Eesti Elu
HARIDUSKESKKONNA KULTUURIST (2)
Arvamus 04 Feb 2011 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tartu ülikooli mudel. Tartu ülikooli doktorant, arhitekt Kaja Pae (EPL, 18.11.2010) kirjutas oma artiklis „Ülikool põllu peale..“, et „ilmselt ei suuda Tartu ülikool konkureerida maailma teaduse tippkeskuste laborite inventari ja võimalustega. Kuid ülikoolil oleks Tartu kesklinna näol potentsiaali pakkuda erakordselt hubast ja inimmõõdulist õppimise ja teaduse tegemise keskkonda. Teaduse tegemine on kutsumus ja elustiil.“ Tartu ülikooli mudeliks on paraku olnud see ajalooline Toomemäe jalamil asuv ruum. Huvitav, et kui 1990ndate alguses meid külastasid Saksa ülikoolide professorid (kes olid ise 1968.a. üliõpilasrahutuste aja lapsed), siis nad imestasid meie tudengite ja õppejõudude respekti üle näiteks oma ülikooli peahoone suhtes, mis nende imestuseks ikka veel õppetööks avatud oli. Viibides ise Saksamaa ülikoolides sai olukord selgemaks – sest just 1970ndatel aastatel viidi tudengid südalinnast välja (odavamatele ja moodsamatele pindadele), meenutamata seda, et pioneeriks üliõpilaslinnakute rajamisel oli diktaator Mussolini, kes viis tudengid üliõpilaslinnakutesse, et nendega oleks kergem vajadusel hakkama saada.

Eriti kurb minu jaoks oli kunagise hiilguse Göttingeni Ülikooli peahoone külastamine, mis juba sel ajal oli muudetud vaid ülikooli juhtkonna pidevalt lukus olevate kabinettide asukohaks. Kurb oli meie kolleegidel tõdeda, et odavad pinnad ja massiülikool lõid alla Saksamaa üliõpilaste kultuuri, sest soditud seinad ja mustad liftid näitasid sisenejale küll kõike muud kui kõrget vaimsust. Huvitav on vaid see, et kui mitteametlikult meid õpetama tulnud kolleegid olid vaimustuses üldisest akadeemilisest kultuurist, mida nad näiteks Tartus nägid, siis neil ei jätkunud millegipärast seda julgust, et öelda: siin on olemas palju vana head akadeemilist kultuuri, segab esialgu vaid vaesus ja soovimatus betooni, remondi, inventari, laborisisustuse asemel enam investeerida ülikoolis töötavasse ja õppivasse inimesse.

Mida tähendab aga ülikooli asumine akadeemiliselt soodsas südalinnas, millele viitab arhitekt Kaja Pae, siis seda võib soovija ise näha kuulsates ülikoolilinnades Cambridge’is, Oxfordis, Pariisis ladina kvartalis ja Heidelbergis, kus laborist või auditooriumist lähima lemmikkohvikuni (või akadeemiliste kodanike poolt omaksvõetud kõrtsini) ei tohi kunagi olla enam kui 3-5 minutit jalutamist. Kusjuures akadeemilises maailmas on ülikoolilinnades kõige väärikamatel akadeemilistel kodanikel omad kindlad lemmikkohad (nn Stammtisch), kus me alati meid huvitava inimese leiame. Just taoline olukord, kus kõrvuti arutavad teaduse ja elu asju erinevad teadlased, on see ime akadeemilises maailmas, mis suure kiirustamisega peale 1980ndate lõppu Tartus kuhugi kaotsi lasti minna....

Lääne-Euroopa ülikoolid 20. sajandi 70-ndatel aastatel ja massiülikoolid. Igal nähtusel on omad põhjused ja Lääne-Euroopa ülikoolid olid vaid vahendiks ühiskonnas kogunenud suuremate probleemide lahendamisel. Tegelikult olid 1960ndate aastate lõpu ja 1970ndate noorsoorahutused Lääne-Euroopas Teisest maailmasõjast. Põhjuseks Teise maailmasõja järgse suure põlvkonna revolutsiooniline uuenemine, mis ei saanud ära mahtuda senise maailma raamidesse. Sõja võitjad õpetasid noort põlvkonda, et ei tohi teha soolisi vahesid ja kõigil peab olema võimalus saada ühiskonnas sotsiaalselt paremale oksale, siia tulid juurde rasestumisvastaste vahendite võidukäik, hipiliikumine ja üldine vasakpoolsuse uus võidukäik. Kuna noor põlvkond nõudis agressiivselt väärikat kohta ühiskonnas (nüüd üha enam ka naised), siis oli poliitikute jaoks suhteliselt kiireks lahenduseks ülikoolide suurem avamine (vastuvõtutaseme langetamine ja auditooriumikohtade massiline suurendamine), et viia noored protestijad ära tänavatelt. Nii olidki sündinud massiülikoolid, mille vastu poolvarjatult küll igas riigis omamoodi püüti kuidagi võidelda, aga nähtus kui selline oli tekkinud. 1990ndateks aastateks polnud Lääne ülikoolides head rohtu selle olukorra lahendamiseks veel lõplikult leitud ja tegelikult oldi mingil määral mõneski asjas juba tagasi minemas ka vanade mallide juurde, mis endistes Ida-Euroopa riikides (sotsialismileer) oli veel suuresti säilinud.

Ida-Euroopas olid muud probleemid: vaesus, vähene vabaduse kasutamise valmidus, endisest totalitarismist jäänud jäljed, mahajäämus teatud vabast teadusinformatsioonist, samuti teatud keeleline suunatus. Tõsi, varasem vene keele nõue asendus küll ka Ida-Euroopas kiiresti inglise keele monopoliga ja mingist teaduskeele valiku vabadusest ei tasunud ka vabas Ida-Euroopas enam rääkida... Loomulikult ei tasu Ida-Euroopas kiiresti läbiviidud direktiivsete reformide taga (Bologna süsteemile kapates üleminek, vaatamata sellele, et Lääne-Euroopa vanad ülikoolid seda ei tee või teevad väga piiratult) näha mingit Lääne-Euroopa salavandenõu Ida-Euroopa akadeemilise kultuuri vastu, kuid eks ajaloo käik näita, kui siirad ja kui head tegelikult olid paljude maade väliseksperdid ning „omad“ juhid, kes viisid oma ideid läbi sageli nii, et nimetasid mugavalt neid muudatusi „eurodirektiivideks“ jm., et nendele poleks nii palju vastutegevust. Massiülikoolid Lääne-Euroopas sündisid sageli kiires korras auditoorimideks kohandatud pankrotti läinud tehasehoonetes ja see tehase maik on küljes igasugusel massiülikooli tulemusel. Ega tulemused ei anna end kuskil kaua oodata, ka Saksamaal räägitakse juba avalikult sellest, et ülikooli nime võib kanda ka „kool“, kus teadusega ei tegeletagi... ja kellele riik ei peagi teadustegevuseks raha eraldama... See ikka selleks, et riik saaks haridusse antavat raha ümber jagada. Kui suurtes maades, kus palju ülikoole, tahetakse veel suuta teadusrahadega varustada iga kümnendat ülikooli (teaduses ju labori jm kulud kasvavad), siis Eesti oludes on seis keerulisem. Objektiivselt ei peaks siin raha jätkuma ka üheks tõsiseks teadusülikooliks. Selle idee läbiviimiseks on head igasugused ülikoolide pingeread, kus Eesti ülikoolidel seni tagasihoidlikud kohad ette näidata.

Kui tulla Euroopa Liidu poolt alustatud Bologna protsessi ühe võimaliku idee juurde, siis jagades akadeemilise stuudiumi just Ida-Euroopas kiirelt kaheks osaks ja viidates pidevalt, et teadustöö on Ida-Euroopa ülikoolides madal (madalad kohad pingeridades), siis ei peakski ehk Ida-Euroopa ülikoolid enam nii palju tegelema magistrite ja doktorite ettevalmistamisega, vaid olema enam massilise aluskõrghariduse andjad, millele järgneks juba väljavalitute jaoks magistri- ja doktorikava mõnes Lääne-Euroopa juhtivas ülikoolis, kes saaks esiteks nautida andekate üliõpilastega tegelemise võlu ja saaks endale ka Euroopa Liidu teadusrahadest vajalikud vahendid. Euroopa Liit on seni edutult püüdnud võidu joosta USA ülikoolidega ja selleks, et ameeriklastele suuta varbale astuda, on välja mõeldud ehk võimalik asendussüsteem Euroopa sees. Täna arenevad Hiina ja India sedavõrd kiirelt, et üha vähem tahavad ka andekad hiinlased enam Euroopa ülikoolidesse tulla, veel minnakse USAsse, aga seegi pole teada, kui kauaks. Samas üha enam eurooplasi ja ameeriklasi läheb õppima hoopis Hiina ülikoolidesse.

Mis juhtub ülikooliga, kui see viia põllu peale... Kui me räägime ühest kindlast akadeemilisest keskkonnast, siis on kasulik, kui jälgitakse, et need sammud, mis selle arenguks astutakse, ikka päriselt toetavad selle keskkonna atraktiivsemaks muutmist. Tartu ülikooli kui akadeemilise keskkonna teemal on läbi ajaloo sõna võtnud meie vaimuinimesed ja üldse mitte kõik pole olnud sellest väga vaimustuses. Tuntud on Konstantin Pätsi suhteliselt kriitiline suhe Tartu ülikooli, aga ka Johannes Aavik (1880-1973) kirjutas: „Et ülikool ei ole päälinnas, vaid provintsis, on suur ebakoht meie rahvuskultuurilises elus. See lõhestab meie kultuurielu, päälinna kultuuriline atmosfäär on seetõttu õhedam ja hõredam. Tekib ka vastuolu administratiivse ja haridusliku keskuse vahel. Seepärast peaks ylikool tingimata Tartost Tallinna yle toodama, kui riigil yle jõu käib asutada teine ylikool Tallinna.“

Kuigi tänaseks on Eestis riigi pealinna loodud mitu kõrgkooli, kelle nimes sõna ülikool sees, ei tohiks ka Tartus teha samme, mis seavad selle „unikaalse akadeemilise keskkonna“ kahtluse alla. Just sammud, mis ehituslikult ja rahaliselt suunavad Tartu ülikooli ehitama oma hooneid ajaloolisest ülikooli keskusest (ja linnakeskusest) eemale, seavad tegelikult tartlaste endi kätega kahtluse alla just „nende põllupealsete erialade“ vajaduse asuda Tartusse. Lähtudes vaid majanduslikest ja ehituslikest kaalutlustest on lihtne tõestada, et taolised ülikoolihooned võiksid sama hästi asuda Tallinna lennujaama vahetus läheduses endises Dvigateli hoonestus, sest lisaks Tartus põllul asumisele oleks Tallinna lennujaama vahetus läheduses asumine haridusökonoomiliselt lisaboonus. Aga argumendid, et on „olemas Tartu vaim“ ja mingi „Tartule omane akadeemiline keskkond“ – pole põllu peal oma õppekeskkonda nautivale tudengile küll eriti veenvaks argumendiks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus