Et jõulud on taas saabumas, sellest annavad raudse järjekindlusega märku kaupluste vaateaknad, vastav muusika igas kaubanduskeskuses ja telereklaamis, neoontuledega ehitud eraelamud, ärevam liiklussagin õhtuti ning autojuhtide kainuskontroll maanteedel. Kõik see mõjub pühade-eelse elevuse kõrval ka mõneti häirivalt ja viilib ehtsa jõulutunnetuse kuidagi õhemaks.
Meeldiva annuse vastumürki süstisid sellesse meeleollu Toronto eesti koorid laupäeva, 27. novembri õhtul Yorkminsteri Baptistikirikus oma muusikalise jõulutervitusega. Kontsert toimus Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas korraldusel ja seda toetas majanduslikult Eesti Sihtkapital Kanadas. Kontserdil osalesid (esinemise järjekorras) Toronto Eesti Koolikoor (Reet Lindau Voksepp), Estonia Koor (Ingrid Silm), Toronto Eesti Meeskoor (Charles Kipper) ja Akadeemiline Segakoor Ööbik (Rosemarie Lindau). Kõik esinesid ka ühendkoorina, kus eelmainitud dirigentidele lisandus Heli Tenno.
Instrumentaalselt olid veel kaastegevad Charles Kipper ja Riho Maimets (klaver ja orel), Joshua Doyle-Raso (tšello) ja Lucas Kirschner (kontrabass). Meeskooris oli koorisolistiks Andres Raudsepp. Ei puudunud ka ühislaulud, mis olid eranditult kakskeelsed – võis laulda kas eesti või inglise keeles.
Esimeses osas esitas iga koor kolm laulu ja pärast vaheaega kuulsime ühendkoorilt viis laulu viie erineva dirigendi käe all. Kava oli põhiliselt eestilik, ainsad ameeriklastest „külalised“ oma heliloominguga olid Ann ja Nancy Wilson ning Felix Bernard. Rõõmustavalt palju oli kavas kodueesti heliloojaid, kellest mitmed siinsele publikule vähetuntud või sootuks tundmatud: Sirje Kaasik, Rein Rannap, Lea Gabral, Veljo Tormis, Ester Mägi, Urmas Sisask ja Marje Sink. Mitte vähem rõõmustavalt olid esindatud mitmed väliseesti (ja enamuses kohalikud) heliloojad: Roman Toi, Lembit Avesson, Maimu Miido, Eerik Purje, Charles Kipper ja Riho Esko Maimets, neist viimased kaks aktiivselt kaasa tegemas. Maimetsa puhul lisas veel elevust asjaolu, et tegu oli esiettekandega helilooja klaverisaatel.
Suure kiriku kõrgete võlvide all kõlasid kõik koorid suurepäraselt ja raske on ühtki koori või esitatud pala esile tõsta. Paar erandit moodustasid mõistetavalt eelmainitud Kipperi ja Maimetsa helindid. Avessoni laulule lisasid koloriiti tšello, kontrabass ja orel.
Rõõmustavat pakkus see õhtu nii mitmeski mõttes. Kõigepealt tahaks teha sügava ning aupakliku kummarduse ühele isikule, kelleks on ELLPA uus esinaine Reet Lindau Voksepp. Tema õlgadel lasus kogu ürituse organiseerimine, kava koordineerimine ja sujuv rakendamine. Kui efektiivselt (ja tegelikult väga lihtsa võttega) oli näiteks läbi viidud vahelduvate kooride liikumine. See toimus iga kord ühislaulu ajal nii märkamatult, et mingit tühikut ei tekkinud. Suur tänu talle leidlikkuse ja oma energia positiivselt rakendamise eest!
Rõõm oli näha-kuulda ka kaht noort muulasest instrumentalisti, kes tulid meile appi jõulumeeleolu looma oma Ööbiku koori liikmest õpetaja palvel.
Tulles tagasi kooride esinemise juurde, lööb siinkirjutajas kui veterani staatuse välja teeninud laulumehes välja teatav heldimus. Kui ma eelpool ei pidanud võimalikuks ega sobivaks ühtki koori esile tõsta, siis pean oma kirjutist lõpetades pihtima, et kõige hellema koha hinges suutis üles leida koolikoor. Seda eriti teadmises, et selle juhendajad töötavad pidevalt vahelduva koosseisuga. Nende inimeste panust ei tohiks alahinnata.
Teise koha saavutas ühendkoor, mis oma võimsuses suutis äratada nii muusikalise kui usulise elamuse kõrval argiseid, praktilisi mõtteid ning soovunelmaid, mille avaldamine selle kirjatüki raamesse ei mahu, kuid mille avaldamata jätmine üha raskemaks muutub. Teen ma seda kunagi? Võib-olla. Täna aga avaldan kontserdi korraldajaile veel kord ülimat tänu ning julgen seda teha kogu koorilaulu armastava eestlaskonna nimel.
