Klooster kui hariduskeskkonna alus. 20. sajandi lõpp tõi Eestisse haridusmaastikule kaks uut elementi, mida Teise maailmasõja järgne aeg polnud siin lasknud areneda. Tartu ülikooli juristid läksid vähemalt juhtkonna tasemel Helsingi ülikoolis nähtud fraki kandmise kombega pidulikel juhtudel kaasa. Samas eraülikoolides võeti kasutusele USA filmidest nähtud pidulikel juhtudel talaaride kandmise komme. Huvitaval kombel ei toimunud Eesti ühiskonnas taoliste semiootiliselt võimsate kujundite valiku suhtes mingeid diskussioone.

Põhjuseks ilmselt üks: vähe oli juristide hulgas neid, kes teadsid, mida kultuuriliselt just sügavamalt tähendab talaari või siis ka fraki kandmine. Need riideesemed on ajaloos pärit erinevatest ajastutest ja tegelikult ühe või teise valiku puhul oleks loomulik selle kombe sisseviijate poolt vähemalt väike seletus ka järgnevatele põlvedele, kes hakkavad valikuid tegema juba ka seetõttu, et nende eelkäijad on sama valiku teinud.

Kuna Eesti alal hakati massilisemalt juriste ette valmistama enam-vähem samal ajal kui meie naabrite juures Põhjamaades, siis oleks minu subjektiivse arvamuse järgi olnud Eesti akadeemilise haridusega juristide pidulikuks riietuseks sobivam frakk ja sellele oleks võinud lisanduda need rituaalsed traditsioonid, mis näiteks omaks võetud Soome Vabariigi Helsingi Ülikoolis. Kuid enne kui oleks olnud vaja üle võtta üks vanimaid akadeemilise haritlase riietusesemeid (talaar) USAst, oleks tasunud teada, et selle traditsiooni ajalugu juurahariduse saajate jaoks saab alguse Itaaliast (Bologna ülikoolis), sealt edasi võib seda näha nii Pariisis kui Cambridge’is ja Oxfordis ja brittide juurest läheb see traditsioon koos uude maailma väljarändajatega ka USAsse, kuni munk Harvard annab oma väärika panuse, et tekib USA vanim õigusteaduskond Harvardi ülikoolis (1644). Seega talaari kandsid mungad, kes olid esimesed tulevaste juristide õpetajad, nagu muuseas olid ka nende õpilased.


Üldistades väga pinnapealselt teatud osas kloostrite süsteemi – siis saamegi akadeemilise maailma teatud ideaalmudeli. Talaari kannavad nii õpetajad kui õpilased seetõttu, et see rõhutab inimeste sisemise arengu olulisust, aga mitte välist hiilgust. Samuti on õpetaja ja õpilane ideaalis õppeprotsessis vennad. Keskaegne akadeemiline kaanon jagas õppeprotsessi sarnaselt käsitööliste tsunftide korraga: ikka õpipoisid, sellid, meistrid ja siis doktorid-dotsendid, et kuni kümneaastase õppimise järel eksamite ja muude katsumuste kaudu akadeemilise maailma kõrgeimale astmele tõusta, ning õigus õpetada tulevikus oma nooremaid ametivendi. Veel kaua aega andis iga tudengiks hakanu oma õpetajale vande, et kui õpetaja usaldab teda viia oma ameti saladuste juurde, siis õpilane võtab oma kanda ka omapoolsed kohustused aktiivselt edule kaasa aidata. Austusest oma õpetajate vastu vandusid kunagi ka tulevased juristid, et kui nende õpetaja peaks surema ja tal peaks olema poegi, siis õpilased võtsid endale kohustuse õpetada õpetaja pojad samasse ametisse tasuta. Selle taga ei maksa otsida ostan-müün ühiskonna eelkäijat, vaid sügavate eetiliste väärtustega kogukonda.

Koolide ja ülikoolide keskkond. Eesti alal on ülikoolil tegelikult vedanud. Tartusse ülikooli asutamine oli seotud Rootsi kuninga privileegiga. Ka Vene keiser Aleksander I andis oma ukaasiga siinsele ülikoolile isegi maa-ala, millel tegutsemiseks luges keiserlik kõrgus ülikoolile vajalikuks meelde tuletada, et see on loodud „igaveseks ajaks“. Tänase päeva erinevate erialade teadlased (arheoloogid, ajaloolased, semiootikud jne) võiksid ühiselt analüüsida seda kultuuriruumi, mille kuningad ja keisrid Tartu ülikoolile oma tegevuseks välja valisid.

Tartu ülikooli tähtsamad hooned projekteeriti vaid keiserlikust ideest lähtudes, sest teati, et tuleb ehitada igaveseks ajaks loodud ülikooli jaoks. Üliõpilaste arv esimeste projektide valmimisel oli alles paarkümmend hinge ja kui oleks ka sel ajal kasutatud meie riigihanke odavaima pakkumise põhimõtet, siis poleks Tartu ülikooli sümboliseerivaid hooneid mitte kunagi ehitatud. Samas osati riigi vahenditega vähemalt 19. sajandil väga hästi ümber käia, mida kinnitavad näiteks ehitusmaterjalide ostudokumendid, mis tänaseni ajalooarhiivis säilitamisel. Tartu ülikool sai keisrilt Toomemäe ja tollased ülikooli juhid rajasid siia raamatukogu ja pargi, sest lugesid neid kahte ülikooli keskkonna jaoks lahutamatuks. Millal jõuame me jälle arusaamisele, et koolide juurde kuulub 21. sajandil palju suurem ruum, kui meie hanketingimustes kirja pandud majakarbid. Õpilane saab eluks vajaliku toe mitte vaid kitsas klassiruumis või auditooriumis, vaid selles hariduskeskkonnas, mille me pikka perspektiivi silmas pidades suudame iga kooli ümber luua.

Cambridge-Oxfordi ülikooli mudel. On selge, et seda ajaloolist ülikoolimudelit, mida seostatakse Cambridge’i ja Oxfordiga, nad ise ilmselt 21. sajandil ei suuda enam kanda. Kolledzhite süsteem, mis tuletatud kloostrite süsteemist, kus üliõpilased ja õppejõud mitte ainult ei õpi ja ei tegele teadusega koos, vaid mis ka ühiseks koduks nii õppejõududele kui üliõpilastele (viimastele küll õpingute ajal). Kuid Cambridge’i ajalooliste kolledzhite puhul on püütud vaatamata pidevale moderniseerimisele säilitada ka palju põhimõttelist. Olgu või selleks iga kolledzhiliikme vaba juurdepääs kirjandusele 24 tundi ööpäevas. Või traditsioon, kus vaid õppejõud tohib kõndida kolledzhi õuemurul, sest see tuletab õppurile meelde, et väljavalituks teeb sind vaid vaimne pingutus. Kolledzhite süsteem, mis on tudengi jaoks tema teise kodu sünonüüm, ei sega õppejõudusid tudengite jaoks jagada teadmisi ka teiste kolledzhite tudengitele läbi teaduskonna, mis ühendab kõiki ühe eriala õppejõudusid erinevatest kolledzhitest. Taoline mudel lahendaks Eestis näiteks juristide ettevalmistamise olukorda suurepäraselt: riigi poolt litsentsiga juriste ettevalmistavad õppejõud oleks ühendatud ühte õigusteaduskonda, kelle kvalifikatsiooni suhtes kehtiksid muidugi ühtsed standardid.

Pariisi ülikooli mudel. Pariisi ülikool asub ladina kvartalis. Jalutades Sorbonne’i vanade hoonete vahel paneb imestama raamatupoodide rohkus, näiteks liginedes sealsele õigusteaduskonnale. Oma alma materi patrioodina tuli meelde, et Tartu ülikool luges hiljuti enda jaoks liigseks raskuseks oma ainukese raamatupoe pidamise. Kuid kas keegi küsis, mida on tähendanud see raamatupood 20. sajandil eesti haritlaste jaoks tegelikult ja mida ta võiks ka edaspidi tähendada? Pariisi ülikooli õigusteaduskonna uksest väljudes ei saa mööda vaadata Pantheonist, sest see asub üle tee. Millele vaatavad meie rahvuse tipp-akadeemilised haritlased, kui nad väljuvad oma õppehoonetest? Ka sellele võiks vahel mõelda.

Pariisi ülikooliga seostatakse akadeemilises maailmas ühte olulist mudelit, mida täna veidi väärastunult tahetakse nimetada Bologna mudeliks, mis aga pole oma loojate lootusi täitnud. Küll on see Pariisi (täna Euroopas Bologna) mudel toiminud edukalt USAs. Idee oli Pariisis see, et filosoofiateaduskonnas oli ühine õppimine akadeemilise hariduse alus ja sealt mindi edasi kõrgema astme teaduskondadesse (teoloogia, juura, meditsiin). Süvenemata selle süsteemi üksikasjadesse oli igatahes oluline see, et akadeemilistel haritlastel (teoloogid, juristid, arstid ja sel ajal mitte kirurgid) olid loodud eeldused ühise hariduse kaudu koostööks. Neil olid olnud filosoofiateaduskonnas ka ühised õppejõud. Kui rääkida kaasaegsest võrgustikülikoolist, siis on selle näidiseks kindlasti Pariisi ülikool, kuid ühises süsteemis olemine ei pea alati tähendama kas või varjatud üksteisele allutamist, kuid samas annab see võimaluse vajadusel omada suuremat potentsiaali.
(järgneb)

Märkmed: