Harri Asi, Verses from the Unsung. First collection of English language poems. Illustration by author. Canada 2003. 169 lk.
Harri Asi viimane eestikeelne luulekogu „Öölille laul“ ilmus Torontos 1971. Seejärel asus ta elama Calgarysse; leidsid aset mitmed elumuudatused, mis ta lõpuks erakuna Calgarysse jätsidki. Seal elades on ta jäänud eemale ka eestlaskonnast, kes omakorda on jätnud tähelepanuta muudatused H. Asi elus. Olgu siinkohal meenutatud, et ta sai 2002. aastal 80-aastaseks. Selles isesuguses üksinduses on olnud tema kaaslaseks inglise keeles loodud luule. Nii on ta alates 1994. aastast kirjutanud enam kui 600 luuletust.
Harri Asi on sündinud 1922.a. augusti lõpul; ta sai gümnaasiumihariduse Valgas, alustas õpinguid Tartu ülikoolis, kuid 1943. aastal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, misjärel sai rindel haavata ja oli 1945-1946 Belgias sõjavangis. Siirdus 1951. aastal edasi Kanadasse. On Toronto ülikoolis õppinud keeli, kirjandust ja kunstiajalugu. Kunstiga jäigi ta seotuks ning on korraldanud ka kaks iseseisvat kunstinäitust. Kuid Asi on kasutanud ka näiteid oma loomingust illustratsioonidena oma uues kogus, väljendades selles oma loojamaailma poolabstraktsete arhitektuuriliste vormidega looduskirjelduste näol.
Harri Asi sisenes pagulasluulesse pommiplahvatusena, kinnitades, et „mu sõna on mürsk“. Avaldas luulekogud „Sõdalane värsivibuga“ (1950), „Tuisusõitja“ (1952), „Heiastused“ (1959), romaani „Pärast plahvatust“ (1967); epigrammide kogu „Epigramme ehk kaks grammi eepikat“ (1960) ja viimasena ülalmainitud „Öölille laulu“ (1971). Tema töid on kaks korda auhinnatud Henrik Visnapuu ja üks kord Kanada Eestlaste Kirjandusauhinnaga.
Oma luules ta on jäänud loojaks, keda iseloomustavad hea vormitunne, nägemuslik pildikeel ja elu pealispinna aluste kogemuste analüüsi võime. Juba oma viimases eestikeelses kogus oli ta vabavärsilises vormis kirjeldanud usundilisi küsimusi, inimese elu kaootilises ümbruses „tõe ja õiguse“ otsingul, millele tema arvates mingit lahendust pole ja nii kaobki maailm udumiljöösse, mida enam ükski majakasilm ei ulata valgustama.
Uues raamatus on poeet mahuka teose jaganud nelja ossa, esimeses enesevaatlus, siis imazhistlikud pildid, võrdkujundid, edasi osa laulmata värssidest ja neljandaks põgenemise katsed.
Enesevaatlusi alustab ta kui loov vaim põhjala jäämäes, kelle ärkamise tund tuleb rahetormis ja piksesõrmede kunstitöös; veel nimeta lillede graveerimises, kui eelajaloolised linnud on loonud oma esimesed laulud. Poeet aga ei leia loomingupildis enesevaatlusel oma nägu ja teab siis, et ta polnud veel sündinud, kuigi tundmatu jõud tegeles tema loomisega, mille tulemusena ta sündis vaala pregnantseis unelmais. Ta arvab, et on kahtlane, et Jumala käsi kunagi vorminuks teda ja et ta sai elavaks ainult nende olevuste hulgas, keda ta ise on loonud.
Mis ma olen, küsib poeet eneselt ja tahab end seada igasugustesse ajaloost tuntud vormidesse, kivistunud minevikust elavate väljasuremise teel. Võibolla poeet oli nimetu aine meres otsimas endale vormi, esimest sõna loodavast laulust. Ta teab, et pole olenev paternosteritest ega pühakute oreoolidest, kuid tunneb, et ta mõtted kasvavad mullast nagu rohi. Kuid kõigel sellel pole väärtust, sest ilma naiseta pole ta midagi, oma kogemusist ta laulab.
Teises tsüklis toovad kujundid esile seda, mis ta kujutavkunstilises sürrealiastlikus loomingus oli vormi saanud eksistentsialistlikes otsinguis. Jälle näeb ta ennast kivina, kes pole kunagi sündinud, vaid ainult eksisteerinud. Nüüd tajub ta mõtteis eelajaloolist ajastut, näeb silmadeta ja võib puudutada maailma ilma moraalseid dimensioone arvestamata. Kivina ta on pärit vulkaani südamikust, mis mõnikord tahab müriseda tules ja tuhas ning raputab inimeste ja maakera alust, kuna punane laava on ta viha, mis valgub üle väljade ja külade, väljendades sellega oma luuleloomingu põhialuseid.
Sõna saab esimeseks kiviks, mis visatakse esimesele süüdistajale. Luuletaja võib oma sõnaga maailma valitseda ja olla ka mõneti „terrorist“, nägemaks hävitavaid tulemusi, imestades sipelgate filosoofias isiksustumise eksistentsi, kes tõukasid tema siia maailma eksisteerima. Oma luulest rääkides ütleb ta, et selles poleks jõudu ilma SINU armastuseta ja igavus on võti inimese kannatusele, aga ta ei süüdista maailma oma puudustes, sest maailma aeg toitub mõrvadest, vägistamistest ja enesetappudestki.
Oma probleeme läheb ta lahendama vanasse Kreekasse, kuid kiviaja palved ei lahendanud Sisyphyse dilemmat, sest see neetud kivi tuleb ikka rullides alla ja ülesveeretamises seisneb vaatleja elutöö suurus. Kiviajast väljapääsenule on moodsate aegade lõhn vastumeelne, ainult tänutunnet loob lõigata mälestuste köis, mäletamaks õieti mittemidagi. Sürrealistlikul ööl saab absurdsus võimalikuks ja ajurakkude arhiivis kogunevad generatsioonide tolmu alla värvilised nägemused, kus vahatiibadega sõnad süttivad põlema ja langevad tulikärbseina maha.
Mõtiskledes religioossete küsimuste üle jõuab ta kahtluseni, et võibolla looksid kunst ja luule parema religiooni? Võibolla oleks siis võimalik pageda mikrokosmosesse ja elada veetilgas, kuna on mõeldamatu reisida taevasse, kui tõe teekaardid pole saadaval. Usk on inimese murdunud arutelu ekslemine, kes kunagi pole leidnud oma teed, kui õhtu põlvitab päevavalguse haual ja maastikust tõusevad sosinad surmast.
Oma otsinguis jõuab ta siiski tõdemuseni, milles lootus õhutab teda minema päiksetõusu poole, tabamaks veel enne surma musti kardinaid tema otsinguid, mis vaba tuiskliivana jõuavad kõrgemale nirvaana platoole. Ja seal annavad mitmepalgeliste otsingute sisemised kogemused siiski usulise lahenduse.
H. Asi vaikimise järgne luule on rikas loojaisiksuse kujundamise katseist ja loomingu selgimisest mitmekülgsel loojateel. Need on mõneti üksildase mehe mõtted, kuid annavad laiahaardelise pildi ta maailmakujunduse haardest.
Harri Asi ingliskeelne luule
Kultuur
TRENDING
