Eesti Elu
Halloo, siin Eesti Õppetool!
Eestlased Kanadas 05 Mar 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/03/27431_1_t.jpg
Intervjuu Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise Eesti Õppetooli juhataja, ajalooprofessor Jüri Kivimäega

Palun rääkige natuke Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise Eesti Õppetooli ajaloost. Kuidas tekkis omal ajal idee selle loomiseks? Mis on selle missiooniks?

Eesti Õppetooli idee ja selle tegemine kuulub ju möödunud sajandisse. Eesti-ainelise õppetooli või professuuri rajamist kaaluti 1970. – 1980. aastail mitmel pool Kanadas ja Ameerikas, kuid teoks sai vaid üks – Toronto Ülikooli juures. Ma arvan, et selline idee sündis mitme teguri koosmõjul. Elmar Tampõld on meenutanud ja kirjutanud, et ta mainis õppetooli ideed juba 1968 Tartu College’i asutamise ajal. Tartu Instituudi ellukutsumisel Tartu College’i juures 1971. aastal tehti ettepanek Eesti-ainelise õppeprogrammi loomiseks, millele oleks hiljem saadud Toronto Ülikooli tunnustus.

Tagantjärele mõeldes oli Toronto õppetooli asukohana äärmiselt sobilik paik. Torontos asub tänaseni arvukas elujõuline ja kultuurihuviline Välis-Eesti ühiskond. Toronto Ülikoolis ehk ikkagi Kanada juhtivas kõrgkoolis töötas kunagi pea paarkümmend Eesti päritolu korralist professorit. Eesti ja Baltikumi huvi aktiviseerisid kindlasti Toronto Ülikooli juures 1972 ja 1978 peetud suured Balti uuringute (AABS) konverentsid. 1975. aasta kevadsemestril kutsuti Toronto Ülikooli Balti ajaloo lektoriks minu onu Jaan Olvet, kes aga suri sama aasta märtsis. Eesti keelt asus 1976 Toronto Ülikooli juures õpetama oma põhitegevuse kõrval prof. Vello Salo, kes pani aluse eesti keele kursuste traditsioonile. Seega võib arvata, et õppetooli mõte kasvas soodsas pinnases.

Kuid õppetooli tegemisel on pikk ajalugu. Elmar Tampõld kui Tartu College’i rajaja mõistis algusest peale, et õppetooli avamiseks on kõigepealt vaja koguda raha ja luua põhikapital. Initsiatiivi teine pool ulatub Toronto Ülikooli, kus 1960. aastate lõpul hakati otsima uusi rahalisi vahendeid ning pakuti võimalusi asutada koostöös föderaalvalitsusega rahastatud etnilisi õppetoole. Nii loodi 1970. aastatel ülikooli juurde rahastatud Ukraina ja Ungari etnilised õppetoolid. Ning kui 1982. aastal lubas Tartu College’i majandusseis algkapitali uuesti investeerida, siis sai Tampõld õppetooli mõttele toetajaiks professorid Endel Tulvingu ja Olev Trässi. Järgmisel aastal lõi ta Eesti Õppetooli Sihtasutuse ja tegi koos professoritega ülikoolile ettepaneku õppetooli rajamiseks. Pika ja keerulise organiseerimistöö tulemusena loodigi Toronto Ülikooli juurde 1986. aastaks Eesti Õppetool, mis on unikaalne kogu laias maailmas väljaspool Eestit ja mis aastast 2000 kannab ka Elmar Tampõllu nime.

Mis on muutunud õppetooli töös ja tegevuses aastakümnete jooksul?

Muutusi õppetooli tegevuses oskavad kõige paremini hinnata ja seletada need, kes on kõik need aastakümned olnud Eesti-ainelise programmi õppejõudude kõrval, pärinud aru, lugenud raporteid, kuid mitte ise õppekava täitnud. Iga professor on jätnud oma jälje vastavalt oma profiilile ja õpetamisstiilile. Oluline teisenemine toimus vast siis, kui lõppes külalisprofessorite aeg. Kui esimese külalisprofessori Tönu Parmingu ajal eeldati, et õppetooli pärisosaks jääb kraadiõpe (magistrite ja doktorite ettevalmistamine), mistõttu õppetool paikneski Graduate School’i juures, siis hiljem sellest loobuti. Ma arvan, et õppetooli maine ja pakutavate kursuste valiku kujunemisel olid väga tähtsad prof. Harry Mürgi aastad. Tema loodud õppekava oli atraktiivne sümbioos eesti keelest, folkloorist ja rahvakultuurist üldse. Pealegi toimis see heanaaberlikus koostöös Soome ja Ungari programmiga, mis sest et Slaavi osakonna halduses ja katuse all. Too aeg oli kindlasti tähtis Eesti õppetooli olemasolu teadvustamiseks nii koduülikoolis kui kaugemalt Põhja-Ameerikas, Euroopas ning Eestis.

Ma ei tea, kas külalisprofessorite mõjul või mingi muu asjaolu tõttu kujunes õppetooli tegevuses peamiselt kaks haru – ajalugu ja keel. Võib olla vastavad need ained kõige paremini õppetooli oodatud missioonile. Alalise professori valimisel olid kõik valikud lahtised. Kui Toivo Raun oleks professorikoha vastu võtnud, oleks õppetool nagunii olnud ajaloolase valduses, kui professoriks oleks valitud Tiina Kirss, oleks õpetamise põhirõhk liikunud kirjanduse, keele ja kultuuri suunas. Et ülikooli professori otsimise komitee valis mind, oli lausa pretsedent, esiteks olin ma Eestist, olgugi, et Tartu Ülikoolist ja teiseks polnud ma senises akadeemilises tegevuses ju Eesti ajalugu õpetanud, küll uurinud peamiselt 16. sajandit ning sellest ka kirjutanud. Olen mõelnud, et huvide asetuselt olin siis kõige lähemal prof. Hain Rebasele, kes oli samuti Torontos külalisena õpetanud.

Eesti Õppetool startis 1999. aasta sügisel lausa kahe õppejõuga ning selline võimalus rajanes heale „ökonoomiale“. Siis saavutas õppetool ja Eesti-aineline programm kindlasti oma sisulise kulminatsiooni ja seda mitte ainult ülikoolis, vaid ka Eesti seltskonnas ning laiemalt rahvusvahelises ulatuses. Kuid seda ‘vaimset jõukust’ ei saadud tagada väga pikaks ajaks, „ökonoomia“ tegi läbi suuri langusi kogu ülikoolis ning nii tekkis/tekitati ka Eesti Õppetooli eelarvesse defitsiit, mis ei lubanud enam kaht õppejõudu palgal pidada ning sellest puudujäägist pole praegusel halval majanduslikul ajal siiani lahti saadud. „Ökonoomia“ ebakindel seis pole küll õppetooli põhitegevust ohustanud, ent siiski sundinud tegutsema kokkuhoidlikult.

Palun tutvustage natuke neid kursuseid ja seminare, mida ülikoolis õpetate.

Enne Torontosse kutsumist õpetasin ma Tartu Ülikoolis üldajalugu ehk siis sisuliselt Euroopa ajalugu. Kuidagi oli välja kujunenud, et minu päris oma alaks oli periood 1400–1600 ja seda kogu Lääne- ja Põhja-Euroopa ulatuses. Torontos on minu valdkonnaks Balti ajalugu, s.o. Balti riikide ajalugu, mõistagi tugeva rõhuasetusega Eesti ajaloole. Esimestel aastatel üritasin ma pakkuda suuri ülevaatekursusi 13. sajandist 20. sajandi lõpuni välja. Vast oli see liiga ambitsioonikas ülesanne, kogu erialase kirjandusega enese pidev kursis hoidmine on ülejõukäiv.

Viimasel ajal olen tavaliselt pakkunud ühel õppeaastal kaks loengukursust, esimese sügis-, teise kevadsemestril, ning ühe seminari, mis on mõeldud viimase aasta üliõpilastele ning magistrantidele/doktorantidele ja kestab terve akadeemilise aasta. Nii näiteks olen sügissemestril lugenud loengukursuse Hansa kaupmeeste ja kaubanduse ajaloost, mis hõlmab Euroopa ajalugu 12.-17. sajandini. Selle kursuse kandev idee on Euroopa kaubanduslik ja ka kultuuriline integratsioon kesk- ja varasel uusajal, piltlikult öeldes Lissabonist Moskvani. Möönan, et siin on teatud sarnasusjooni tänase Euroopa Liiduga. Ent jällegi on võimalik demonstreerida Vana-Liivimaa ja sealhulgas Eesti ala tihedat seotust Euroopaga, kuulumist Euroopasse ammustest aegadest alates. Kevadsemestril olen juba aastaid lugenud põhikursusena Balti riikide ajalugu 20. sajandil. Balti riikide – Eesti, Läti ja Leedu ajalugu läinud sajandil on väga põnev, kuid selle õpetamine nõuab palju energiat. Tõtt öelda on see minu kõige populaarsem kursus, üliõpilaste arv ulatub üle 40, olukorras, kus selle kursusele lubatakse registreerida vaid 45 üliõpilast.

Seminarides, kus rühmad on väiksemad (keskmiselt 15), on peamiseks eesmärgiks õpetada üliõpilasi lugema ja tõlgendama ajaloo allikaid. Nii õpetasin neli aastat järgemööda Balthasar Russowi Liivimaa kroonikat võrdlevalt Johann Renneri ja Salomon Henningu kroonikaga. Selline õpetus osutus võimalikuks tänu asjaolule, et kõik kolm kroonikat on tõlgitud inglise keelde. Paari aasta eest liikusin ajas tagasi Henriku Liivimaa kroonika juurde, millise teksti naabriks valisin Liivimaa vanema riimkroonika, jällegi tänu ingliskeelsetele väljaannetele. Seminariharjutused väikese rühmaga on minu õppetöö kõige nõudlikum osa, kuid ka kõige loomingulisem kogemus. Õpetada viimase aasta üliõpilasi lugema möödaniku tekste on keeruline kunst, kuid milline rahuldustunne valitseb siis, kui seminaris puhkenud vaidlused ei tahagi lõppeda ning õppeaasta lõpul laekuvad hindamiseks uurimistööd, milles leidub ainulaadselt huvitavaid mõtteid.

Kuidas iseloomustate tudengkonda, kes Teie juures õpivad? Nagu mainisite, pole suurel osal neist Eesti tagapõhja, ometi on olemas huvi meie ajaloo vastu?

Toronto Ülikooli üliõpilaskond on niisama multietniline ja -kultuurne kui meie hiigellinn Toronto ise. See paljurahvuseline üliõpilaskond ei jagune siiski ühtlaselt ülikooli kõigi teaduskondade ja osakondade suhtes. Ajaloo üliõpilaste seas on Aasia päritoluga noori vähem kui näiteks inseneriteaduskonnas. Tuleks ju oletada, et minu loengutest ja seminaridest on kõige enam huvitunud meie Eesti ühiskonnast pärit noored, kuid paraku see pole nii – 11 õppeaasta jooksul Torontos on mul vist olnud kokku kümme Eesti päritolu üliõpilast. Pea samapalju on olnud Läti juurtega üliõpilasi, leedulasi on minu kursustel olnud vast isegi enam kui eestlasi, poolakaid veelgi enam, kuid ma pole pidanud täpset statistikat. Arusaadavalt on minu kuulajaskonnas olnud esmajoones Euroopa ajaloost huvitunud üliõpilased. Õppetöös tuleb lähtuda sellest, et kursusi tulevad kuulama üliõpilased, kel puudub vähimgi teadmine nö. Eesti asjast. Paljud üliõpilased on varem võtnud Vene ja Euroopa ajaloo kursusi, mis loob mõningase taustateadmise, aga Baltikum on neile pea tundmatu maa. Mis loomulikult ei tähenda, et üksikud balti tagapõhjaga üliõpilased on jälle väga hea ettevalmistusega. Minu õppetöö moraal seisnebki selles, et kitsalt Eesti ajaloo õpetamine pole üliõpilastele piisavalt atraktiivne. Seepärast on Eesti ajalugu võimalik õpetada ainuüksi Balti(kumi) ajaloo kontekstis või siis isegi Euroopa ajaloo sõlmituste kaudu, olgu need ristisõjad, hansakaubandus, rahvuslik liikumine või Teine maailmasõda. Nende tõsiasjadega ei soovi ma sugugi pisendada üliõpilaste huvi Eesti ja Baltikumi vastu, see uudishimu on siiram ja tõsisem, kui esmapilgul näib. Ja kuigi noored aastate jooksul unustavad suurema osa minu kursustel õpitust, jääb siiski põhiteadmine alles, püsima jäävad akadeemiliselt omandatud muljed regioonist, rahvaist, Balti riikide imetabasest ajaloost 20. sajandil jne. Kuid selle nimel on ju äärmiselt meeldiv töötada.

Lisaks igapäevatööle ülikoolis toimuvad juba aastaid Teie eestikeelsed ajalooseminarid Tartu College’is, mis on avatud kõigile huvilistele ja on ülimalt populaarsed. Mis Teie meelest põhjustab eestlaste nii suurt ajaloohuvi?

Eesti Õppetooli ülesannete hulka kuulub töö Eesti ühiskonnaga. Kui Tartu College’i juures tegutsev Tartu Instituut pakkus meie seltskonnale külaliste või üldse huvitavate eriteadlaste avalikke loenguid, siis mõistsin üsna pea, et õppetooli avalike loengute korraldamisel on nagu võistlev maik man. Tõuge ajalooseminari pidamiseks tuli rahva seast. Kunagi 1999 sügisel tulid minu juurde paar eestlast ja soovisid, et ma seletaksin neile, mis õieti oli Nõukogude Eesti. Nii sai 2000. aastal alguse lausa kaks ja pool aastat kestnud seminar „Nõukogude Eesti tagasivaates“, milles osales lõpuks 30-40 kuulajat. Meie teadmishimulise kuulajaskonna ees tundsin suurt vastutust ja ühtlasi vabadust selgitada Eesti lähiajalugu nagu olin seda ise mõistnud ja kaasa elanud. Paljud teemad nagu „Kaks laulupidu 1947“ või „Raimond Valgre“ pakkusid ka mulle endale suurt avastamisrõõmu. Ma mõistsin, et sõjajärgne Eesti ajalugu oli enamikule seminaristidele tõeline avastusretk tundmatule maale, seda polnud ju neile koolis õpetatud ega polnud ka kirjandust, kust selle kohta lähemalt lugeda.

Kui ma lõpuks ise tüdinesin Nõuk. Eesti teemast, siis muutsin meelt ja pakkusin 2002-2003 uue sarja teemal „Ärkamisaeg“, mis rahvale jälle suurt huvi pakkus. Vahepeal arutasime terve aasta Liivimaa ajalugu Balthasar Russowi kroonika põhjal. Seejärel tuli 1905. aasta seminar, mille kohta olen saanud palju head vastukaja ning mulle tundus, et see oli vist kõigi nende aastate õnnestunum ettevõtmine. Sealt oli juba hea võimalus ajaloos kronoloogiliselt edasi liikuda 1917. ja 1918. aasta ning Vabadussõja juurde, aga me lõpetasime need arutelud Tartu rahuga 1920. Pärast aastast pausi naasin saatusliku 1939. aasta teema juurde, millest olin 1999 sügisel pidanud Tartu College’is kaks loengut. Läinud sügisel alustasin uue loengusarjaga „Eesti 70 aastat tagasi“, milles liigume ajaga kaasas ehk oleme uuel, 2010. aastal juba jõudnud 1940. aastasse.

Kuulajaskonnas on toimunud vahepeal muudatusi, mitmed teenekad seminaristid on siit ilmast lahkunud, kuid rahvast on vahepeal juurde tulnud, kuulajate üldarv ulatub praegu viiekümneni. Aja jooksul on muutunud ka stiil – seminariaruteludest on saanud loengusari. Õppejõuna ma tean, et arutlusseminari korraldamine läheb raskeks juba siis, kui osalejaid on üle kahekümne. Tunnistan, et ajalooseminari loengute ettevalmistamine on keeruline ja aeganõudev, nende raskusaste ületab mõnikord ülikooliloengu oma, kuid ma olen ikka ja jälle rahva soovidele vastu tulnud. Aastate jooksul pole meie seminarirahvas laiali hajunud, vaid taas nagu võluväel kogunenud, see tõendab suurt ja siirast huvi Eesti ja eestlaste mineviku vastu ning seda tuleb tunnustada ja austada.

Märkisite, et olete teinud õppejõu tööd alates 1972. aastast, enne Torontosse tulekut Tartu Ülikoolis. Ilmselt on Teie juurest läbi käinud suur osa tänaseid ajaloolasi? Kas huvi ajaloo vastu on noorte seas aastakümnetega kasvanud või kahanenud? Kas see on praegu populaarne aine, mida tahetakse õppida?

See on tõsi, mind kutsuti Tartu Ülikooli juurde õpetama kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist. Nii käisin ma Vene ajal oma põhitöö kõrvalt Tallinnas, regulaarselt Tartus õpetamas kaugõppe üliõpilasi. Huvitav on märkida, et minu toonaste tudengite hulgas oli neid, kes said hiljem tuntuks ajaloo uurijate ja kirjutajatena nagu minu esimese juhendatud väitekirja autor Lilian Kotter, siis Indrek Jürjo, Robert Nerman jt. Pärast Suurt Pööret õpetasin juba ka tavalise stuudiumi üliõpilasi, eriti on jäänud mulle meelde 1990. aastate algul ajalugu õppinud noored, ma pole kunagi varem ega hiljem näinud nii pühendunud ja andekaid üliõpilasi, kellest paljud on kaitsnud doktorikraadi ning kelle kätes on täna ajaloo uurimise, kirjutamise ja õpetamise vastutus. Loomulikult on mul hea meel näha endiste õpilaste – Anti Selarti, Juhan Kreemi, Tiina Kala, Inna Põltsam-Jürjo, Marek Tamme, Rutt Alliku, Pärtel ja Eva Piirimäe jt. – saavutusi ja lugeda nende töid. Võib vist väita, et noorte huvi ajaloo stuudiumi vastu oli 1990. aastail palju suurem ja ehedam kui praegu. Tänapäeval on täheldatud ajaloohuvi vähenemise tendentsi, kuid see väide pole päris tõsikindel. Pigem on ajaloohuvi nihkunud ja teisenenud. Seda mõjutavad võõrkeelte õppimise eelistused, internet kui piiritu ookean, ajaloo ning müüdi/muinasjutu piiride sulamine, mängulisuse elemendi kasv igapäevakultuuris jne. Ajalooõpetuses eelistatakse fragmentaarsust süstemaatilisusele, ajalookultuuris valitseb kirev ja vastuoluline ideede virvarr, milles orienteerumine on suisa ülejõukäiv.

Kuidas näete Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise Eesti Õppetooli tulevikku?

Eesti Õppetooli tulevik Toronto Ülikooli juures on juriidiliselt ja majanduslikult kindlustatud. Tahan veel kord esile tõsta Elmar Tampõllu tarka ettenägelikkust. Kui ta 1991. aastal uuendas Eesti Õppetooli lepingut Toronto Ülikooliga, siis tuli uuesti lisada märkimisväärne rahasumma õppetooli põhikapitalile, ent vastutasuks lisati lepingusse, et õppetool jääb püsima alaliselt (in perpetuity). See sõnastus tähendab, et ülikool võttis endale vastutuse õppetooli edasikestmiseks tähtajatus tulevikus. Sisuliselt tähendab see, et kui mina lähen vanaduspuhkusele, siis valitakse akadeemilise võistluse korras uus professor, kes arendab Eesti-ainelist õpetus- ja uurimisprogrammi vastavalt oma erialale ning oma nägemuse kohaselt. Õppetooli uus juhataja ei pruugi ju olla ajaloolane, ta võib olla keele- või kirjandusteadlane, sotsioloog või poliitteadlane, rahvakultuuri asjatundja ehk mõne muu eriala esindaja. Üldine nõue on Eesti-ainelise programmi täitmine ja edendamine. Mida aga tähendab Estonian Studies, polegi nii hõlpsasti defineeritav. Kuid tundes Toronto Ülikooli akadeemilist mentaliteeti eeldan, et kõigile raskustele vaatamata oleks mõistlik väga väikese üliõpilaste arvuga eesti keele õpetamist jätkata, seda oleks hea ühendada kirjanduse, kultuuri või ajaloo profiiliga. Kui Eesti Õppetooli rajamisel oli külma sõja ajal ka poliitilise võitlusrelva funktsioon, siis tänapäeval ja lähitulevikus tuleb jätkuvalt võidelda Eesti-aineliste teadmiste levitamise eest ning seletamise nimel, kuid see paikneb nüüd laiemalt Euroopa Liidu võrgustikus. Kuid üht sellist väikest ühikut akadeemias nagu õppetool määravad mitte moodsad ideed, vaid professor oma erialase pädevuse, uurimis- ja õppetööga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus