Halvatud Euroopa
Arvamus 31 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Võrreldes Ameerikaga on Euroopa seisund kõike muud kui kadestusväärne. Vana manner näib olevat sattunud mitmekorruselisse tupikusse. Nii poliitilise integreerumise kui ka majanduskasvu ja riigikaitse tasandeil on juba aastaid käärinud lepitamatud konfliktid vastandlike jõudude vahel.

Juba aastaid toimuvad Prantsus- ja Saksamaal tänavamäratsused hädavajalike majandusreformide nurjamiseks. Üliõpilased, professorid, ametiühinglased, riigiteenistujad ja pensionärid moodustavad selle löögijõu, mis on tõkestanud nii Prantsusmaal president Chiraci kui ka Saksamaal ekskantsler Schröderi poolt üritatud arglikud katsed kehtiva majandussüsteemi kasvusõbralikumaks muutmiseks. (Mõlema maa majanduskasv on lihtsalt surnud.)

Euroopa sõjalise enesekaitsevõime on teinud küsitavaks kaks pöördumatut väärarengut: 1) kaitse-eelarvete armutu kärpimine samal ajal, kui Ameerika ootab Euroopalt rahvusvaheliste kaitsekulutuste vennalikku jagamist, ja 2) Euroopa utoopilised üritused formeerida mingit omaette kaitsestruktuuri (nn „kiirreageeringu-üksusi“, mis tegelikult oleksid ikkagi rajatud USA tehnika, varustuse ja logistika koopteerimisele).

Mandri poliitilise integreerumise ehk teisisõnu Euroopa Liidu (EL) väljavaated on lihtsalt sügavkülmutisse pandud sestsaadik, kui prantslased ja hollandlased mullu EL-i põhikirjakavandi läbi kukutasid. Vastuseis sellele nn „pralinee-kvarteti“ kodukorravisandile oli valdav ka EL-i uute liikmete seas Ida- ja Kesk-Euroopas, nt Poolas, kus tuntud parteiliider Piotr Slusarczyk nimetas euroliitu „ebaloomulikuks kreatuuriks“ ning „tohutuks ja tarbetuks bürokraatiaks“.

Need kolm ala — majandus, riigikaitse ja integratsioon — on aheldanud vana Euroopa suurvõimud (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia) sõna tõsises mõttes rigor mortisesse. Kuigi halvatuse näilisteks põhjusteks on kohalikud probleemid nagu heaolu-hüviste säilitamine või kärpimine, peitub nende taga enamasti põhiline vastuolu kahe leeri vahel – ühel pool „atlantikud“, kes pooldavad transatlantilise koostöö jätkamist USA-ga turumajanduse tähistel, ja teisel pool „isolatsionistid“, kes hülgavad Ameerika kui rollimudeli või isegi kui partneri koos vabaturu põhimõtetega. Kujukaks näiteks on Euroopa tööturul tekkinud ummik.

Washington Times'i rändav reporter Andrew Borowiec kirjutab: „Lääne-Euroopas on üha enamatel tööaladel tekkinud kasvav nõudlus kvalifitseeritud tööjõu nagu nt haiglapersonali, ehitustööliste ja isegi lihunike järele ... Kuid seni on ainult kolm maad tühistanud välistööliste kohta kehtivad kitsendused – Inglismaa, Iiri ja Rootsi. Enamik teisi maid rakendab (sisserännu)kvoote ja muid piiranguid, peamiselt nende maade ametiühingute survel.“ (WT, 12. märts.) See on vaid üks näide turuvabaduse mahasurumisest, mis iseloomustab Euroopa isolatsioniste.

Atlantikute leer seevastu tugevnes neil päevil, kui Saksamaa uus kantsler Angela Merkel riigikaitse-alasel konverentsil Münchenis kinnitas oma veendumust, et Vana Mandri tulevik tuleb rajada tiheda koostöö taastamisele Ameerikaga NATO raames. Ta ütles: „NATO peab jääma selleks keskuseks, kus toimub poliitiline diskussioon kriiside tähenduse üle ja leiab aset mitmesuguste võimalike ohtude pidev analüüs“.

Olukorda komplitseerib asjaolu, et ka NATO on muutumas. Washington Post'is kirjutab USA endine ÜRO suursaadik Richard Holbrook koos politoloogi Ronald Asmusega, et Atlandi alliansil seisab ees uus valik – kas jätkata laienemist või mitte. Sellest oleneb, kas NATO säilitab oma elutähtsa rolli kaasmängijana Lääne poliitikas või muutub „tähtsusetuks“ (irrelevant), leiavad autorid. Samasuguse diagnoosi paneb Andrew Borowiec ka Euroopale: Euroopa peab omakorda otsustama: kas valida oma rollimudeliks Euroopa Liit või NATO — või muutuda „tähtsusetuks“.

Pole ime, et seistes selliste saatusraskete valikute ees, näib Euroopat praegu olevat tabanud midagi halvatuse taolist.




 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus