(4. oktoober 1921 – 30. august 2009)

JÜRI LINA

Vabadusvõitleja Heino Tuisk sündis 4. oktoobril 1921 Pärnumaal. Ta kasvas üles koos kahe õe ja vennaga. Hiljem ostis pere talu Tartumaal.

Noore mehena astus ta 1941. a. vabatahtlikuna, relv käes, kommunistide vastu. Oma salgaga sattus ta ülekaaluka vaenlasega lahingusse. Ta relv oli venelastelt saadud sõjasaagiks. Sellelt võis lugeda tootja nime – „Westinghouse“. Hiljem Ameerika pinnale sattunud, hakkas ta selles firmas tööle.

Heino sai ühes lahingus raskelt haavata ja ta viidi Riia laatsaretti. Ta käsi jäigi vigaseks. Sõjakeerises võeti ta Tshehhoslovakkias vangi. Vähe puudus, et ta oleks venelastele välja antud. Ta pidi oma rahvust varjama, et mitte nõukogulaste kätte sattuda. Ühel ööl õnnestus tal mõne kaaslasega pageda Saksamaale, kus ta tegutses autojuhi ja tõlgina.

1950. aastate algul siirdus Heino USA-sse, kus ta hakkas tööle ühes farmis Buffalo lähedal New Yorgi osariigis. Seal tutvus ta noore mehe August Kuklasega, kellest sai tema eluaegne sõber.
August kolis Baltimore’i ja kutsus ka Heino sinna, sest kliima oli Marylandis soojem, mis Heinole meeldis.

1960. aastate algul hakkas ta tööle Westinghouse’i mehhaanikuna. Hiljem sai temast ülisalajaste rakettide inspektor. Ta töötas Westinghouse’is ligi 30 aastat.

1963. a. leidis Heino Saksamaalt noore neiu Marita Johanna von Grunheimi. 4. aprillil 1964 nad abiellusid. Neile sündis kaks tütart Mai ja Marita Brigitte. Nad elasid Magothy jõe ääres Pasadenas, Marylandis.

Heinole meeldisid pere puhkesõidud Floridasse. Clearwater Beach oli tema lembepaik.

2. juunil 1980 suri Heino abikaasa 36-aastaselt vähki. See tekitas suure huvi tervisliku eluviisi vastu. Talle meeldis raamatuid lugeda ja sealt teadmisi ammutada. Ta võttis mind alati külalislahkelt Marylandis käies vastu, sõidutas mind ringi ka teistes osariikides ja tutvustas vaatamisväärsusi. Ta oli vastutulelik, südamlik ja truu sõber.

Paar aastat tagasi hakkas ta tervis halvenema. Tal esines südamehäireid, mille vastu talle anti arstimeid. Aasta-aastalt jäi ta nõrgemaks. Sel suvel sai ta diagnoosi: jämesoolevähk.

Kui ma 29. augustil helistasin talle Stockholmist Baltimore’i haiglasse, ütles ta, et oli Jumalalt palunud säästa teda valudest ja ta kiiresti ära kutsuda. Järgmisel päeval teatas ta sõbra lesk Renate Kuklane mulle Marylandist, et Heino oli sel hommikul manalasse lahkunud.

Ma ei unusta teda kunagi. Ta oli vapper sõdur, hea töömees, südamlik isa ja lojaalne sõber.

Märkmed: