Heinart Puhkim: Miks britid idaeurooplasi kardavad? (2)
Eestlased Inglismaal | 13 Jan 2014  | EWR OnlineEWR
www.DELFI.ee
Arvamusfestival
Heinart Puhkim, Arvamusfestival
FOTO: Priit Simson

Hiljuti pidas Suurbritannia konservatiivist peaminister David Cameron partei konverentsil kõne, kus ta süüdistas idaeurooplasi saareriigi tööturu ja sotsiaalsüsteemi õõnestamises. Cameron väitis, et praeguste uusimmigrantide seas on ligikaudu 400 000 vanaduspensionäri ja nende arvu kasvamisel ei pea Briti tööturg ega ka sotsiaalsüsteem kaua vastu. Kuni tänaseni on ta võõrviha hüsteeriat tõusvas joones edasi kütnud.

Liberaaldemokraadist majandusminister Vince Cable ei jäänud aga palju maha, väites, et varemgi on köetud paanikat immigratsiooni­ teemal - eelmisel sajandil kardeti Ida-Euroopast pärinevaid juudi immigrante. Teisisõnu on tegemist poliitilise diskussiooniga Suurbritannia moodi: otse ja pasunasse, nii et oleks siililegi selge.

Kui tegu oleks mõne väikeriigi konservatiivide ja liberaalide omavahelise nagistamisega, poleks ju väga viga, aga siin on asi natuke tõsisem. Cameron on Euroopa Liidu ühe suurema riigi peaminister, kes muuhulgas ähvardas juba eelmise aasta algul korraldada referendumi ELi jäämise küsimuses. Kas immigratsioonipaanika üleskütmine tähendab pinnase valmistamist referendumi jaoks? Või on tegu lihtsalt ühe partei osava PR trikiga?

Tööjõu vaba liikumine ELi sees on üks selle kodanike põhiõigustest. Kahjuks on britid hakanud seda tõlgendama nii, nagu hetkel neile kasulik.

Räige populism


Teatavasti astus Eesti Euroopa Liitu 1. mail 2004. aastal. Ühena vähestest vanadest liikmesriikidest ei kehtestanud Suurbritannia Eestist pärit tööjõule mingeid ajalisi piiranguid. Rumeenia ja Bulgaaria astusid Euroopa Liitu meist hiljem ja sealt pärit tööjõu vabale liikumisele kehtestasid britid viieaastase üleminekuaja, mis lõppes 2014. aasta algul.

Cameroni viide massilisele sisserändele Bulgaariast ja Rumeeniast tuleb aga tühja koha pealt, sest mina küll ei mäleta, et britid valikulist üleminekuaega, selle omatahtsi pikendamist või muid eritingimusi varem oleks nõudnud.

Olen alates 2001. aastast kümnekonna aasta jooksul olnud Euroopa Komisjoni tööturu alase nõuandekomitee liige. Selles osalesid kandidaat- ja liikmesriikide riigisektori, tööandjate liitude ja ametiühingute konföderatsioonide esindajad. Kõik selleaegsed Euroopa tööturu avanemisega seotud probleemid sai seal läbi vaieldud ja mingeid brittide erinõudmiste esitamist mina küll ei mäleta.

Eriti küüniline on brittide suhtumine poolakatesse. Korduvalt on rõhutatud, et poolakad olid väga teretulnud pärast Teist maailmasõda, kui oli vaja Suurbritannia majandust üles ehitada. Praegu on aga käibele lastud üpris halvustav hinnang „poola torumeeste" aadressil.

Seda kõike arvesse võttes on Briti konservatiivide õhutatud immigratsioonipaanika üpris räige populism, mis rahvale hästi peale läheb. Seda tehakse, justkui oleks kõik immigratsiooni puudutavad reeglid ühel hetkel lihtsalt kehtivuse kaotanud. Aga see ei ole kaugeltki nii!

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
šotlane16 Jan 2014 13:29
http://en.wikipedia.org/wiki/P...
Üks Stalini – Churchilli saladokument mõjusfääridest.

http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
vanad sõbrad14 Jan 2014 10:59
http://www.ohtuleht.ee/blogid/...
Eestis esineb Suurbritannia suhtes vaenulikkust, kirjutas 1939. aasta 21. aprillil siinne Inglise konsul W. B. Gallienne oma saadikule Riias.

NSV Liidu suursaadik telegrafeerib 9.oktoobril 1939 Londonist Moskvasse:
"Churchill lähtub seisukohast, mida ta kaitses ka varem, et tänapäeval ei põrku Inglismaa ja NSV Liidu huvid kusagil kokku. Samuti pole Inglismaal alust vastu vaielda NSV Liidu tegevusele Baltikumis. Muidugi võivad mõned sentimentaalsed liberaalid ja leiboristid valada pisaraid seoses "Vene protektoraadiga" Eesti ja Läti üle, kuid sellesse ei saa suhtuda tõsiselt. Churchill mõistab suurepäraselt, et NSV Liit peab olema Balti mere idakalda peremeheks."
http://forte.delfi.ee/news/mil... London 1940, Baltikumist

15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes toob Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles ära Inglise suursaadik Lord Hallifaxi arvamuse, et NLiidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Lord Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid NLiidu koosseisu.

1942. aasta juuni Inglise väljaanne World Review toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.

1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest.

1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Siin siis inglaste endi kirjutatud lugu sellest, kuidas britid mängisid Baltimaad Stalini rüppe:
http://www.winstonchurchill.or...

Loe kõiki kommentaare (2)

Eestlased Inglismaal