Sajand-poolteist tagasi, kui enamik inimesi Euroopas ja Põhja-Ameerikas elas maal ja end talupidamisest elatas, sündis igas perekonnas palju lapsi. Lapsi oli vaja, et talus oleks tööjõudu vajalike tööde tegemiseks ja et nad hoolitseksid oma vanemate eest, kui viimased enam tööjõulised polnud.

Maal kasvavale lapsele sai varakult selgeks töötegemise vajadus. Ta nägi, et kui seemet ei külvata, siis ei olnud ka viljasaaki lõigata ja nälg tuli majja. Noored mõistsid, et töötegemine oli auasi ja tööpõlgurid sattusid kogukonna hukkamõistu alla.

Tehnoloogia areng tõstis peadpööritavalt põllumajanduse tööviljakust. Kui veel 100 aasta eest pidi vähemalt 3/4 elanikkonnast riigi elanike toitmiseks töötama, siis nüüd piisab umbes 4%-st ja põllumajandus-saaki jääb veel üle ekspordiks.

Maaelanike siirdumisega linnadesse ja tööstusesse muutus ühiskonna struktuur; inimeste vajadused, nõudmised ja väärtused. Linnalapsel pole maalapsega võrreldavat otsest kogemust ega arusaamist tööst. Perekond pole ka enam vanurite eest hoolitsevaks ühikuks.

Uus linnaühiskond vajas pensioniplaane, tervishoiu, töötuse jm. kindlustusi. Sotsialistliku maailmavaatega poliitikute eestvedamisel seati lääneriikides sisse riiklikud pensioniplaanid, tervishoiu, töötuse jt. kindlustused, mis olid vajalikud uues ühiskonnas. Vasakpoolne maailmavaade saavutas suure populaarsuse. Sellele, et neid programme tuli rahastada tulumaksudest, ei pööratud eriti suurt tähelepanu. Kerge oli võita valijate hääli, kui neile valimistel jälle midagi uut lubati ja seletati, et tulumaksud tulevad rikaste taskust. Kahjuks aga polnud rikkaid küllalt, mistõttu tuli keskklassi ja ka madala sissetulekuga töötajaid maksustada.

Üha paremate programmide rahastamiseks tuli pidevalt tulumakse tõsta. Paljudes maades tehti riigivõlga, et eelarvet tasakaalu viia. Riigivõlg on sisuliselt vargus, sest praeguseks tarbimiseks laenatud raha tuleb ju kunagi tagasi maksta. Seda peavad tegema tulevased põlvkonnad, kelle käest poliitikud raha laenamiseks luba ei saa küsida, kuna nad on kas liiga noored või polegi veel sündinud.

Heaoluühiskonna positiivne külg on, et ta hoolitseb ühiskonna riskigruppide eest, nii et neil oleks inimväärne elamine – olgu siis toidu, peavarju või tervishoiu osas. Negatiivseks küljeks on isikliku vastutustunde vähenemine või kadumine ja mugavuse tagaajamine. Lapsed muutuvad tülinaks, mistõttu on palju lastetuid või ühe lapsega peresid. Suure tulumaksu koorma tõttu, mida moodne heaoluühiskond vajab, peavad mõlemad abielupooled töötama, mis teeb laste soetamise ja kasvatamise raskeks.

Kuid nagu vanasti, on lapsi vaja ka tänapäeval. On vaja paelekasvavat põlvkonda, kes teeb tööd ja maksab tulumakse, et heaoluühiskonda üleval hoida. Kahjuks on Euroopas ja Kanadas sündivus langenud tasemele, mis viib rahvaarvu tunduva kahanemiseni järgmise põlvkonna vältel. Heaoluühiskonna jätkumine praegusel moel pole enam võimalik. Selleks, et rahvaarv ühest põlvkonnast teise püsiks, on vaja 2,1 last iga naise kohta. Euroopas on see näitaja mitmes riigis 1,1 ja 1,4 vahel; Kanadas – 1,4.

Kui Kanadas oli 1966. a. alla 15-aastaseid lapsi 32.9% elanikkonnast ja üle 65-aastaseid 7,7%, siis 2006. a. olid vastavad arvud 17,7% ja 13,7%. Uuringud on näidanud, et 65-aastased ja vanemad tarbivad neli korda rohkem tervishoiuressursse, kui nad seda tegid oma eelnenud 65 eluaasta jooksul. Teisisõnu – nende nõudmine tervishoiuressursside järele on kahekordistunud. Nõudmine riigipensionide järele on samuti kahekordistunud. Tänu tehnoloogia arengule ja paranenud elutingimustele on inimeste eluea pikenemine loomulik, mistõttu nõudmine selles sektoris kasvab veelgi. Laste arv, kes tööprotsessi astuvad ja oma tulumaksudega peavad vanurite vajadusi katma (rääkimata oma pensioniea vajadustest), on aga peaaegu poole peale langenud hoolimata sellest, et Kanada on paljudele igatsetud sisserännumaa!

Kanadas kulub praegu tulumaksudeks umbes 36% riigi sisekoguproduktist, mis ei ole veel maksumaksjate taluvuse piiril, kui me arvestame, et Rootsis ületab see 50%. Aastatel 1946–1966 sündis Kanadas eriti palju lapsi, kes nelja aasta pärast hakkavad pensionile minema, kui nad juba seda paljude lahkete pensioniplaanide alusel veel teinud pole. See laine lisab erilise pinge Kanada heaolusüsteemile. Need pensioniplaanid, mis lubavad inimestel 55-aastaselt täispensioniga erru minna, on rahvamajanduslikust küljest vaadatuna ebaõiglased praeguste maksumaksjate suhtes, sest neile peab töötav osa rahvast 10 aastat kauem osa nende pensione kui ka tervishoiukulusid tasuma.

Tugevate ametiühingute poolt väljakaubeldud pensionihüvitused on muutunud koormavaks paljudele eraettevõtetele. Parimaks näiteks on Ameerika suurfirma General Motors, kus töölistele lubatud pensionihüvitused on rahaliseks veskikiviks firma kaelas.

Poliitiliselt on kerge anda ja tohutult raske lubatud hüvitusi kahandada või hoopiski ära võtta. Viimane nõuab suurt julgust ja küsitav on, kas säärast poliitikut üldse valitakse. Praeguseid heaoluühiskondi peab aga kärpima, sest puht-matemaatiliselt pole praeguse madala sündivuse juures võimalik ega ka eetiliselt õige, et praegune töötav põlvkond tohutu tulumaksukoormaga eelnevat põlvkonda piltlikult öeldes orjama peab.

Märkmed: