HARRI KIVILO: Pettused ja varjatud tõde
Arvamus 25 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/06/39661_001.jpg
Harri Kivilo

Tere, head lugejad ja seltside inimesed, head Võidupüha!

Arvamuslugu „Asi pole vaid Reformierakonnas” („Postimees”, 7.06.13) ning selles osundatud Toomas Hendrik Ilvese väide „järjekordne pettuseskandaal Reformierakonnas ületas selgelt kõik taluvuspiirid” lubab järeldada et ka teised erakonnad ning rahva tahet teostava riigivõimu mitmed instantsid on presidendi sõnutsi „kuritarvitanud avalikke ressursse, hankinud ebaseaduslikke toetusi, sõitnud teistmoodi arvajatest tankiga üle” ning mitmel teisel moel „alandanud kodanike silmis Eesti riigi mainet ja kahandanud Eesti riigi ja parlamendi tõsiseltvõetavust.”

Peaminister Andrus Ansipi arvates „«Elus on nii, et kuritegusid pannakse ikka toime, pannakse toime ka demokraatlikes ühiskondades” ning „kui nendele ei reageerita adekvaatselt, siis on tõepoolest demokraatia ohus.”

Presidendi ja peaministri väga tõsiste ütlemiste ajendiks olnud Reformierakonna valimispettuse ilmsikstulekuga on äsja teatavaks saanud ka üks väga pikka aega kestnud tõe varjamine. Endise Julgeoleku koordinatsioonibüroo direktor Eerik-Niiles Krossi väite kohaselt „Me oleme nii ELile, NATOle kui ka Venemaale korduvalt kinnitanud, et meil ei ole territoriaalseid pretensioone. Oleme maailmale andnud õigustatud ootuse, et meie de facto piir saab varem või hiljem meie juriidiliseks piiriks” („Õhtuleht” 01.06.13).

Ent ometi on Vabariigi valitsus, Riigikogu väliskomisjon ja Vabariigi president kogu taasiseseisvuse aja vältel rahvale kinnitatud et Tartu rahuleping ja selles määratud Eesti-Vene riigipiiri paiknemine on ikka kehtiv ning sama hingetõmbega on öeldud et Eestil ei ole kehtivat riigipiirilepingut Venemaaga. Absoluutselt mõistusevastast kinnitust et leping on / lepingut ei ole, on kõik riigivõimu instantsid õigustanud väitega et „põhiseadus võimaldab uusi piirilepinguid sõlmida.”

Eerik-Niiles Krossi avalduse põhjal ei asutud uut riigipiiri lepingut Venemaaga sõlmima mitte sellepärast et kõike, mis ei ole põhiseaduses keelatud tuleb ilmtingimata teha, vaid sellepärast et varsti pärast iseseisvuse ennistamist oli riigivõim otsustanud ühe kahekümnendiku Eesti maa-alast Venemaale kinkida. Iseseisvuse ennistajail võis nappida teadmisi ja julgust tõrjuda Eesti sõprade põhjendamatuid soovitusi, kuid nad olid veendunud et eestlased ei kiida heaks Tartu rahulepingu muutmist. Ja nii ilmselt otsustati rahvale mitte öelda et uus idapiiri leping tuleb sõlmida sellepärast et olime seda lubanud teha. Tõe varjamiseks kirjutati isegi uus „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne” milles selgitati et „põhiseadust tuleb eesmärkide ja väärtuste kohaselt tõlgendada justkui raamatus kirjutatud saaks olla ülimuslikum kui põhiseadus. Ülimalt naiivselt paljasõnalistena pandi kirja ka uue lepingu sõlmimise põhjused Välisministeeriumi veebilehel (Seletuskiri Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste piirilepingute kohta, Välisministeerium).

Möödunud aastalõpu intervjuus esitatud küsimusele mais 2005 sõlmitud ja Venemaa poolt tühistatuks loetud lepingu kohta, vastas president: „siis, kui parlament arutas ja kirjutati preambula, olin mina peaaegu ainuke inimene, kes ütles, et seda ei tasu teha, meie eesmärk on piirilepe, ja ütlen veel kord, et piirilepe on üks asi, mida me vajame. Me ei pea politiseerima piirilepet, see on pigem asi, mis lihtsalt kuulub selle juurde, et oled riik.” Otse piinlik on tõdeda et president Toomas Hendrik Ilves pole pidanud vajalikuks avalikustada tõde, mida riigivõim on nii kiivalt väga pikka aega varjanud. Eriti nüüd, kus presidendi hinnangul omade petmine „alandab kodanike silmis Eesti riigi mainet ja kahandab Eesti riigi ja parlamendi tõsiseltvõetavust, selle otsuste usutavust ja seekaudu suutlikkust oma otsuseid arusaadavalt rahvale põhjendada.” Kehtiva lepingu uuega asendamist õigustades oli president nõus ka sellega, et ratifitseerimisseadus pole sobiv koht Tartu rahulepingule viitamiseks. Ameerika arvamusliidri ja politoloogi, Paul Goble, kinnitusel on see aga Eestile just väga vajalik („Postimees”, 30.05.13).

Uue Eesti-Vene riigipiiri lepingu tegeliku põhjuse avalikustamata jätmine on suure tõenäosusega eesti rahvuse püsimajäämisele palju ohtlikum kui kõik teised valed ja pettused mida peaministri kinnituse kohaselt „ikka toime pannakse”. Hirmu tekitav on ka see et lisaks paljudele poliitikutele on piirilepingu tõe varjamise vandenõus osalenud õiguskantslerid Truuväli, Jõks ja Teder ning riigiõiguste professor Mälksoo ja Vabariigi president.

Rahva meelest tõe varjamine vandenõuna nõuab mitte ainult avalikustamist. Kohe tuleb lõpetada ka professor Mälksoo soovituste kohane „Tartu rahulepingu sätteile tänastele nõuetele vastava õigusliku tähenduse andmine.” Eestile on kasulik idapiiri paiknemise muutmist mitte enne arutada, kui Venemaa on tegudes näidanud et ta Eesti suveräänsust tunnustab. Venemaale antud - vist ainult suusõnalise - lubaduse täitmata jätmise üle pole vaja suuremat piinlikkust tunda, sest Venemaa jättis täitmata 7. jaanuaril 1992 endale võetud kohustuse mitte muuta ühepoolselt Eesti ja Venemaa vahelist piiri (vt „OSCE Handbook 1996”).

Ülimalt oluline on kõigil lugejail koos võimalikult paljude mõttekaaslastega nõuda Valitsuselt, Riigikogult ja Presidendilt selgitusi kes otsustas või otsustasid ühe osa Eesti maa-alast Venemaale loovutada ja miks selline otsus tehti. Vaja on pöörduda ka peavoolu meedia poole et need uuriva ajakirjanduse põhimõtte kohaselt tuvastaks ja avalikustaks kõik idapiiri muutmise soovi käsitlevad üksikasjad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus