Harjumaa-Tallinna Koondisel on kujunenud kenaks ja mõnusaks kombeks pidada oma aastapeakoosolek supiga. Nii oli see ka tänavu. Esmaspäeval, 14. septembril, kui Eesti Maja kohvik lihtrahvale suletud, lasti pealinlased sinna armulikult sisse. Muidugi ka need, kes kuuluvad maakonda, kus pealinna pesapaik; ja nende sõbrad, olgu siis abielu või muidu sõpruse kaudu. Minul oli mitu võimalust: sisse lipsasin elukutse kaudu, kuid kui juba kord sees, siis avastasin, et ka sõpru oli ohtralt.
Koondise esinaine Anne Orunuk demonstreeris pealinlikku täpsust nagu kunagine ringhääling, et „siin Tallinn, Tartu ja Türi! Kell on gongilöögil...“ Gongi ei kõlanud, kuid täpselt väljakuulutatud tunnil ja minutil päästis Anne jutuotsa lahti, tervitades kõiki kokkutulnuid. Ning palus kohe Luule Kanni lugeda söögipalve, sest köögi poolt levis meeldivalt vürtsitatud aroome.
Kuna supitirinate saabumine mõne hetke viibis, kasutas Anne juhust ning kontrollis kvoorumilehte ehk rahvakeeles väljendatuna luges oma lambad üle. Püüdsin hästi märkamatuks jääda, et mitte ainsa oinana silma paista, eriti kuna jutt kaldus mihklipäevale. Õnneks tõestas Hilja Jukkumi koostatud hübriid rahvakalendrist ja kokaraamatust, et mihklipäevani on veel aega, kuid kalendrit müüa pakkus Anne küll.
Kui supp söödud, maitstud ja matsutatud, tuli kohv ja kringel ning Veltmanni köögi suunas saadeti tänulikke pilke ning tunnustavaid sõnu. Võis alata välkkoosolekuga, mille vältel tuli ilmsiks korraldajate kaval strateegia: kui kõht maitsvat suppi täis, pole põhjust pikalt pudrutada. Koosolek viidi läbi ülima asjalikkusega. Kuna sekretär puudus, tuli esinaisel peale juhatamise ka protokollida ning esitada aruanded. Kõik laabus libedasti – anti aru, peeti aru, saadi aru. Valimistega lubas põhikiri järgmise aastani oodata.
Järgmine aasta ongi koondisel juubeliaasta. Esinaine mainis, et mõned maakondlikud organisatsioonid kaaluvad juba uste sulgemist, ning küsis kõhklevalt, kas ehk pealinlaste peades samu mõtteid ei liigu. Äge kollektiivne pearaputus tõi esinaise palgile rahuloleva naeratuse. Olen kindel, et juubel saab väärikalt pühitsetud.
Kui ametlik osa möödas, esitas Ene Tamm menuka humoreski „Tõnismäe varrud“. Koosolijad elasid siiralt kaasa põlise pereema muredele, kellel noorte koolitatud perenaiste maailmas orienteerumine kippus üle jõu käima.
Lahkuti heas tujus ja elevas meeleolus. Ainult üks tilluke okas jäi hinge – laulu ei tehtud üldse. Isegi neidusid ei kiidetud, kes teadupärast on Tallinnas kõige kenamad. Oodakem juubelit. Küllap nad aastaga on veel kenamaks sirgunud (ja tartlastele mehele läinud).
