Nädala portree

29. märtsil saab 90-aastaseks üks väliseesti tuntuim ühiskonna- ja kultuuritegelane, luuletaja, kirjanik ja ajakirjanik Hannes Oja, kelle sulest on ilmunud mitmeid luulekogusid, toimetatud teoseid ja lugematul arvul ajaleheartikleid.

Juubilar on sündinud 29. märtsil 1919 Läänemaal Martna vallas; kooliteed alustas ta Rannamõisa algkoolis, seejärel Martna algkoolis ja Läänemaa Gümnaasiumis. Haridustee jätkus Uuemõisa Kõrgemas Põllunduskoolis. Järgnes põgenemine Soome, kus ta võttis osa lahingutegevusest Karjala rindel eestlastest koosnevas 200. jalaväerügemendis. Soomest siirdus ta Rootsi ja 1951.a. Kanadasse.

Hannes Oja on töötanud raamatupidaja, vabrikutöölise ja töödejuhatajana, kuid hinges on tal alati olnud suur huvi kirjanduse, eriti luule ja ajakirjanduse vastu, millega ta on kogu oma elu muu töö kõrvalt tegelenud.

Aastatel 1975—1986 töötas Hannes Oja ajalehe Vaba Eestlane toimetajana, töötades vahepeal toimetuses täiesti üksi, jõudes teha veel pidevaid reportaazhe eestlaskonna üritustest. Toimetajana tegutses ta veel ka ajalehe lõpuaastatel (1997—2001), jätkates kirjutamist Eesti Elu juures. Praegugi võib leida lehest H. Oja ülevaateid soomepoiste tegevusest ning mõningaid kirjanduslikke nuppe.

Hannes Oja sulest on ilmunud neli luulekogu, ta on olnud paljude kogumike ja koguteoste toimetaja, samuti soomepoiste ajakirjas Põhjala Tähistel ning Peetri Koguduse väljaandes Eesti Elu.

Hannes Oja on andnud märkimisväärse panuse väliseesti kultuuriellu.

Juubeli eel esitas Eesti Elu Hannes Ojale mõned küsimused, millele ta kirja teel vastas.


Palun rääkige oma lapsepõlvest ning millised mõjutused ja tõekspidamised olete eluks kaasa saanud oma isakodust ja kodukohast.

Olen sündinud 29. märtsil ühel lumesajusel hommikul. See päev on jäänud mu mõjutajaks ja elukäigu suunajaks. Koduküla on neljast külast koosnev küla, millele möödunud suvel pandi asutamise ajaks aasta 1278. Ajaloo jooksul oli sel nelikul romantiline nimi Vogelsang (Linnulaul), kuna asus Matsalu lahe ääres, kus kevadel oli palju peamiselt merelindude laulu. See taust määratleski asukoha iseloomu, hõlmates looduse armastuse. Nelja küla nimetati Rannamõisa külaks. Siin elati omaette, luterikirikut asendas baptisti koguduse palvela. Kõik, mis oli seotud inimese sisemaailmaga, õiendati kohalikus baptisti ühiskonnas, kuni täiskasvanuna elukogemused viisid välja koduküla usulisest mõjust. Palvela elas üle riikliku kannatusaja.

See vaimsus, kus isakodu ja koduküla mõjutused ja tõekspidamised kaasa elasid, tuli jätta, lahkudes Haapsalu koolilinna. Ajajärk polnud soodne hariduse jätkamiseks. Raske majanduskriisi tõttu tuli teha valik, kus esimene valik oli kodu. Ometi jätkus mu kaaslasteks raamatuid ja kirjanduslikke teoseid, sest mu südames oli igatsus kirjutamiseks.


Olete teeninud leiba erinevates ametites, ent ilmselt on Teie jaoks kõige südamelähedasem ajakirjandus ja kirjutamine. Kuidas sai alguse kirjanduslik tegevus?


Sattusin sellele kutsumusele Putkaste Martna algkoolis, kus kooli ajakirjale vajati kaastööd ja läksin siis ka oma luuletusi pakkuma. Oli sügis ja mitu stroofi sai langevatest lehtedest. Algul oli küll tegemist, kuidas read ühtlaseks saada, aga siis hakkasin kaasa ümisema ja kuidagi sain parema vormi. Peagi sain juhiseid õpetajalt ja edaspidi ilmus meie ajakirjas veel teisigi minu luuletusi. See tarkus täienes, kui gümnaasiumi vanemate klasside poetessid harrastasid irdriimi ja vabavärssi, mis kangesti meelitas järele tegema. Aga õpingute katkemine lõpetas need katsed ja probleemid.

Maakonnavalitsus lõi noortele organisatsiooni, mille tegevus oli peamiselt seltskondlik, aga natuke õpiti ka põllumajandust. Minust sai agar seltskonnategelane, peamiselt protokollide kirjutaja, millele lisandus ülevaadete kirjutamine koosolekuist. Sellal oli maanoorte organisatsioonide loomine eriti aktiivne, pooliti koguni riikliku iseloomuga. Olime oma organisatsiooniga fookuses ja kõigile eeskujuks. Olime avastanud maakondliku noorte vaimu.


Järgnes sõdurielu?

Minu sõdurielu algas iseseisvuse ajal oma riigi ajateenistusega. Läksin vabatahtlikult Aegna saarele merekindlusse. Ajateenistus oli pikaajaline, kestvus 18 kuud. Alanud sõjaaeg oli põhjuseks, et sisse kutsuti kordusõppelased ja venitasid sõjaväe kahele aastale. Vahepeal sain pakkumise palgalisele arveametniku kohale.

Kuigi olin kaugmõõtur, oli 1939.a septembris ühe linnaloa puhul vaja kedagi lisameest laengukambrisse, kelleks sattusin mina. Märklauaks oli Poola allveelaev Orzel, mis oli pääsenud põgenema. Kiirt ei suudetud avada, laev sõitis laskeulatusest välja ja meil tuli rutata Rannapatarei nr. 2 ette. Sinna jõudes oli vahemaa siiski suurem, et jõudnuks uut tulistamispositsiooni alustada. Laeva lahkumine põhjustas Eestile palju tüli ja raskusi venelastega.

Pärast töökoha saamist majutati mind koos teise mehega sadama lähedal asuvasse korterisse. Meeleolude teravnemisega saime ühel õhtul kutse, kus räägiti, et midagi võib öösel juhtuda, aga mitte vastupanu osutada. Öö läks vaikselt, kuid hommikul liikusid kaks tääki akna taga, mis andis mõista, et saar oli mobiliseeritud.

Saime seal olla veel paar nädalat, siis sõitis sadamasse rataslaev ja meie üksus viidi Pelgulinna koolimajja.

Alustasime oma materjali pakkimisega. Sain seal olla veel kuu aega, siis koguti lahkuv grupp Tallinna raudteejaama ja meid saadeti mitmele poole Eesti väeosadesse. Mina sain Paidesse, kuhu oli oma väeosa asutatud. Sain tagasi oma töökoha arveametnikuna. Aasta lõpul liikusid kuuldused väeosa edasiliikumisest, esialgu mitte Eesti piirist välja, kuigi ka sellist juttu oli arvamustena liikumas. Mulle ettenähtud aeg sai 15. jaanuaril 1941 täis ja valisin kodutee, sain töökoha Martna vallamajja ja seejärel Haapsallu. Venelased kuulutasid üldmobilisatsiooni Eestis, sellepärast peitsin end Matsalu lahes pilliroosse. Esialgu olin seal päris üksi, hiljem meie grupp suurenes ja liikusime ka lahel ringi, meile tehti paar korda ka haaranguid, kuid kätte ei saadud.

Sakslased asutasid Uuemõisa Kõrgema Põllunduskooli, kus jätkasin haridusteed. Saime seal kaks aastat läbi, kuid sõjaolukord polnud enam endine ja tuli alluda saksa mobilisatsioonikäsule. Juba kooliaja viimaseil nädalail liikusid kuuldused uuesti mobilisatsioonist, tugevdamaks vahepeal nõrgenenud saksa üksuste vastupanu.

1943.a. novembris otsustasite noore mehena kodumaalt lahkuda. Kuidas toimus see minek?

Huvi Soome minna oli mitmel mehel, ja üks neist läks juba kevadel Tallinna maad kuulama, tuli siiski tagasi sõnumita. Mais läks teine mees, aga ka temal ei õnnestunud saada muud infot kui vaid ringiliikuvaid kuuldusi. Aeg oli siiski nii kaugel, et tuli end minekuks valmis seada.

Hankisime Tallinnas paar punkti, kus selle salajase asjaga tegeleti. Oli ka vahelejäämisi minekul. Meil oli hea grupp, kus oli kuus meest. Kõigile anti korraldus olla novembriks Tallinnas valmis. Teise katsega jõudsime Viimsisse, kus meid paigutati väikesesse rannamajja. Ilmad olid tormised, kulus pea nädal, kui ühel hilisõhtul asusime paati ja alustasime sõitu Põhjala suunas. Jõudsime Pirtti saarele, kus soomlased meid vastu võtsid ja järgmisel päeval sealt edasi Jollase mõisa saatsid.

Olin seal ühe öö, ruumid olid inimesi paksult täis. Lahkusin sealt järgmisel päeval Autokompanii majutuspaika, kuhu koguti need, kes olid otsustanud sõjaväkke minna. Koos kaaslasega käisime linnas sinna saadetud kirju viimas, isegi kinoskäimiseks jätkus aega. Siis tuli minna tervislike katsete alla ja mul leiti nakkushaigus, milleks saadeti Suomenlinna haiglasse ravile. Olin seal just Soome Vabaduspäeval ja tutvusin soomlaste iseseisvus- ja rahvusliku tundega. Varsti pääsesin haiglast ja ees oli sõit ida suunas — Taavetti, Purho. Sealses laagris sattusin kuus nädalat kestnud kursustele, kus mingisuguse kraadi omajad pidid vastavate soomekeelsete mõistetega tutvuma. Kursuse lõpetamisel määrati mind rügemendi väliposti hoidjaks.


Kuidas iseloomustaksite seda soomepoiste vaimu, mis on saatnud Teid ja Teie kaaslasi sõjapäevilt kuni tänapäevani?

Pärast sõda olid Soomes saadud mälestused ja elamused tekitanud oma vaimu, milleta ei saanud liikumist luua. Torontos olid sel vaimul juba oma keha ja kuju, kui sõja läbi teinud soomepoisid, sõdurid olid veteranide ikka jõudnud. Kui 1951.a. Torontosse jõudsime, oli siin võimalus minna soomepoiste õhtusele kokkutulekule, kus valitses rahvuslik üksmeelne vaim. Aluseks iga mehe Soome kogemus, osalus võitluses, mis sai aluseks ka soomepoiste ajakirjanduslikule tegevusele.

Olin kaks korda nädalas ilmuva ajalehe Vaba Eestlane toimetaja. Ajalehetöö oli igati meeldiv amet, ka osalusega Kanada elus. Mõnest momendist tunnen puudustki, eriti mitmekultuurilise ühiskonna tegevusest.

Olete olnud paljude teoste toimetajaks ning andnud välja mitmeid oma luulekogusid. Mis on Teid kõige enam inspireerinud ja kas luuletate ka praegu?


Igapäevatöö kõrval elas minus siiski ka omaloominguline vaim, keda luulevorm kodumaale elama viis, kuhu muul viisil nagu ei kõlvanudki sel ajal minna. See oli koduigatsuse vaim, mis kutsus neile radadele ja sealsete inimeste juurde. Küll nõudis suuremate raamatute toimetamistöö enamuse aega.

Meie ühiskonna luuleteostega on paraku nii, et aeg läheb mööda, tegijad kaovad ja materjal on paremal juhul paigutatud arhiivi. Oma luulest saaks ühe värsiteose kokku panna, aga kes loeks veel eestikeelset luulet?

Olete hoolitsenud ka oma kodumaakonna Läänemaa raamatukogude eest, varustades neid väliseesti kirjandusega. Kuidas Teile tundub, kas huvi välismaal elavate eestlaste tegevuse vastu on kodumaal suur?

Raamatute saatmine oli minulgi, nagu paljudel siinses ühiskonnas, südameasjaks. Saatsin oma raamatuid Läänemaa maakondlikele raamatukogudele. Kui esmakordselt koduradadele jõudsin, valisin neist ühe raamatukogu. See moment on elavalt meeles, kui istusin raamatukogu rahva keskel, pakuti värsket kasemahla ja kinnitasime ustavust eesti kirjasõnale. Aastaid saatsin neile siinset ajalehte ja olen saanud kodumaist Lääne Elu. On otse uskumatu, kuidas sellest on kasvanud sõpruskond.

See on laiendatav kogu eesti kirjandusele. Kontaktid sealse kirjarahva sündmustega on olnud meeldejäävad, näiteks Vana Raamatu päevad Viljandis koos soome kirjanikega, ringsõiduga läbi Karksi, Vargamäe ja teiste kultuurikohtade. Hiljem toimusid Helsingis soome kirjanike päevad. Soome sõduripäevad andsid soome keele oskuse. Seda keelerikkust olen saanud kasutada Torontoski, osaledes Friends of Finland tegevuses loengute ja filmiõhtute külastamisega.


Palun rääkige natuke oma perekonnast.

Rootsis, kus elasin seitse aastat, abiellusin Käsmust pärit tütarlapse Elleniga. Seal sündis meil kaks last, poeg Heikki Rein ja tütar Lembi Reet. Kui 1951.a. Kanadasse tulime, oli poeg 2 aastat 3 kuud vana ja tütar vaid 5-kuune. Mõlemad lapsed on lõpetanud Toronto Ülikooli. Tütrel on omakorda kaks poega, kellest vanem lõpetas USA-s Californias kunstiülikooli ja noorem on just praegu tegevuses Londoni ülikooli arstiteaduse eriala lõpetamisega.

Märkmed: