Igal aastal 23. juunil tähistab Eesti võidupüha. Nii on see olnud juba 80 aastat ning sellel aastal tähistame me võidupüha juba 81-st korda. See päev on meie rahvale nii suur püha, et seda tähistati Eesti kodumaal isegi nõukogude okupatsiooni ajal vaatamata arreteerimise või tagakiusamise ohule. Selle tegi võimalikuks võidupüha sattumine samale päevale meie teise tähtsa suvise püha – jaanipäevaga. Nii oli meil eestlastel võimalus lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning süüdata lõkked nii suve alguse tähistamiseks kui oma Vabadussõjas langenud kangelaste ja kaotatud iseseisvuse mälestamiseks. Nõukogude repressivorganite jaoks oli antud juhul tegemist sõna otses mõttes suitsukattega, aga keegi otseselt meie turja hakata ka ei saanud.

See päev on meile seda olulisem, et oma maa ja riigi ajaloost on meil üsna vähe leida suuri võite. Lahinguid oma vaenlastega on eestlased ja meie rahvuse eelkäijad enne küll võitnud, aga mastaapne strateegiline edu on meil kahjuks jäänud enamasti ikka saavutamata. Need väikesed võidud on samas „tootnud“ meie rahva ajalugu ning näidanud, et jõudusid ühendades ja nutikust kasutades (oleme praktiliselt alati olnud arvulises vähemuses võrreldes vaenlasega), on võimalik oma vaenlasi alistada. Võib olla on siit ka pärit meie valdav arusaam, et millegi suure saavutamiseks peab meie rahvas koos tegutsema. See on tõdemus, mis meil „headel aegadel“ kipub kahjuks sageli ära ununema.

Võnnu lahingu võitmine 23. juunil 1919. aastal on väga eriline tähendus meie rahvale veel seetõttu, et lõpuks ometi õnnestus meil näidata neile, kes meie maad ja rahvast seitsmesaja aasta jooksul olid rõhunud, kes on meie maa tegelikud peremehed. Landeswehri tagasitõrjumine nii Eesti kui Lätimaalt surus aastakümneks maha sakslaste sõjalise huvi Baltikumi vastu ent kahjuks ei suutnud seda täielikult hävitada. Viimase kinnituseks on II maailmasõda, mis küll ei alanud otseselt Baltikumi pärast, ent milles meil oli siiski oluline ja meile väga suuri ohvreid toonud roll. Kuigi Võnnu lahingu võitmine ei lõpetanud meie jaoks Vabadussõda ning selleks tuli veel edasi tapelda Nõukogude Venemaaga, oli ta tähtis saavutus, mis võimaldas taas pühenduda oma idapoolse anastaja tagasitõrjumisele. Seega viis üks võit teiseni, mis kulmineerus Tartu rahulepingu allakirjutamisega 1920. aastal.

Võnnu lahingul ja võidupühal on kindlasti suur emotsionaalne tähendus ka lähiminevikku ja olevikku vaadates. Koostegutsemise tähtsust sai juba nimetatud ja see oli peamine jõud, mis aitas vastu seista Nõukogude korra repressioonidele ning viis lõpuks, muuhulgas ka koos lauldes, selle režiimi langemiseleja meie riikliku iseseisvumise taastamisele.

Tähendusrikas on ka asjaolu, et me tähistame oma suurimat sõjalise iseloomuga tähtpäeva sündmuste põhjal, mis toimusid teises riigis. Läti Vabariigis. Ilmselt tollal ei olnud see eesmärgiks omaette, aga tänapäeval tuleb Eesti sõduritel hoida oma relvad tules jälle võõraste maade territooriumil. Ikka selleks, et kaitsta meie maa ja rahva ning meie liitlaste iseseisvust ja kindlustada julgeolekut. Seda tööd teeme me täna koos oma NATO partneritega näiteks Afganistanis, ent meie poisid ja tüdrukud on esindatud ka teistes rahvusvahelistes julgeolekumissioonides. Kahjuks oleme me nendes kandnud ka raskeid kaotusi.

Kuigi me kõik sooviksime, et 21. sajand oleks ja tuleks rahumeelne, ei julge keegi väita, et nii lähebki. Maailm on keerulisem ja läbipõimunum kui kunagi varem ning riikide ja režiimide huvid, mis sageli tähendavad teiste allasurumist, ei ole kuhugi kadunud.

Vaatamata sellele, et Eesti on täna nii ÜRO, NATO kui Euroopa Liidu liige, kui nimetada tähtsmaid organisatsioone, millel on julgeolekuline mõõde, ei saa me lõpuni olla kindlad, et rahu meie õuel jääb igavesti püsima. Julgeolek ja iseseisvus ei saa kunagi valmis. Olemasolevat peab iga päev kindlustama ja uut juurde looma. Selle nimel pingutavad igapäevaselt nii Eesti diplomaatia, militaar- kui ka muud riiklikud struktuurid. Aga selle nimel peab pingutama ja tööd tegema kogu rahvas ja mitte ainult siis, kui suur häda on juba majas.

Selleks soovingi meile kõigile jõudu ja loodan, et jaanitule ääres istudes ja kesvamärjukest rüübates jätkub meil kainust mõelda ka oma sangaritele. Nii neile, kes on meie riigi olemasolu eest maksnud juba kõrgeimat hinda kui neile, kes on oma elud meie eest panti pannud ja võitlevad täna kaugetel maadel.

Head võidupüha ja jaanipäeva!

Märkmed: