ANU JÕE 20 aastat on möödunud sellest näpistavalt külmast jaanuaripäevast, kui Heino sammus südametohtri kontorist välja ida suunas mööda Bloor Streeti fotoäri poole ja „viskas vedru välja“.
Olen päris kindel, et tema ise oleks seda sündmust just selliste sõnadega kirjeldanud. Tema, kelle „head lõuad on pärit vallamajade ringkonna valitseja kantseleide ja veskiliste piibusuitsu ootetubadest“, nautis selliste tabavate, rahvapäraste väljendite kasutamist. Tihtipeale just efekti pärast.
Minu memm ja taat olid oma tavalisi toimetusi tegemas. Taat oli just posti pannud umbes 15 kirja rahvuskaasvõitlejatest sõpradele Eestis, mida ta pool ööd oli kirjutanud ja sammus perekonna jõulufotosid ilmutama. Memm oli minemas hiinlaste aedviljapoodi „värsket kraami“ tooma. Nagu ikka! Siit maailmast lahkus taat niisama kiirelt, kui ta siia sündis. Ta rõhutas alati, et „me sünnime üksi ja sureme üksi, aga vahepeal peab kogu meie elu siht olema seltskondlik“.
Ta oli mees, kes pidas omaks kolme ametit –poistejuht, õpetaja ja lehemees, kuna „nende ametite juures olen saanud kasutada poisipõlve elukoolis kogutud vaimuvara intresse“, jagas kogu oma elu teistega, eesti rahvaga. Ta ei pidanud vajalikuks asjade muretsemist ja soetamist endale, sest need asjad kaovad koos meiega. Püsima jääb vaid see, mida me jagame teistega ja pühendame teistele.
Vello Soots iseloomustas Heinot nii: „Ta jagas meile oma vaimustust, oma elujõudu, elurõõmu ja armastust. Tal jätkus ideid igale poole, mõtteid igaks ettevõtteks ja aega pühenduda meile ja kogu eesti rahvale.“
Enamusel meist, Toronto eestlastest, on kaasas mõni ränikivi kild, mille saime Heinolt. Tema mõtted, ideaalid, sihid on ikka meie keskel ja liiguvad põlvest põlve. Siit ja sealt on tihtipeale tema nime kuulda. Sel suvel viisid meie gaidid ja skaudid tema Kotkajärve Kollid kodumaale suurlaagrisse eesti keele puhtust rõhutama.
Tänu tema skaudisõpradele ja perekonnale on tema kolm ametit – poistejuht, õpetaja ja lehemees – salvestatud kahes raamatus: „Black Joe päevaraamat“ ja „Jämesääre jäljed“. Aga kui on ränikivi killud, siis on siin-seal pisut leida ka kivi peenemat pulbrit. Nüüd tahan mina teie abil seda huumorikat, teravat, naljakat, tabavat, särtsakat ja vahel ka sapist peenemat pulbrit kokku korjata. Toronto eestlaste peres liikudes tuleb tihtipeale keegi endine skaudipoiss, sõber, kaaslane mu kõrvale ja ütleb: „Anu, kuule, ma räägin sulle ühe pisijutu sellest, mida Heino mulle kunagi ütles.“ Nüüd on minul aeg need kirja panna.
Need on ka meie ajalugu.
Kallis lugeja, kui Teil on mõni lugu, ütelus või mälupilt Heinost, palun saatke see teele, kas või anonüümselt, minu postkasti.
Tänutäheks saadan Teile raamatukese, kui selle valmis saan. Lõpetan Heino lemmikhüüdega: „Müts maha Eesti mineviku ees! Käised üles Eesti tuleviku pärast!“
