Hardo Aasmäe
Hardo Aasmäe: Valimiskampaania ebamaine nägu
Foto: Karin Kaljuläte
Sisuline valimiskampaania pole Tallinnas veel alanud. Kära on palju, kuid võimalikust valimisjärgsest tegevusplaanist pole eriti mitte kellegagi rääkida.
Erakondade valimisprogrammid on üldsõnalised ning Keskerakond pole koguni üldse oma kavatsusi avalikustanud! Valimisliit „Vaba Tallinna Kodanik" on välja pakkunud 18-punktilise praktilise tegevuskava. Kuid nii konkreetsete tegevuste aruteluks ei olda ilmselt täna veel valmis.
Valimiskampaania pealinnas on muutunud üha ebamaisemaks. Äsja saime teada, et ilmselgelt jumalik ilmutus on Edgar Savisaarele andnud lauluhääle ja viisipidamisvõime. Samas on taevavägede kõrval maisesse võitlusse kaasatud Saatan, kes luusib internetis ja teeb seal valikuid. Tema tegemistest kuuleme üsna varsti selleteemalisel konverentsil. Ülemiste järve ümber luusivad justkui minevikust ülesärganud noorstalinistid Tõnis Kõiv ja Mihhail Korb, kes tublide mitšurinlastena ei oota Emakeselt Looduselt armuande. Nemad võtaksid looduselt kõik, kohe ja praegu ning kujundaks looduse ümber nagu õpetas Jossif Vissarionovitš. Stalini teise lemmiku, seltsimees Lõssenko jälgedesse on asunud Valdo Randpere, kes on otsustanud ligi 118 000 kuuske jaroviseerida Lasnamäele. Ta leidis üles ainukese puu Eesti loodusest, mis kohe kuidagi ei taha kasvada aluselises keskkonnas kiduratel loopealsetel. Mõistagi kukkusid taolised nõukogulikud libateaduslikud kavad läbi juba aastakümneid tagasi ja ei too midagi head ka kaasajal, sest on vastuolus loodusseadustega.
Nüüd kohe värisege tõsikristlased, tõsimuslimid ja kõik teised ainujumala kummardajad, kelle jaoks ebajumalakujude püstitamine on Saatana ilmutus. Kohe tuleb Ülemiste ristmikule kollitama viiekorruselise maja kõrgune paganlik Ülemiste Vanake, millega loitsitakse igavikku värskelt kivistunud betoon. Ilmselt pole müstitsismi piirid veel ammendunud. Ootame posijate, selgeltnägijate ja silmamoondajate õnnistusi erinevatele valimisnimekirjadele. Kaasamata on veel Illuminaadid, üleilmne juutlik vandenõu ja tulnukatest väikesed rohelised mehikesed. Mõistagi on meie valimiskampaania kõrgtehnoloogiline, kus ringi lendavad luuredroonid. Häkkerid müravad ajalehtede gallupites, moondades tegelikkust. Ootame huviga tiibrakettide, hologrammide ja tulevärgi kasutuselevõttu öises taevalaotuses. Kõike seda võiks võtta lustaka ja paeluva vabaõhuetendusena, mille eest pealtvaatajad on nõus piletirahagi kinni maksma. Paraku toimub see küllaltki kulukas vaatemäng aga inimestelt kokkukorjatud maksuraha eest.
On aeg arutada, miks on linnavalitsuse jõud raugenud ja ideed tuleviku jaoks otsas. Mida teha räämas sadamapiirkonna ja laguneva Linnahalliga? Miks on soojuse hind Keskerakonna valitsemisaastatega kahekordistunud, samas kui nafta hind pole dollari inflatsiooni arvestades tõusnud? Kuidas on võimalik, et Tallinna Vesi AS on üks heldemaid kasumijagajaid Tallinna börsil? Miks me peame prügiveo eest maksma, kui see on muutunud selle kasutajale väärtuslikuks tooraineks? Kuidas korraldada ümber paljuski iganenud ühistranspordi liinivõrk, kuidas seda tehniliselt kaasajastada püsikulude vähendamiseks? Miks on meil linnale kuuluvad haiglad konkureerivad äriühingud, mitte spetsialiseerunud sihtasutused? Mida teha lumekoristamisega ja asfaldiaukude tõhusa lappimisega? Miks pannaks meil lühikesel kõige magusamal turismihooajal remondiks kinni üks Vanalinna käidavaim tänav. Miks saavad lasteaedade mänguväljakud valmis sügisvihmadeks, kui muru on märg ja porine ning ronimisredelid vihmaveest libedad? Miks lubavad peibutuspardid inimestele ilmselgelt ebarealistlikke asju, samas teades, et pärast valimisi nad volikogudesse tööle ei ilmu? Miks on poliitikud muutunud suhtekorraldus- ja reklaamifirmade naeruväärseteks hüpiknukkudeks? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kui see ei ole meie kohale laotunud stagnatsioon ja seisak, siis mis see on?
Paljud murravad pead sellise olukorra tekkepõhjuste üle. Üha rohkem saab selgeks meie äärmuslikult erakondliku poliitilise süsteemi mandumise ulatus. Üleüldist ideede ja tulevikuvisiooni puudumist püütakse matta tasuta vaatemängu alla. Mis veelgi hullem, libisetakse tagasi juba unustatud soveti mõttelaadi - partei(de) priviligeeritud ülemkihi (nomenklatuuri) jaoks seadused ei kehti, need on ühiskonnas täitmiseks vaid kogu ülejäänud alamkihile. Täieliku endastmõistetavusega pestakse parteilise katuse all raha, see on aga tsiviliseeritud ühiskonnas raske organiseeritud kuritegevuse viis. Rahapesust räägivad parteid juba täiesti avalikult! Kuid erakondliku meeleparanduse märke võib senini märgata väga üksikutel juhtude. Me peame selle asjaga tulevikus midagi põhimõttelist ette võtma. Kuniks senised parteid on alles, arutaksime ehk siiski Tallinna tulevikuplaane ja nende realiseerimise võimalusi. See ei sõltu aga niivõrd erakondade ideoloogiast kuivõrd Tallinna igavikulisest olemusest.
