Hando Runnel: ellujäämine on kogu aeg tähtis Õhtulehest
Inimesed 23 Nov 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Rainer Kerge, Õhtulehest
 - pics/2013/11/40749_001_t.jpg

http://www.ohtuleht.ee/554764#...
«Koolidest räägitakse, et tähtis on kvaliteet,» arutleb Hando Runnel, kes ei taipa, kuidas koolide kokkulükkamine hariduse taset parendab. «Aga unustatakse ära, et laps on inimene – kui ta on oma kodus sündinud, kas tal ei ole kodupaigaõigust? Kas kodu kuulutatakse siis ebakvaliteetseks?» Ei, homme 75. sünnipäeva tähistav poeet ei arva, et kõike peab kokku lükkama, maha salgama, vaikima.

Te olete öelnud, et lõpetasite teatris käimise siis, kui laval hakati ropendama. Kus te olete viimase paarikümne aasta sees näinud kõige selgemalt ära teile tuttava ja omase kultuuri kadumise?

Ma olen vist nooremas põlves defineerinud, et kultuur on olemise vorm, olemise viis; ja selles mõttes ei ole kultuur kuhugi kadunud, ta on teisenenud.

Suhted ja käitumisnormid on muutunud ning need, kes on muutustega kaasa läinud, elavad uue aja kultuuris – nagu see on kujunenud.

Kes ei lähe kõige sellega kaasa, jääb sellest olemise viisist natuke eemale; äärepealseid on alati olnud. Hoovused kestavad mõne aja ja teisenevad jälle.

No näiteks kui oli sõjaaeg – mida ma lapsena natuke nägin –, millised olid siis inimeste suhted, millised olid laulud, millised olid sõnumid, millised olid riigi normid, nende täitmine, nendega elamine. See oli tolleaegse kultuuri sisu ja ilming.

Kui tuli nõukogude aeg, siis osa rahvast pandi vagunisse kui süüdlased; osa pidi loobuma oma majapidamisest, talust, loomadest, kõigest – ja ikka edasi elama. Seda nimetati nõukogude kultuuriks.

Siis tuli uus aeg, kultuuri uuenemine – 1960ndatel aastatel, nõukogude ajal, hakati juba natuke õppima kapitalismi. Kapitalismi kool oli näiteks üliõpilaste ehitusmalev, mis toimis juba turumajanduslikult. Ja kõik ilmingud, mis sellega kaasas käisid, ühiselulised või individuaalsed võimalused – need on kultuurid.

Nõukogude Liidu murenemisega Venemaaks ja iseseisvunud riigikesteks muutus ka elamise sisu, muutusid kõlbluse normid. Need, kes olid nõukogudeaegse kõlblusega kohanenud, nende jaoks tundusid mõned uuendused vulgaarsed ja võib-olla ütlevad nad, et need uuendused on kultuuritud.

Laias laastus aga kultuur, ühiskondlik olemine, kestab, ja järjest intensiivsemalt. Kui kiiresti vaheldub näiteks tänavapilt, rõivamood. Alguses läksid kleidid lühemaks, viimasel aastal olid tagumikud enam-vähem paljad; aga kõigil naisterahvastel olid ka püksid jalas, kitsad püksid – kuigi vanasti öeldi, et see ei sobi naisterahvale üldse.

Kogu aeg on olnud muutusi. Sõltub, millisest ajaloolisest vaatepunktist asju vaadata – siis saab neid ka erinevalt hinnata.

Konservatiivsemad inimesed ei lähe kunagi muutustega kaasa, vaid püüavad mingeid ajaloolisi väärtusi kauem alal hoida. Kultuuris on ka opositsioon; koalitsioon on see mass, kes võtab kõik omaks.

Võtame või suvised kooslaulmised. Vanasti, kui ei olnud valjuhääldajat, laulsid inimesed ise; aga nüüd võib üks musikaalselt andetu inimene keerata nupust heli nii kõvaks, et tema muusika hääl kostab üle kolme või viie linnaosa. Kas see on inetu või mitte, ta ei tea. See on uus kultuur. Teise jaoks on see kultuuritus.

Te rääkisite sõjaajast ja nõukogude kultuurist, mis algas sellega, et osa inimesi pandi vagunitesse. Ma sain teie jutust aru, et toona oli kultuuri sisuks füüsiline ellujäämine. Nüüd on teisenenud, evolutsioneerunud kultuuri sisuks ja eesmärgiks midagi hoopis muud.

Ellujäämine on kogu aeg tähtis, juba ürginimene tahtis ellu jääda, ja praegu käib täpselt samuti ellujäämine. Kui 10 000 inimest pageb heast demokraatlikust riigist ära, väljapoole, sest nad ei jää siin hästi ellu, aga seal on palk kolm või viis korda kõrgem…

Sõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel oli ellujäämine ikka keerulisem. Seda ohtu, et öösel arreteeritaks, enam vist eriti pole.

Kuidas ei ole? Me ju praegu näeme maailma hoopis väiksemana: elektroonse sideme, meedia abil on terve maailm ju silma ees. Me näeme tuhandete kilomeetrite taguseid pommitamisi ja rünnakuid. On piirkondi, kus käib gaasirünnakuid, lennukid tõusevad üles, pommitavad; sõdurid käivad tsiviilelanike uksest sisse. Mitte mingit vahet ei ole!

Miks ei toimi Eesti ja Vene vaheline rahuleping, mis Eesti sünniga koos sõnastati igaveseks ajaks? Miks praegune Venemaa, kes on Nõukogude Liidu järglane, seda igaveseks ajaks kehtima pandud piirilepingut ei taha täita, ja kogu aeg tõmmatakse meil kui väiksemal vennal vaipa jalgade alt ära.

Me oleme kaitsetud, me oleme täpselt sama kaitsetud kui 1939. aastal, kui öeldi, et me tahame siia baase saada. Miks pidi Setumaa selle vägivaldse piiriga poolitatama? Milles on sealsed inimesed süüdi?

Suur jõud võib anda ultimaatumi – täpselt samamoodi nagu aastakümneid tagasi.

Me loodame, et me oleme…

Me loodame, jah. Paneme silmad kinni, kõrvad kinni, suu kinni. Me ei tohi rääkida. Me peame austama kõiki teisi, aga iseennast ei tohi austada – me oleme juba jõudnud sellesse faasi! Hirm on. See ei ole ühe ega teise erakonna asi, vaid terve olemine on hirmul: kas meid rünnatakse, kas meid kaitstakse.

Me oleme nii hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest, rahva suveräänsusest! Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema, sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda – siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism. Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha lüüa.

Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle öelda, et sa oled fašist. Sinule võidakse öelda seda!

Ja sa oled üsna kaitsetu, see on tõsi.

No vot. Ühesõnaga: maailm on praegu väikeste jõudude jaoks liiga raske olemise paik. Näiteks sport mulle meeldib, natuke: seal on veel mingid reeglid. 50kilone mees ei maadle 75kilosega, vaid öeldakse: teil on eri kaalukategooriad. Aga poliitikas – kellel on aatomipomm, see käitub hoopis teisiti kui see, kellel on ragulka ehk kada. Meie oleme sellised, et meil on ainult see kummikada või ragulka. Kui praegused sõdivad suured riigid käituksid nii nagu Taaveti ja Koljati ajal, et kumbki armee saadab võitlema ühe mehe, ja kumb mees võitis, selle armee oli võitnud ja mindi laiali… Aga nad ei käitu!

Vist ka Juhan Peegli raamatus «Ma langesin esimesel sõjasuvel» arutles keegi, et Jossif ja Aadu võiks ise seljad kokku panna ja vaadata, kumb on kõvem.

No vot, mulle kah see meeldiks. Aga need on nii kaugele ulatuvad targutused…

Meil ei ole enesekehtestamiseks sellist jõudu nagu Iisraeli meestel. Nemad võivad oma naaberriigile pommid kaela saata, ja ikka me peame neid tunnistama ajaloos väga kannatanud rahvaks. No aga miks te siis teisi pommitate! Kust te selle õiguse võtate?

Kui meie siin natukene liigutame, öeldakse kohe: ei, te olete väga pahad! Me ise ütleme endale: me oleme väga pahad! Ja niimoodi mandume enam-vähem jälle 18.–19. sajandi pärisorjade mentaliteedi juurde: me ei tohi midagi teha, meil peab olema eestkostja või otsustaja.

Neid jutte ma räägin selle pärast, et ma tegelen raamatusarja «Eesti mõttelugu» autoritega, kes on Eesti ajaloost kirjutanud: kuidas see kulges keskajast uue ajani; millised vägevad olid, kellele pidi alluma; kord olid Eestimaa peal Poola, Vene, Rootsi, Taani, kõik. Aga kus olid eestlased? Eestlased olid sallivad!

Ma mõtlesin, et te ütlete: eestlased olid maa all.

Nad kuulasid, mis otsustatakse, millised seadused tehakse. Ja uue aja häda on see, et liitudes Euroopa Liiduga natuke kergemeelselt või aralt või pärisorjalikult, on mõned eesõigused, mis üks rahvus peab endale jätma, liiga käest antud. Ja neid õigusi tahetakse järjest enam. Sest kui juba Euroopas on otsustamine – toatäis või saalitäis rahvast on koos –, siis seal enam ei esinda sa Eesti riiki või rahvast, vaid sa oled üks hääl. Aga kui seal on 800 häält sulle vastu? Sinna kaob see suveräänsus!

Nendest asjadest on viimasel ajal natukene räägitud, murelikult. Neid töid ja asju on palju. No ja – mis on riigimehe tunnus? Kui palju ta suudab võidelda oma riigi ja rahva eest, kui palju ta peab diplomaatiliselt noogutama ja nõustuma teiste ettekirjutuste või hääde soovitustega? Või ongi ainult ettekirjutused.

Siin tuleb öelda, et me saime jällegi nii äkki vabaks: kellel oli nõukogude ajast riigi kogemus, need läksid osavate meestena ärimeesteks, tõmbusid poliitikast eemale, ja neil ei olekski lastud poliitikat teha. Aga need, kes olid Põhiseaduse Assamblees (sinna kuulus ka Hando Runnel – R. K.) ja hakkasid uut vabanenud riiki juhtima – nendel üldiselt ei olnud riigi kogemust.

Iga asjaga on nii, et kui sul ei ole selle töö kogemust, kui sind pannakse poliitilise jõuga mingile ametikohale… Ma olen vaadanud kas või ülikooli saatust: kui tuuakse kantslerid või sellised jõujuurikad, hoopis teise hoiakuga inimesed – kui palju nad võivad lammutada seda, mida kunagi koos ehitati.

Või tülid Sirbi toimetuse sees ja ümber (Hando Runnel rääkis Õhtulehega teisipäeval – R. K.). Kui kogemusteta inimesed tõstetakse ametikohtadele, kus peaks olema eelnevat kogemust ja suhtlemisoskust ilmutanud inimene, siis sellest tulebki ainult õnnetust.

Selline on ka meie riigi saatus. 20 aastat on väga väike aeg. Kui Inglismaa poole vaadata, siis – milline traditsioon on seal! Kui seal käivad ka ükskõik kui jõulised parlamendikaklused – nende kultuurikogemus on nii suur, et vapustused elatakse üldiselt üle; kannatatakse välja. Võib-olla näiteks madam Thatcheri esilekerkimine oli seal riigiski natuke vapustav, kõik tema aktsioonid ei olnud päris õiged, pärast tuli mõned tagasi pöörata.

Aga meil on sellise kogemusega inimesi vähe ja kellel on sünnipärane karismaatilisem jõud, see koondab enda ümber mingi seltskonna, kes toimib nii, nagu ta suudab ja oskab. Aga nagu Runnel on luuletanud: «Võim rikkuda võib iga meest», ja seda ei teagi, millisel hetkel see tubli inimene võib hakata ka rikki minema – selle tõttu, et võim joovastab. Ja siis vaatad, kui piinlikult tühiseks võib suur poliitik ja juht manduda, umbes nii, nagu ma olen öelnud teatri kohta: et läks natuke piinlikuks ja rõvedaks.

Kui jälle «Eesti mõtteloo» autorite juurde tagasi minna, siis mulle on meeldinud need inimesed, kes on toonitanud – olles ise küllalt tugeva ja laia mõtlemisvõimega – ühistegevuse vajadust.

Üks meie õnnetusi praegu on ju ka see, et lisaks sellele, et taasiseseisvudes oli väike meie riigi kogemus, siis oli väike ka kapitali kogemus. Sundsotsialismus koos ühistegevuse ja ühetaolisusega ei õpetanud meile, milline vägi on kapitalis. Me olime Marxi lugenud küll, aga et Marx oli nõukogudeaegne autoriteet, siis nii, kui uus aeg tuli, naersime me: ha-ha-haa, see on marksistlik jutt!

Aga seal on tõde sees: Marx ütles osalt seda, mida Jeesus Kristus noore poisina, kui ta ajas rahavahetajad templist välja.

Me tulime absoluutsest vaesusest ja hakkasime riiki üles ehitama ja nägime, et kõik piirid on lahti, kõik on vaba – aga meil ei ole taskus rohkem kui paar krooni ja uks on lahti ja tuleb keegi, kellel on taskus kümme või sada miljonit… Ta ostab üles kõik, ta sulgeb väiksemad asjad, silub ära ja selle kapitalismi nimi on monopolistlik kapital. See on haaranud Eestis peaaegu kõik elualad oma kätte ja kohe alguses võeti ära võimaluski väiksematel jõududel ühistutesse koonduda. Öeldi: võite teha küll; aga võeti vastu selline otsus, et algkapital peab olema vaat niisugune. Kellelgi polnud selliseid rahasid – see andis veelgi lisakiirendust sissetungivale suurele kapitalile.

Eriti see, mis sünnib ravimikaubanduses, apteekide võrgus, on jälgi monopolistliku kapitali tagajärg. Selle vastu ei suuda demokraatiale truudust vandunud väike riigikene – ükskõik, milline erakond siin parajasti juhiks. Igasuguseid lollusi on tehtud.

Üks lollus oli see, kui sõbrad keelasid ära raudteel inimeste veo! Reisijate veo! Riigi raudtee on riigi tuum ja kui see jaamavahede kaupa maha müüakse…

Ühesõnaga: lapsikud arusaamatused või arusaamised vabadusest, vabast ettevõtlusest, kapitalist – see on olnud saatuslik. Näpuga ei oska kedagi ekstra süüdistada.

Me murdusime välja ühest vangipõlvest, aga see oli umbes nii, et vangilaagris olijatele öeldi: te olete vabad, riik teie eest ei hoolitse, me võtame okastraadi ümbert ära, aga kust te süüa saate või mis te tegema hakkate, see ei ole enam meie asi.

Meie vabanemine oli umbes selline.

Me oleme kulgenud selle suunas – keegi peale minu ei ole seda sõna eriti pruukinud – et see, mis siin kehtib, on õrn kolonialism. Me oleme just nagu vaba riik, me oleme vabatahtlikult ühinenud teistega, aga nemad oma suuruses ei tea meist õieti midagi, ei hooli õieti midagi. See sallivus meie suhtes on niisugune, nagu on. Ta ei ole kuri, aga hajameelne – noh, kas elavad või kaovad, see ei huvita teist suurt rahvast.

Ja mida me toodame – me toodame ühinenud Euroopa jaoks kvaliteetseid ajusid, paremad poisid ja tüdrukud võivad minna ükskõik kuhu, aga siin kohapeal on elutingimused keskmiselt…

Te andsite üsna selgelt mõista, et põhimõtteliselt oleme oma iseseisvuse uuesti pantinud, meil ei ole inimesi, kes tegeleks meie enda asjadega; me oleme liiga järeleandlikud, me kardame olla rahvuslased – selle sõna heas ja õiges tähenduses. Kas on mingi ühismõte, mis suudaks eestlased veel kokku võtta, et me ei jookseks lõplikult laiali?

Meil on tekkinud isekihistumine. Mis lehtedes on? Eesti rikkamate edetabel: vaat see mees on 64. kohal. Miks toonitatakse seda, miks? See tähendab, et igatsetakse ikkagi seisuslikku ühiskonda ja kõrgemal seisusel on eesõigus otsustada, ja selle pärast on ka sotsiaaldemokraatlik suund või hoiak nõrk. Nad on nõrgemad ka selle pärast, et me tuleme sotsialismist ju, ja kui keegi ütleb: «Sotsiaaldemokraat», siis on selles nimes nõukogude aja taak juures.

Mis on kõikide erakondade viga? Toonitatakse, et edukad peavadki olema rikkamad ja nemad veavad riiki ja ühiskonda, aga ära on unustatud heakodanlik hool. Suurkodanlikust hoolest ma ei räägigi. Suurkodanlane või see rikaste toppi kuuluv hoolitseb ainult rikkuse eest: kuidas see käima panna ja seda hoida. Aga üldiselt peaks kehtima ju heakodanlik sallivus, heakodanlik hoolsus – see on üks vanem mõiste, võib-olla ka jälle mõtteloo-meeste mõiste, mis sisaldab isalik-emalik-emotsiooni: ma olen tublim ja parem, ja sina oled kehvem, aga ma hoolitsen ka sinu eest.

Miks on minutaolised puudutatud või solvatud? Sest need kõrgemasse seisusesse taotlejad või jõudnud ütlevad: igaühel on õigus äri teha, tehke äri! Kuidas tohib niimoodi öelda? Kui ma olen näiteks kooliõpetaja, õpetan. Miks ma pean tegema äri? Kuidas ma lähen võistlema sellega, kellel on loodud 17 ettevõtet? Kuidas?

Vaat seal ongi see mõtlemine, see heakodanlik hool: jah, ma olen sellel alal andekas, rahandus või suurmajandus on minu ala, aga teised inimesed on samaväärsed, kuigi neil ei ole seda võimalust.

Mis meist lähikümnenditel saab?

«Eesti mõtteloo» autor Villem Reiman küsis sada aastat tagasi ka: «Mis meist saab?» Nemad uskusid, et kuigi asjad näivad äärmiselt viletsad… no mis oli 19. sajandil? Vene tsaar andis küll meie maarahvale või eestlastele priiuse, aga kõrgem seisus oskas mõjutada asju nii, et seadus andis rahvale priiuse, kuid kogu maa kuulus ikka kõrgemale seisusele. Priiks lastud rahval ei olnud oma asupaigas maaomandi õigust.

Maarahvas hakkas mõisnikelt talusid päriseks ostma.

No hakkasid. Aga enne kulus mitukümmend aastat, kui müüma hakati. Sest mõisnikud said ka aru, et Euroopa on muutunud, vana feodalismi mudeli järgi ei saanud ka nemad elada. Aga nad said eesõiguse ja võimu oma kätte: igal pool istusid nemad ja otsustasid.

Ja praegu on Eestis täpselt seesama –kõik on nagu pärisorjad! Otsustavad kas partei ladvikusse või kõrgemasse bürokraatiasse kuuluvad riigiinimesed – see on see kõrgem seisus. Nüüd on väga hea juhendeid saata – ühe näpuvajutusega võid sa elektroonselt saata sajale inimesele käskluse: homme hommikuks vastake! Alluvus on tehtud selliseks!

Ma võrdlen luuletajana kõiki asju. Luules on võrdlus kujundi alus. Ja kui ma võrdlen situatsioone ajaloos – siis keskajast saadik on meie rahva probleemid üsna sarnased.

Ja see, kuhu me oleme laskunud, on mingis suhtes võrreldav 19. sajandiga. Me räägime 21. sajandil targa näoga kapitaliõigusest ja vabadusest. Aga suurelt jaolt sarnaneb see 19. sajandi linnupriiusega, kus sa oled prii, aga sul pole vahendeid, sul pole õigust, keegi kostab sinu eest.

Kui ajaleht Sirp või ajakiri Looming on näiteks loomingulise liidu häälekandja – seda nimetust pruugitakse –, aga tema saatuse otsustab peotäis kõrgemasse seisusesse kuuluvat isikut, eestkostjat, mõisnikku…

Ärme nimetame seda demokraatiaks, see ei ole demokraatia. See on kaugenemine demokraatiast.

Needsamad isikud, kellele te viitate, ütlevad selle kohta, et: ise te olete meid valinud. Ja valimispäeval on ometi kõigil üks hääl.

Ei, sind on alt veetud. Kui ma valin ühe inimese, kes on vaba kandidaat, üksikkandidaat, siis tema hääli ei kanta üle.

Aga see on demokraatia pilamine, kui partei tõstab oma nimekirja järgi pärast need hääled ümber: keda nemad tahavad. See ei ole enam demokraatia, see on korruptiivne organisatsioon.

Muidugi on sel parteilisel häältejaotusel oma põhjendus: nad saavad öelda, et rahvas on ju rumal – nad valivad nii, nagu reklaam on kedagi esile tõstnud, aga rahvas ei tea selle poliitiku riigimehelikke omadusi: kas neid on või ei ole. Ta meeldib kas oma hääle tõttu või kasvu tõttu või žestide tõttu, aga kuidas ta saaks riigi juhtimisega hakkama, seda rahvas õieti ei tea; seda teab partei paremini ja selle tõttu ta siis jagab rahva hääled oma südametunnistuse järgi õiglasemalt.

Aga ikkagi tuleks võib-olla aeg-ajalt teha riigimeeste avalik konkurss, kus nad siis tulevad saali kokku ja neile esitatakse 100 või 10 000 küsimust, ja kuidas nad käituvad ja – voh siis saaks neile suure treeningu.

Aga küsimusele, mis meist saab, võib ikka öelda vastuseks – nii nagu sada aastat tagasi– loodame, et need mõistlikumad jõud julgemalt koonduvad ja teevad midagi head.

Ega meie «Eesti mõtteloo» sarigi oleks ilma sõprade abita sündinud.

Neid heategusid on ka ikkagi piisavalt palju olnud.
 
    Trüki   E-post   FB     
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
13 Aug 2017 14:56
Põhja-Koreas vangis olnud Kanada pastor saabus koju PM (1)
13 Aug 2017 10:52
Läti rahandusminister tänas eestlasi alkoralliga Läti majanduse turgutamise eest
13 Aug 2017 10:20
Rakvere Ööjooksul krõbistasid sportlased snäkiks kassitoitu
13 Aug 2017 10:05
Ivo Muru: Peatage see riik, ma väljun! (3)
13 Aug 2017 08:41
Lugeja: tormi kätte jäänud parvlaeval Arabella puhkes paanika, lained olid tohutud ja elud ohus
13 Aug 2017 08:35
Virginia osariigi rahutustes on hukkunud kolm inimest. Lisatud sündmuse video!
12 Aug 2017 18:55
Algas Kanada Maleva "Kolm Lõvi" laager Kotkajärvel
12 Aug 2017 16:53
Eesti: Torm lõpetas enneaegselt Arvamusfestivali ja tekitas korraliku kaose PM
12 Aug 2017 16:36
Jeroen Bult: rasked valikud Eesti ees PM
12 Aug 2017 11:35
Galerii: tugev äike liigub üle Eesti, saartel ja mandril paljud majapidamised vooluta
12 Aug 2017 08:53
Mart Helme: inimeste kõige pühamad tunded on seotud rahvuse, keele, kultuuri, kodumaa ja perekonnaga, sotsid on kõike seda hävitamas (1)
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus