See artikkel on trükitud:
http://www.eesti.ca/heli-susi-avalik-kiri-president-kersti-kaljulaidile-suudake-kuunal-oma-suurele-eelkaijale/article51115
Heli Susi | Avalik kiri president Kersti Kaljulaidile: Süüdake küünal oma suurele eelkäijale
03 Feb 2018 EWR Online
Heli Susi, eestiaegne Eesti Vabariigi kodanik, 2. veebruar 2017,
 - pics/2018/02/51115_001_t.jpg


Kiri originaalis Õhtulehes. https://www.ohtuleht.ee/785414...

Heli Susi neljapäeval presidendile kirja viimas. "Ärge sellest mingit sõud tehke," hoiatas ta ajakirjanikku, kes talle seltsiks kaasa läks. (Küllike Rooväli)



Toetun selles loos omaenese mälestustele ja vestlustele Eesti riigimeeste Arnold Susi, Otto Tiefi ja teiste eestiaegsete inimestega ning asjakohastele usaldusväärsetele kirjutistele.



Meie vaimsesse eliiti kuuluvad Maarja Vaino ja Trivimi Velliste on teadaandele, et Teie ei lähe Konstantin Pätsi mälestussamba avamisele, juba adekvaatselt reageerinud. Konstantin Pätsi aega mäletavana pean ka enda kohuseks sellel teemal kaasa rääkida.



Aastaid välismaal veetnud tehnikainimese ja nelja lapse emana ei ole Teil ilmselt olnud piisavalt aega ega ka huvi süveneda Eesti ajalukku ega lugeda sellekohast kirjandust. Sellest siis paljudes eestlastes võõrastust äratav suhtumine Teie suurde eelkäijasse. Ei pool sajandit nõukogude võimu, ajude saastamist võltsitud ajalooga ja punast propagandat ega üle saja tuhande eesti rahva vaprama, ausama ja ettevõtlikuma liikme hävitamist, „hajutamist ilmalaande laiali“ ei kustutanud rahva teadvusest „vana head Pätsi aega“, pigem lõi sellest nõukoguliku elu absurdi taustal müüdi.



Riigi juhtidest loodi isegi laul: // Ma tahaksin kodus olla, kui maksab eesti sent, // kui Laidoner juhatab väge ja Päts on president! //



Midagi peab nüüd, uuel Eesti ajal olema mäda osa inimeste peades, et ainuvõimaliku austava suhtumise asemele on asunud süüdistamine ja isegi põlgus. Me oleme hulludelgi aegadel alles hoidnud kainet arukust ja osanud enam-vähem vahet teha tõe ja vale, sihipärase kurjuse ja heade kavatsuste vahel. Nüüd näib, et ajastule omane nälg inetu ja vääritu järele on hakanud ka meie ühiskonnas juuri ajama. Aga mis siin imestada: oli meil ju sellinegi aeg, kus Alo ja ta laulud ära mõnitati – ja Alot meil enam ei ole. Ta laulud tulid küll tagasi, aga ega sellised alatused meie enesest lugupidamist küll ei toida.



Miks Pätsi armastati?



Konstantin Pätsil oli eriline koht Eestit valitsenud persoonide seas. Üldiselt ju meie riigimehi austati ja neisse suhtuti poolehoiuga (vaatamata pilapiltidele ajakirjanduses ja iga kõrgema ametipostiga paratamatult kaasnevale nurinale). Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Johan Laidoner ja teised olid lugupeetud mehed, aga – Pätsi armastati, sest tema armastas oma rahvast, suhtus temasse kui oma perre ja rahva enamus vastas sellele samaga. Millegi muuga ei saa seletada seda aurat, mis kogu vene aja vältel ümbritses inimeste teadvuses tema nime ja kohta Eest eluloos. Ma ei räägi siin tema poliitilistest vastastest, vapsidest ja nende järglastest, kommunistidest, hulgast Jaan Tõnissoni pooldajatest, kellel oli temale etteheiteid kuhjaga, ma räägin nendest tuhandetest eesti inimestest, kes teda vaimustusega tervitasid kõikjal, kuhu ta saabus, nagu ei ühtegi teist riigimeest enne ega pärast teda. Sellisele erilisele suhtumisele peab olema seletus.



Ühelt poolt oli see ilmselt tema karisma, ta lihtsus ja südamlikkus suhtlemisel. Oma sagedastel ringsõitudel kohtus ta suurte rahvahulkadega. Temaga kokku puutunud inimeste sõnul oli heatahtlik naeratav olek talle rahvaga suhtlemisel loomuomane. Alati oli tal taskus maiustusi lastele jagamiseks, aga selle kõrval oli tajutav ka kõrge riigitegelase väärikus. President oli üks meie seast, ja see võitis hulkade südamed.



Samas teati ka ta teist külge: kui vaja, oli ta raudne riigimees, kes ei kõhelnud tegutsemast resoluutselt, kui seda nõuab mingi rahvast ja riiki ähvardav oht, nagu näiteks vapside puhul. Ka Jaan Tõnisson tunnistas seda, öeldes: „Sina said sellega hakkama!“. Kui Pätsilt pärast ta abikaasa varast surma küsiti, kas ta kavatseb uuesti abielluda, vastas president, et ta pühendab end nüüd poegade kasvatamisele ja oma rahvale ega abiellu enam. Nende kahe pooluse samaaegsus imponeeris ja äratas usaldust, et president tegutseb alati vaid lähtuvalt üldhuvidest, nii nagu ta seda õigeks peab – näiteks asundustalude ja Vabaõhukooli rajamisel.



Kuidas president koju tuli



Nagu öeldud – mälestused kohtumistest, presidendi kõnedest ja tegemistest, nördimus temale osaks saanud alanduste ja kannatuste pärast ei kadunud eesti inimeste mälust järgnevate aastakümnete vältel. Igas mõttes tõusuteel vabariigi vägivaldselt katkestatud areng, rängad inimkaotused ja valede vohamine, mis teadvusse oma sette jättis, hakkas mõjutama ja moonutama kujutlusi minevikust ja selles toiminud inimestest. Kogesin seda muutust omal nahal 1957. aastal. Pärast kaheksat aastat Siberist koju naastes tajusin ehmatavalt suurt erinevust eakaaslaste, eriti aga üheksa aastat nooremate kursusekaaslaste hoiakutes võrreldes 1949. aastal minust maha jäänud noortega. Sel karmil ajal oli segi paisatud või liidetud koole, vallandatud või ümber paigutatud õpetajaid, õpilasi sunnitud ultimatiivsete ähvardusega komnooreks – see hirmutas ja ängistas, muutis käitumist ja oli tekitanud hoopis uuelaadse õhkkonna.



Kõigele vaatamata hõõgusid söed kusagil sügaval varjatult edasi. 1954. aastal toodi vana ja haige president kodumaale Jämejala haiglasse, muidugi. Teade sellest levis kulutulena ja kohe saabusid inimesed avaldama oma austust ja poolehoidu, kellel kaasas kook või kingitus (kohtuda muidugi ei lubatud). Eluvõõras KGB ei osanud sellist palverännakut oodata, kohkus ära ja juba 11 päeva järel viidi president Venemaale tagasi, Buraševo psühhiaatriakliinikusse, kus ta 1956. aastal suri ja reahauda maeti. Aja jooksul kasvas seal mets kalmistule peale ning hauatähised lagunesid või kadusid hoopis.



Niipea kui ajaloopööre seda võimaldas, siirdus rühm mehi Matti Pätsi algatusel Buraševosse presidendi säilmeid koju tooma, et matta ta Metsakalmistule tema enda määratud kohale. Ülesanne oli raske, näis vahepeal teostamatu – sellest on haarav kirjeldus koguteoses „Alasi ja haamri vahel“. Lõpuks leiti õige kalm ja Konstantin Pätsi põrm toodi kodumaale. Matusetalitus toimus Apostlikus õigeusu kirikus Kloostri tänaval. Kümned tuhanded kogunesid sel ajal kiriku ümbrusesse, et sammuda üheskoos matuserongis kuni Kadrioru lossini, saates valgetesse ja sinistesse lilledesse kätketud puusärki, mis asetses allalastud külgedega veoautol. „Nüüd jääb vabariik püsima“, kuulsin inimesi arutlevat. „President tuli koju“.



See pidulik ja pühalik päev jäi ka viimaseks, mil tajusime ehtsat eestiaegset vaimu valdamas rahvahulka, nagu ma veel mäletan vabariigi 20. aastapäevast 1938. aastal. Ka siis olid tuhanded tänavatel, rõõmsad ja rahulolevad, naeratati üksteisele, lehvitati vastutulijaile. Kõik see oli loomulik, õigupoolest ainumõeldav suhtumine. Konstantin Pätsist oli saanud Eesti Vabariigi sümbol.



Rahvas peab alles jääma!



Nüüd aga sünnib midagi jahmatamapanevat: välja ilmub ajaloolane ja kirjutab artiklitäie süüdistusi kadunud Pätsi arvele. Ja ennäe – vastavalt uue ajastu vaimule toimub hulkade teadvuses uskumatu pööre: tõestamata väited võetakse kriitikata omaks ja president Pätsist saab reetur ning peaaegu kurjategija. Mõne aja pärast on faktidele toetatult kõik süüdistused ümber lükatud – aga see ei veena enam, tõrv on valatud, on sitke ja jääb paljude silmis püsima!



Sellisel juhul – nagu Alogi afääri korral – kerkib tahtmatult küsimus: kas me ikka oleme väärt oma iseseisvust, kui me enam oma peaga mõelda ega allikate abil asjast tõepärast pilti omandada ei viitsi. Teid, proua Kaljulaid, takistab Konstantin Pätsi austama minemast kaitseseisukorra kehtestamine seoses vapside mässukatsega. Selle paratamatuse kohta võib lugeda meie erudeerituima ajaloolase Heino Arumäe tekstidest, auväärse Julius Põldmäe mälestustest kui ka Märt Raua teosest „Kaks suurt“ ja mujalt. Vabadusristi kavaler, demokraat ja jurist Arnold Susi põhimõtteliselt ei pooldanud tol ajal rakendatud meetmeid, kuid ühiskonnategelasena pidas neid paratamatult vajalikeks, sest teadis täpselt, millist ohtu Eesti iseseisvusele kujutasid endast mustade barettide ja hitlerliku käetõste-tervitusega ja „vajadusel“ relvastatud riigipöördeks valmistunud vapsid.



Üks isiklik mälestus: 1940. aasta saatuslikul suvel olime oma suvilas vennaga valges raevus – kuidas lasti vene väed Eestisse! Isa tuli linnast, mures ja kurb ning ütles: „President kõneles täna, tema sõnad olid: „Mis meist saab (ta mõtles riigijuhte), pole tähtis, rahvas peab alles jääma!“ Nõukogude võimu ajal maa pealt kadunud rahvaid on sadakond, tuhandeid meie parimaid inimesi on hukkunud, aga rahvas on alles ja hakkab peagi pühitsema oma riigi sajandat sünnipäeva. Ajalugu oleks võinud ka teisiti minna. Seega – au ja tänu aatekandjatele, kelle visal tahtel sündis Eesti Vabariik. Võideti Vabadussõda, võimaldati 20 aasta jooksul – kurjade jõudude kiuste – vaba rahva kehal ja vaimul kosuda ja kasvada. See andis jõudu 50 aastat kestnud vabadusvarjutusest eluga välja tulla ja aitab nüüd ehk püsima jäädagi.



Ärgem siis löögem mõrasid vundamenti, millel seisame, hoidkem oma väärikust ja austagem eelkäijaid, kellele see riik ja rahvas olid olulisemad kui nende isiklik saatus.



Nii ka president Konstantin Päts. Tema ausambal peaksid seisma sõnad: Rahvas peab alles jääma! See oli ta elu mõte, millega ta elas, kannatas ja suri. Ta oli inimene nagu me kõik, ainult ausam, õilsam ja armastavam ning talunud rängemaid kannatusi kui väga paljud meie seast.



Mul on Teile palve, proua president: sõitke ühel vabal hetkel Metsakalmistule ja süüdake küünal oma suure eelkäija kalmul. Tulge ka tema mälestussamba avamisele.
Märkmed: