Anesteesia tähendab sõna-sõnalt „mittetundmine” ehk on ravimite poolt esile kutsutud vaimne seisund, mis muudab igasuguse valuliku või häiriva ravi- või diagnostilise protseduuri tegemise võimalikuks. On aga ka väga palju ülikeerukaid operatsioone, kus patsiendi anesteesia läbiviimine vajab spetsialiseeritud anestesioloogi oskusi ja teadmisi. Ka on mõne looma puhul juba nende anatoomiast lähtuvalt väga keeruline anesteesiat teha (hobused näiteks või erinevad metsloomad, loomaaialoomad või siis ülimalt pisikesed imetajad, linnud, kalad).
Maailmas on diplomeeritud veterinaar-anestesiolooge ülimalt vähe. Kanadas näiteks on neid umbes 15, üks neist Torontos. Täpse nimekirja leiab Ameerika Veterinaaranestesioloogide Kolledži (American College of Veterinary Anesthesiologists – ACVA) kodulehelt aadressil http://www.acva.org/Locator ja European College of Veterinary Anaesthesia and Analgesia (ECVAA) kodulehelt aadressil http://www.ecva.eu.com.
1975. aastal asutatud ACVA on Ameerika Veterinaarmeditsiini Assotsiatsiooni (American Veterinary Medical Association) poolt tunnustatud mittetulunduslik organisatsioon, mis tegeleb nii spetsialistide koolitamise kui ka veterinaaranestesioloogia-alase teadustööga.
Et ACVA loomaarsti anestesioloogina aktsepteeriks, tuleb tohtril läbi teha 3-aastane anesteesiaresidentuur ja anda eksamid, et saada kolledžilt vastav sertifikaat.
Euroopas on ACVA analoog ECVAA, kes tänaseks on andnud välja 107 diplomit. Seega ongi terves Euroopas diplomeeritud veterinaar-anestesiolooge praegu 107. Kui eestlane Heli Säre (33) oma anestesioloogia diplomi eksami ära teeb, on tema 108. veterinaar-anestesioloog Euroopas.
Patsiendiks 2-nädalane kaelkirjakupoeg
Niisiis, Heli on veterinaar-anestesioloog ehk siis arst, kes hoolitseb patsiendi narkoosi eest operatsioonil või mõne valuliku-ebamugava protseduuri ajal. Heli on spetsialiseerunud lisaks anestesioloogiale ka intensiivravile. „Mujal maailmas ongi loomaarstidega samamoodi nagu inimeste arstidega: on radioloogid, kes ainult röntgenipilte loevad; on südamearstid, ortopeedid, kirurgid – igal alal eraldi spetsialistid,“ selgitab Heli. Aga Eestis sedasorti erialati hargnemist loomaarstide seas väga veel ei praktiseerita – siin ei tehtagi selliseid ülikeerukaid operatsioone. Sestap ongi eriharidusega Heli töötanud küll Ameerikas, küll mitmel pool Euroopas.
Kui Heliga eelmisel korral, see on kolm aastat tagasi, rääkisime, oli ta parajasti tööl Iirimaal – kolmeaastase lepinguga Dublini ülikooli juures asuvas loomakliinikus, mille patsientideks ka kõik loomaaia asukad.
Dublinis oligi Heli üks erilisi töid – narkoosi alla tuli panna 2-nädalane kaelkirjakupoeg. „Tal oli kõht lahti ja ta oksendas – kahtlustati kaasasündinud tervisehäda, mille diagnoosimiseks oli vaja teha endoskoopiline seedetrakti uuring. Õnneks selgus, et tegu oli vaid bakteriaalse infektsiooniga,“ meenutab Heli.
Tartust läbi USA Euroopasse
Kuidas täpselt Heli oma ametis nii kaugele jõudnud on, on ta enda sõnul hirmpikk lugu. „Kõigepealt astusin Eesti Maaülikooli (endise Põllumajandusülikooli) loomaarstiteaduskonda, mille viimasel kursusel läksin neljaks kuuks Ameerikasse praktikale. Töötasin Californias loomade intensiivravi kliinikus, millest on nüüdseks juba üle üheksa aasta möödunud. Peale seda tekkiski mul arusaamine, et ainult selle diplomiga, mille Tartust saab, piirduda ei või. Seejärel olin viis kuud Helsingi Ülikoolis, peale mida töötasin aastakese ka Tallinnas, Valdeku loomakliinikus. Edasiõppimise eesmärgil astusin internatuuri Londonisse, Kuninglikku Veterinaariakolledžisse, kus olin aasta ja neli kuud. Sealt pöördusin korraks tagasi tööle väikeloomakliinikusse Eestis, misjärel avanes võimalus tulla aastase lepinguga õppima ja töötama Austriasse Viini Veterinaariaülikooli kliinikusse. Järgmiseks kandideerisin anestesioloogia- ja intensiivraviresidentuuri Dublinisse,“ loeb Heli hoolikalt kõik oma rahvusvahelised töökohad üles.
Praeguseks on Helil anestesioloogile kohustuslik residentuuriaeg läbitud ning veterinaar-anestesioloogi sertifikaadieksam sai ka juba üsna mitu aastat tagasi edukalt sooritatud, kuid läbimata on veel nn Euroopa diplomi eksam.
Heli selgitab, mida see diplom spetsialistile tähendab: „On olemas selline organisatsioon nagu European College of Veterinary Anaesthesia and Analgesia (ECVAA), mille poolt on praeguseks väljastatud diplomid 107 spetsialistile, neist 6 on audiplomid ja 6 mittepraktiseerivate arstide diplomid. Diplomieksamile pääsemiseks on vaja esitada kaks publitseeritud erialast artiklit, 300 patsiendi anesteesiaprotokollid ning kolme patsiendi täielikud haiguslood ja kõik muu sinna juurde kuuluv. 2009. aastal sain need kõik valmis ning need kiideti ka heaks. Eksamile tahan minna sel aastal.“
Muide, Helil on valmimas doktoritöö, mille kaitsmine on juba 23. aprillil! Heli uuris oma doktoritöös, kuidas mõjuvad erinevad ravimid EKG-le.
2008. aasta suvest on Heli jälle Viinis tagasi, sedakorda juba tähtajatu lepinguga. Heli ütleb just nimelt, et on Viinis t a g a s i. Tundub, nagu oleks ta koju tulnud.
Loomaarsti amet kindel juba lasteaia ajast
Miks Heli aga üldse sellise ameti valis? „See mõte on mul olnud küll päris lapsest saadik. Konni ma lasteaias lõhki ei lõiganud, aga kui jahimehest isa mõne looma koju tõi, siis uurisime emaga ikka loomade anatoomiat. Ja lasteaia lõpupeol olevat ma kindlalt öelnud, et minust saab loomaarst,“ meenutab Heli. Heli ema on ka arst, radioloog nimelt. Aga sedakorda küll inimeste oma. „Tema on mulle suureks eeskujuks olnud!“ kiidab Heli oma ema.
Heli patsiendid
Heli patsientideks on olnud igasuguste hädadega kõikvõimalikke nii koduseid, mets- kui ka loomaaialoomi. „Näiteks iguaanile ma intensiivravi veel ei ole teinud, aga koera neerusiirdamisoperatsiooni juures olen küll narkoosi teinud. Koerte puhul ei ole see küll väga tavaline operatsioon, kassidele tehakse seda rohkem. Londonis õnnestus osaleda ka koerale südameklapi siirdamise operatsioonil, kus kasutati kunstlikku vereringet. London ongi ainuke koht Euroopas, kus selliseid operatsioone tehakse. Ameerikas ülikoolikliinikutes tehakse selliseid operatsioone rohkem,“ teab Heli.
Koerte, kasside ja hobuste opereerimises ei ole niisiis midagi ebaharilikku – nad kõik on väga tihti Heli patsiendid. „Hobuste anestesioloogia erineb pea kõigi teiste loomade omast, olles hästi huvitav ja keeruline. Kui hobune lõikuslauale n.ö. tagurpidi keeratakse, on tal kohe häiritud nii südame töö ja ka hingamine ning enamasti tuleb hobused seetõttu operatsiooni ajaks kunstliku hingamise alla panna,“ valgustab Heli patsientide erisusi.
Suurte loomade kõrval (teiste hulgas ka kaamelid ja eeslid, veised ja lambad), tuleb Helil tegelda ka hulga pisematega, nagu näiteks hiirtega. Kõige väiksem Heli patsient on olnud aga mesilasema! „Päris minu karjääri alguses aitasin sõpra doktoritöö katse läbiviimisel, kui tuli mesilasemadele teha üldanesteesiat kunstliku seemendamise jaoks. “
Üks väga eriline patsient on Helil veel – pisike taksikoer, kes Viini kliinikus erilise operatsiooni läbi tegi. „Talle tehti torakoskoopiline kopsukasvaja eemaldamise operatsioon. See on üks uus asi veterinaarmeditsiinis – rinnaõõnelõikus, kus patsient peab hingama ainult ühe kopsuga ehk ventileerida tuleb ainult ühte kopsu. Inimestele tehakse selliseid operatsioone juba pikemat aega, aga loomade anatoomia on inimese omast natuke erinev, mistõttu juba ainult suuruse pärast kõik inimeste jaoks mõeldud vahendid ja materjalid loomadele ei sobi. Operatsiooni eriline iseloom tingib ka erilise anesteesia vajaduse. Hetkel töötamegi asja välja ning valmistame õppevideosid ning -materjale. Antud operatsioone viib läbi kuulus kirurg Prantsusmaalt, kes ongi spetsialiseerunud keerulistele kopsulõikustele. Patsiente tuleb meie kliinikusse seetõttu kokku üle terve Euroopa,“ ütleb Heli väikese uhkusega.
Sõber Kiti-Riin
Loomad tööl, loomad kodus. Heli koer Kiti-Riin (Eesti maa-tõugu, nagu Heli ise ütleb), kes on temaga pea terve elu kaasas käinud, on ka praegu Viinis talle seltsiliseks. Ainult Dublini ajal oli sõber Heli ema-isa juures Eestis.
Heli kiidab Viini ja austerlasi: „Siin ollakse üliväga loomasõbralikud, see on täiesti uskumatu! Looma- ja inimelu on siin täiesti võrdne. Arvan, et selle pärast ma siin olengi.“
Kiti on praegu 13 ja oma vanuse kohta väga kobe, kuigi ka tema on jõudnud juba mitu korda Heli ja ta kirurgidest kolleegide patsient olla. „2008. aasta suvel opereeriti tal piimanäärme kasvaja. See osutus pahaloomuliseks kasvajaks ehk teisisõnu rinnavähiks, mis oli levinud juba ka lümfisõlmedesse. Peale lõikust sai Kiti kuus kuud keemiaravi, mida ma ise väga kartsin, sest see teraapia liik pole mulle loomade puhul kunagi väga meelt mööda olnud. Kiti talus ravi äärmiselt hästi. Karv tal ka maha ei tulnud, sest loomadel ei tulegi keemiaravi tagajärjel karv maha. Kitil leiti kasvaja ka põrnas, mis eemaldati 2009. aasta suvel. Nüüdseks on kõik korras ja Kiti on oma kõrge vanuse kohta tõeliselt heas vormis,“ on perenaine üliõnnelik. Eks Kitil ole perenaise ja tema ametiga vedanud ka. „Peale operatsioone oli Kiti minuga tööl kaasas ehk siis kliiniku intensiivravi osakonnas sees,“ selgitab Heli.
Tulevane professor?
Heli on oma tööst väga vaimustuses, aga vaatamata ülimalt pingelisele töögraafikule leiab ta siiski aega ka muuks. „Kui te nüüd jälle küsite, et kas mul mees ja lapsed ka on, siis pean endiselt ütlema, et ei ole,“ naerab Heli – seda küsitakse tema käest pidevalt. „Ma käin talviti lumelauaga sõitmas ja tegelen suvel kite-surfinguga,“ paljastab ta oma hobid.
Eestisse ei satu Heli just väga tihti. Viimati eelmisel aastal, kui Tartus peeti viiendat rahvusvahelist Balti Anestesioloogia ja Intensiivravi Kongressi. Heli andis seal oma ettekandes ülevaate veterinaaranestesioloogia olulisematest tegevussuundadest.
Mida tulevik toob, seda Heli ennustama ei hakka. Esialgu on ta eluga Viinis väga rahul ja kuhugi mujale minna ei plaani.
Mis aga Heli tulevikuplaanide hulka kindlasti kuulub – peale doktoritöö kaitsmist kunagi ka professoriks saamine.
Fotodel veterinaar-anestesioloog Heli Säre oma patsientidega. Fotod erakogust
