Hain Rebase meenutus Laari esimesest valitsusest: Eesti riigikaitse korralik läbikukkumine
20 aastat | 21 Oct 2012  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2012/10/37707_001.jpg
Hain Rebas
www.DELFI.ee

Artikkel originaalis
: http://www.delfi.ee/news/paeva...

Eesti Vabariigi esimene sõjajärgne põhiseaduslik valitsus, mida juhtis noor Mart Laar, astus ametisse täpselt 20 aastat tagasi 22. oktoobril.

Mul oli au teenida Vabariiki selle valitsuse kaitseministrina. Mu esmaste ülesannete hulka kuulus ka nn. riigikaitse kontseptsiooni väljatöötamine ja riigikogu heakskiiduga elluviimine. Pidime ju koos rahvaga teadma milleks, kelle/mille vastu ja kuidas kaitsta meie taastatud vabariiki. Säärased plaanid puudusid täielikult.

Võtsin sellegi teema ette optimistlikult.

Arvasin, et mul võiks suurte tekstimasside korrastamisega harjunud inimesena olla päris head eeldused sellise küllaltki komplitseeritud asja läbiviimiseks. Peaelgi olin korraliku väljaõppega Rootsi reservkaptenina töötanud ka sealses Peastaabis. Olin ka Rootsi, Saksa ja Kanada kogemustega poliitikahuvilisena aastakümneid huvitunud demokraatlike riikide julgeolekupoliitikast ja riigikaitsest. Avalikkuse ette olin astunud muidugi eesti aga ka Rootsi (võõrad allveelaevad Rootsi vetes) kontekstides.

Ülesanne tõepoolest huvitas ja pakkus kõige muu triviaalia kõrval ka parajalt kõditava väljakutse. Ja Riigikogus oli meie Isamaa, ERSP ja Mõõdukate koalitsioonil teadagi arvestatav enamus. See tähendab, et hääletusedu pidi olema garanteeritud.

Samas - tollases kaitseministeeriumis töötas vaid 23 minister Uluotsalt päritud isikut. Neist pidin kohe vallandama aseministri (rasvase korruptsiooni tõttu), terve Uluotsa kodukülast toodud ehitusosakonna (praaki ehitasid), ja ühe kaks polkovnikut (saamatuse ja passiivsuse pärast). Ja eelkäijalt ülevõetud lühiseelikulise sekretäri peamine mure oli, kas uuele ministrile meeldivad rohkem brünetid vöi blondiinid… Järelikult julgen möönda, et meie kaitseministeerium ei hiilanud massiivsete intellektuaalsete resursside poolest.

Nii alustasimegi, lootusrikkalt, kuid ikkagi nullist. Vist nende endi üllatuseks, ja küllap valitsususkoalitsiooni meelehärmiks, kutsusin kõigepealt vestlema nn vastaspoole ”endised” riigikaitse asjamehed, nagu Arnold Rüütel, Raivo Vare ja Indrek Toome. Olid mitmeti õpetlikud kohtumised.

Järgnevalt kirjutasin detsembris kõikidele riigikogus esindatud erakondadele ja selgitasin, et nüüd, kolleegid, peaksime katsuma leida ühise keele ja meele nii tähtsas ja kulukas küsimuses kui riigikaitse ju on: Igal erakonnal, kes tahab olla erakond, peab olema mingisugune ettekujutus riigikaitsest ja sellest, mida niisugune asi vöib maksma minna. - Palusin nende kõikide arvamusi ja visioone. Ei ühtegi vastust. Muide, ka mitte valitsusjuhi Isamaalt...

Vahepeal olime koos Peastaabi ülemaga, äärmiselt asjaliku ja energilise kolonel Laaneotsaga niikuinii hakanud tööle. Kuna aega oli vähe, siis vahel kohtusime ka ööseti. Järgmisena lülitus tööprotsessi kaitseministeeriumi nõunik Enn Tupp, kellel endise Ülemnõukogu riigikaitsekomisjoni esimehena suured riigikaitse kogemused. Intensiivselt arutasime siseringides, ka koalitsiooni poliitikutega. Kirjutasime, lahkasime, kirjutasime jälle.

Meie esimene täisvisand röhutas riigikaitse alusmõttena skandinaaviapärast totaalkaitset, mis tundus olevat ainuvõimalik mudel vaesele väikeriigile. Ajateenistuse kestuseks pakkusime optimistlikult 18 kuud. Mõte oli see, et iga noor inimene annaks poolteist aastat oma elust Isamaale, kes kaitseväele, kes aga sotsiaalsfäärides, nagu haiglates, eelkolides, vanadekodudes jne. Nagu Iisraelis aitaks see süsteem pika peale kasvatada, ühendada, sulatada ka meie sovetiajal atomiseeritud ühiskonda jälle rahvaks, rahvatervikuks.

Kaitseväe rahuaegset koosseisu täitnuks maavägi kolme-nelja katteväeosa- ja üksikute õppeallüksustega, merevägi ja õhukaitsevägi. Sõjaaegses koosseisus nägime ette nn. üldrakendatavaid väeosasid (3-4 diviisi, nagu vanasti) ja territoriaalkaitse (Kaitseliit). Aga vaatasime ka ettepoole.

Ettevaatlikult, kuid kindlameelselt tõime - NB juba 1992/93 - sisse ka rahvusvahelise mõõtme: Eesti integreerub Euroopasse ja töötab koos ÜRO pöhimötteid järgivate kollektiivsete julgeolekusüsteemidega (CSCE, mõeldavalt ka NATO, WEU), eelköige Põhja-Euroopa ja Läänemere piirkonna riikidega.

Lasime oma eelnõu jagada kõikidele erakondadele ja asjasse puutuvatele institutsioonidele, nagu välis- ja siseministeerium, riigikaitsekomisjon, Peastaap, Kaitseliit, piirivalve, politsei, päästeteenistus, küllap ka nn. Rahvusliku Kaitsealgatuskeskusele jne. Kutsusime kõik asjaosalised suurele nädalalõpulisele, teemat edasiviivale seminarile Lohusalus. Seal võtsime kõik koos meiepoolse aluse läbi, algusest lõpuni. Arvuti juures istus ministeeriumi kantsler Priit Heinsalu ja kandis jooksvalt sisse kõik muudatused, parandused. Nüüd tagantjärgi võiks ju otse välja ütelda, et tegemist oli Eesti olukorras absoluutse tippkonverentsiga, kõik valdkonna ässad olid platsis.

Saavutatud kollektiivvariandi töötas veelkord üksipulgi läbi Enn Tupp, siis ka mina, pöhjalikult, kui väidelnud inimene kunagi. Ning saatsin tulemuse viimseks lihviks ei kellegi muule kui sõber Jaan Krossile, kes ju väljaõppelt jurist, rahvusvaelise juura õppejõud isegi, ning kahtlemata ”päris hea eesti keele tundja”.

Ahjaa, vahepeal olin palunud ka ”kolonelleitnant” Lembit Tõnsi,”kolonel” Elleri nn. Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse staabiülemat, visandada mulle oma- või nendepoolse riigikaitse kontseptsiooni. Tagasi toodi mulle poolteist lehekülge teksti, tasemel, mille oleks saavutanud ka mu veel gümnaasiumi lõpetamata poeg.

Aegsasti enne Riigikogu vastavat sessiooni saatsin kõikidele Riigikogu liikmeile tutvumiseks meie jaankrossiliku täpse ja elegantse lihviga eelnöu ”Riigikaitse põhialused”. Mõte oli muidugi see, et nad jõuaksid, riigikogulased, nende fraktsioonid ja erakonnad sellesse süveneda enne ametlikku arutelu ja hääletamist. Kas nad seda viitsisid teha või mitte, ei tea.

Riigikogu arutelul ühel ilusal märtsikuu päeval me nagu tavaliselt tegeliku teemani ei jõudnud. Seekord nuriseti saalis ms, et minister polnud pööranud piisavalt tähelepanu (savisaarliku) Kodukaitse rollile, ja keskendus see nn. opositsioon jälle tasemekohaselt kaitseministri isiku ründamisele. Siiski lahkusin hea enesetundega; sai ikkagi kuidagi vastatud, ja meil ju saalis niikuinii kindel enamus… Jalutasin rahuga Toompealt alla Kaitseministeeriumi, mis asus sel ajal Pikal tänaval.

Üllatuslikult selgus siis, et Riigikogu oli vahepeal torpedeerinud kaitseministeeriumi riigikaitse kontseptsiooni. Oodatud ja eeldatud 51 hääle asemel saime vaid 43... Seee tähendab, et 7 head, meie oma valitsuskoalitsiooni riigikogulasi a) kas meelega saboteerisid ERSP ministri eelnõu, b) magasid selle tähtsa olulise momendi lihtsalt maha.

Samas on loomulik küsida, millega tegelesid sel sessioonil meie fraktsiooni hästi tugevad tegelased Illar Hallaste ja Indrek Kannik? Jäid omadega lihtsalt jänni? Vöi - umbusaldan hilisemate süngete kogemuste töttu – täitsid nad hoopis käsku? - Ükstapuha. Pole viitsinud neid tagamaid uurida. Tulemus ju niigi selge, nimelt korralik läbikukkumine, ehk pankrot, fiasko, muud midagi: Aga, palun väga - kelle? Kelle läbikukkumine?

Alles 1996. aastal kinnitas riigikogu kaitseminister Andrus Ööveli esitatud ”Eesti riigi kaitstepoliitika pöhisuunad”. Selle ühe autori, Enn Tupi sõnutsi polnud selle dokumendi näol siiski tegemist millegi muuga kui meie 1993. aasta riigikaitse aluste rohkemasönalise edasiarendamisega.

2012. aastal kinnitab Tupp, kes oli vahepeal ise kaitseminister, 1993. aasta kohta: … "siis olime me riigikaitse mõtte arendamisel ajast möne aastaga ees, ning justkui pimedusega löödud poliitikuile ei jõudnud meie tõed lihtsalt pärale.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
20 aastat
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus