest nende seisukohta; kartus oli suur, et nendega juhtub sama saatus mis isaga.
Oma tulevase abikaasa Akseliga oli Helju tutvunud juba koolipõlves läbi rahvatantsu. Saksamaal sündis nende tütar Helle-Mai.
Kanadasse saabudes läks Aksel Salumets algul lepinguga tööle Timminsisse kullakaevuriks, siirdudes seejärel Torontosse, kuhu Helju Salumets 1950.a. koos aastase tütrega järele tuli. Algul oli elu võõral maal raske: polnud tööd, ei osatud keelt; abikaasa töötas alguses mitmetel kohtadel, olles hiljem peajoonestaja. 1957.a. läks ta Toronto Ülikooli õppima, lõpetades
cum laude tsiviilinsenerina. Hiljem oli tal oma insenerifirma. Helju Salumets töötas pangas ja kindlustuskompaniis.
Torontosse tulid ka ema ja õde. Ema Linda Kirs suri 97aastaselt (1997.a.), olles väga elujõuline ja energiline ning valdas mitut keelt. Oma 95. juubelil pidas ta kõne nii eesti kui inglise keeles ja nagu Helju Salumets ütleb, oli ta paljude poolt väga armastatud inimene — kõikide Mammi.
Helju Salumetsa vend läks Ameerikasse ja teine õde jäi elama Eestisse. Nii oli pere mööda ilma laiali, mis oli väga iseloomulik tolleaegsete olude tõttu.
Torontos osaleti eesti ühiskonna organiseerimises. 1969.a. oli Helju Salumets Eesti Invaliide Toetava Naisringi asutajate hulgas, esimene esinaine oli 10 aastat Lisanne Vaher. Ringi eesmärgiks oli abistada Saksamaale jäänud sõjainvaliide, kes ei saanud välja rännata, ja nende perekondi. Alustati väikeste summadega, esialgu koguti raha, et sõjainvaliididele jõulurõõmu saata; summad suurenesid ja nagu loo algul mainitud, andis naisring aastate jooksul ühtekokku 130.000 dollari suuruses abi. Helju Salumets oli suurema osa ajast ringi esinaine (vahepeal ka Anne Orunuk ja Vera Lindemann) ja ühtekokku koondas ring üle 30 naise, kes kõik soovisid abistada ja head teha. Kogu töö toimus vabatahtlikult, ka kirjavahetuseks jm. kuluv raha võeti enda, mitte ringi arvelt. Väga aktiivsed ringi tegevuses olid ka Helju Salumetsa õde Helgi Sooaru ja ema Linda Kirs, kes tegi kohvrite viisi käsitööd. Ringil oli kolm auliiget: Linda Kirs, Marta Tiido ja Oldi Muistla-Põder.
Naisring tegutses aktiivselt 33 aastat. Suursündmuseks olid aastast aastasse kevadine loterii ja sügisene moenäitus. Moenäitused olid suurejoonelised: leidus häid modelle, kes otsisid näitamiseks sobivaid huvitavaid riideid. Kellelgi polnud moealast kraadi, aga suure huvi ja tahtmise tõttu tehti suurepäraseid üritusi, mille kohta Eesti Maja omaaegne esimees Osvald Piil ütles, et see on organisatsioon, mis Eesti Maja seinad laiali ajab — üritused läksid täissaalidele. Moenäitus oli 20 aasta vältel nii võimas, et korraga näidati üle 100 eseme; hiljem vähem. Tulu oli alati kena ja ka väljaminekuid polnud eriti palju. Annetusi tegid ringile ka mitmed organisatsioonid ja eraisikud. Väga tublid rahakorjajad olid aastate jooksul Oldi Põder ja Vera Lindemann.
Kui algul abistati sõjavigastatuid Saksamaal, siis Eesti taasvabanedes võeti ühendust Vigastatud Sõjameeste Ühingu esimehe Eugen Vahariga ja suunati abi sinnapoole — eelnevalt uuriti nende põhikirja ja selgitati välja, et see ei lähe mitte neile, kes on võidelnud Punaarmee poolel, mille eest abistajatel omal ajal põgeneda tuli.
2002.a. otsustati ringi tegevus lõpetada. Leiti, et enam ei saa nii palju raha kokku kui varem ja ka inimesed ei suutnud enam nii palju kui varem: näiteks küpsetada üritusteks mitmeid kümneid tosinaid pirukaid, suuri kringleid... Ringi tegevuse lõpetas Helju Salumets ilusa kingitusega, viies Eestisse toetusena $7000. Ta on ka Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu auliige. Palju tänukirju ja tunnustust on ta saanud nii Eestist kui Saksamaalt.
Sellele vaatamata, et naisring on nüüd laiali läinud, on grupist kujunenud sõpruskond ja 16—17 inimest käivad ikka korra kuus koos.
Helju Salumetsa energiat ja aktiivset tegutsemistahet on jätkunud ka mujale. Ta on Peetri kiriku nõukogu liige, kuulub selle naissektsiooni ürituste komiteesse ja laulab Cantate Dominos. Ta kuulub pikemat aega Mulkide Seltsi, olles selle auliige. 5—6 aastat töötas ta ajakirja Triinu juures, olles kolleegiumi liige, väljasaatja, raamatupidaja...
Kui küsida, kuidas on pr. Salumets seda kõike aastakümnete jooksul jõudnud teha — töö ja pere kõrvalt — vastab ta, et kui on olemas tahe ja selged sihid, siis jõuab palju. Tal on suur rõõm sellest, kui saab teisi aidata — abistamine on neil n-ö perekonna viga, ema aitas teisi juba Saksamaal.
Muidugi on olnud ka raskusi: abikaasa surm, millest veebruaris saab seitse aastat; ja tühjus, mille see jättis nii majja kui hinge.
Oma perekonda nimetab Helju Salumets haruldaseks: õega on tal väga lähedased sõbrannasuhted ja nad räägivad mitmeid kordi päevas. Alati on toeks armas tütar Helle-Mai oma perega. Tütrepoeg Brandon Robert Kalev (32) lõpetas ülikooli kirjanduse alal, tegi magistrikraadi, läks vahepeal Taiwani ja nüüd elab Peruus, kus peab oma keeltekooli. Peruus kohtas ta ka oma abikaasat, kes on samuti õpetaja, ja neil on 1. oktoobril 1aastaseks saav tütar Brianna Helle-Mai. Peatselt ongi nende pere Torontosse tulemas.
Kodumaad on pr. Salumets külastanud alates 1993. aastast pea igal aastal, peatudes peamiselt Viljandis, kuid sõitnud terve Eesti risti-põiki läbi ja näinud maad palju rohkem kui nooruses kodumaal elades. Tänavune aasta jäi vahele, aga järgmisel suvel kavatseb ta taas Eestisse reisida, silme ees on veel teisigi reisisihte — tore oleks kunagi sõita Hawaii'sse, kuhu ta on unistanud minna juba lapsest saadik.
Pr. Salumets ütleb, et Taevaisa on hoidnud teda hea tervise juures ja ka hing on tal noor. Ta ei suudaks niisama istuda ja norutada, kui teab, et on võimeline midagi tegema.
Palavad õnnesoovid juubelisünnipäevaks!
