Pühapäev, 18. september tõi Toronto Eesti Maja suurde saali midagi täiesti uudset ja ootamatut. Ansamblit Heinavanker oli ju küll reklaamitud, sellest oli eelnevalt kirjutatud vägagi asjatundlikult, kuid isegi pärast kontserti uuesti üle lugedes ei oska sellest leida midagi, mis tingimata meelitaks õhtupoolikut veetma väljaspool koduseinu. Iidsed koraaliviisid, regilaulu uinutav monotoonsus, ansambli nimetus, mis pigemini seostub Kukerpillide kui vana altarimaaliga – ühesõnaga ei midagi jalustrabavat. Ometi rabas, ja kuidas veel!
Tegemist on kuueliikmelise kammermuusika vokaalansambliga. Koosseis väike ja ebatavaline: kaks naist, neli meest, ansamblijuht Margo Kõlar nende hulgas. Esitus rangelt
a capella, kui maha arvata ühe meeslaulja rahvapilli imiteeriv huulinstrument, mille saladuse jälile saamise eest ohverdaksin palju, oh kui palju! Kavalehe tekst kõike muud kui paljutõotav – kuni esimeste helideni. Siis muutus kõik, muutus lõplikult ning jäägitult.
Kõigepealt üllatas ansambel oma originaalse harmooniaga. Kahjuks ei olnud kavalehel märgitud nende päritolu, välja arvatud üks, mille oli seadnud Margo Kõlar. Helipuhtus, intonatsioon ja täpsus olid niivõrd „viimase peal”, et mõjus lausa instrumentaalselt. Ainult inimhääle väljendus- ja varjundirikkus muutsid seda efekti. Eesti Maja saal ei ole vist iial olnud nii põhjalikult ja pikalt muusikalise lumma kammitsas, ei ole tajunud sellist haudvaikust, kus isegi aplaus mõjus ebakohaselt ja profaneerivalt.
Kuusalu regilaulu „Haned kadunud” – üks vähestest vaimuliku pitserita paladest – esitasid kaks naislauljat lava ees meeshäälte diskreetse taustaüminaga lavalt. Daamid kõndisid/hõljusid kogu pika lugulaulu vältel kahelt poolt publikust mööda, tehes ringi ümber saali ja kohtudes taas lava ees. Esituse kuuldavust see ei seganud, küll aga süvenes kadunud hanede otsimise atmosfäär.
Kes suudaks uskuda, et üks naishääl mingi saateta võib esitada lihtsat vanaaegset koraali kõigi „sakkide ja nikerdustega” nii veenvalt ja haaravalt, et tunned end viibivat hiies! Kadri Hunt tuli sellega toime – seesama Kadri, kes oma südamliku laululoominguga „Üksteist peab hoidma” on end juba kindlalt Toronto koolinoorte südamesse kinnitanud.
Mida enam mõistakski muusikat armastav inimene sellise ettekande kohta öelda? Vaid kahju tunda neist, kes sellest ilma jäid. See oli rohkem jumalateenistus kui kontsert, see oli ürgne loits urikivi juures, sajandite tagant esile kerkinud ning taas aegade hämarusse vajunud rituaal.
Esinejaid tänas ja tervitas Toronto Eesti Seltsi esinaine Anne-Liis Keelmann, teatades, et selts toetab neid omapoolse majandusliku panusega. Eesti Maja mänedžer Tõnu Orav lausus oma tänusõnad ning tutvustas ühtlasi kõiki ansambli liikmeid nimeliselt. Ka Eesti Sihtkapital Kanadas oli toetajate hulgas. Õitega pärjatud muusikud tänasid omalt poolt lisapalaga.
Ülim tänu ansamblile saabus aga publikult, kes spontaalselt jalule kerkides aplodeeris. Tahaks loota, et see kandus esinejate südameisse.
