1. juulil ei mahutanud Heimtali rahvamaja saal kõiki neid, kes olid tulnud oma kunagise kodukooli 185. aastapäeva tähistama.
Peosaalis istuvad (vas.) lapsi kodukandi ajalugu uurima suunanud ajalooõpetaja Imbi-Sirje Torm, kooli lipu autor kunstnik Aate-Heli Õun ja vanim vilistlane, 1926. aastal kooli lõpetanud Linda Malm.
Foto: Tiina Sarv
Ühtlasi peeti ka kooli lipu kümnendat aastapäeva. Selle autor on kooli vilistlane, Viljandi kunstnik ja kunstielu korraldaja Aate-Heli Õun.
„Ükski linnakool ei ole mulle olnud nii südamelähedane kui Heimtali, noorepõlve mängumaa. Esimesed koolipäevad, sinililled ja kooliaed — vanemast pärast löövad need sulle ette,“ on meenutanud Helju Salumets, kelle praegune Toronto kodu on Heimtalist liiga kaugel, et ta ise oleks üritusest osa võinud saada.
Tulid need, kes elavad lähemal. Vanim vilistlane, kes pandi istuma esiritta aukohale, oli Linda Malm. Tema sai Heimtali kooli lõputunnistuse 1926. aastal.
Hiljem, kui sõideti edasi koolihoovi pidu pidama ja Linda Malmile pakuti kohta kaarikus, meenutas ta, et pidi piimanõudega meierei juurde sõitma juba viieaastaselt.
Heimtali, praegu Raudna Põhikool, paistab silma paljude heade ettevõtmistega. Ajalooõpetaja Imbi-Sirje Tormi juhendamisel on aastaid tegeldud kodu-uurimisega ja võidetud sellega üleriigiline tunnustus. 2. klassi võistkond tuli aga peastarvutamise võistlustel Eestis esikohale. Koolis on tublid laulukoorid ja näitering, kes sellelgi peol esitas lühendatud variandi Koidula „Vigastest pruutidest”, pannes saali rõõmsalt kaasa elama.
Kooli noor direktor Eero Metsvahi rääkis murelikult kahanevast õpilaste arvust, avaldades samas lootust, et kuna üha rohkem inimesi avastab enda jaoks maaelu ja oma laste jaoks väikese maakooli võlud, ei ole ka nende 185-aastase õppeasutuse tulevik troostitu. Praegu oodatakse pikisilmi koolihoone juurdeehitust, sest mõisahäärber on paratamatult kitsaks jäänud.
