Haigeks töötanud rahvas: Eesti külad peidavad tööga tervise lõhkunud inimesi Õhtulehest
Eestlased Eestis 21 Mar 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/03/44625_001.jpg
Sander Silm, 20. märts 2015, Õhtulehest
Põlvamaal elav Jüri Kattai oli 1990. aastal üks esimestest, kes hakkas Eestis ametlikult talu pidama. Viis aastat hiljem pidi ta talu arendamisest loobuma, sest meeletu töölõhkumine jättis jälje tervisele.
Põlvamaal elav Jüri Kattai oli 1990. aastal üks esimestest, kes hakkas Eestis ametlikult talu pidama. Viis aastat hiljem pidi ta talu arendamisest loobuma, sest meeletu töölõhkumine jättis jälje tervisele. (ALDO LUUD)
http://www.ohtuleht.ee/669787/...
Põlvamaal elav Jüri Kattai oli 1990. aastal üks esimestest, kes hakkas Eestis ametlikult talu pidama. Viis aastat hiljem pidi ta sellest loobuma, sest meeletu töölõhkumine jättis tervisele pöördumatu jälje.

Ühel 1995. aasta päeval tundis Põlva vallas elav Jüri Kattai rinnus imelikku valu, mille arstid diagnoosid hiljem südamelihaste põletikuks. Paar aastat hiljem pidi maamees elama üle juba ka infarkti.

Kõik see tõmbas kriipsu peale aga talupidamisele, millega Kattai oli 1990. aastal suure entusiasmiga alustanud. "Sain taluseadusega 50 ha maad ja 1990. aastal oli esimene külv. Meeletu tahtmine oli hakata talu pidama, kuid polnud millega teha. Põhiline töövahend oli vigel ja see töö oli toona ikka väga raske," rääkis Jüri Kattai.

Kuna Jüri on koos abikaasaga õppinud veterinaariat, siis hakati pidama loomi. Talu karjas oli kümmekond lehma ja lisaks kasvatati aastas üles ka 50-60 siga.

"Tolle aja mõistes oli see juba tugev talu ning see elatas meid väga hästi ära. Kuid kogu aeg pidi nikerdama, kombinaatidest raha kätte ei saanud, mistõttu panime igal õhtul piimanõud Niva peale ja sõitsime Põlvasse piimaringile," meenutas ta. "Sealiha läks põhiliselt aga Venemaa turule. Hommikul tapsin kaks siga, panin külmikusse ja õhtul sõitsin Pihkvasse turuväravasse järjekorda, et saada head müügikohta. Järgmisel päeval kell kaks hakkasin tagasi sõitma. Seega olin ma enam kui ööpäev üleval."

Magati püstijalu

Jüri Kattai sõnul on tal talutegemise aastastest meelde jäänud kaks märksõna – meeletu entusiasm ja suur väsimus.

"Tahtmine ise teha, ise otsustada ja olla vaba mees, oli väga suur, kuid selle hinnaks olid seitsmepäevased töönädalad. Väsimus oli kohati nii suur, et kui läksin üle hoovi, siis panin silmad ja proovisin püstijalu tukkuda," meenutas ta.

Kuna talul algusaastatel eriti tehnikat polnud, tuli palju teha käsitööd. Kümne lehma sõnnik tassiti laudast välja käsitsi ja teiselt poolt toodi üle hoovi hangudega hein sisse. Kui lisada siia ka pidev magamatus, siis pole imestada, et aastad hiljem lõppes see kõik Jüri Kattai jaoks infarktiga.

Kuid see ei tähendanud veel talupidamise täielikku lõpetamist. Kuigi 90ndate keskel lõpetati talus lehmade ja sigade pidamine, kasvatati veel aastaid maasikaid ning munakanu. Maasikakasvatusele tõmbas kriipsu peale nii pererahva jaksu lõppemine kui Poola odav maasikas ning munakanade kasvatamise lõpetas mõned aastad tagasi olnud laudapõleng.

Jüri Kattai naabrimees, teraviljakasvatusega tegelev Janno Rüütle lisas, et on näinud omajagu tervise tööga lõhkunud põllumehi. Rüütle, kes juhtis aastaid ka Põlvamaa Talupidajate Liitu, tõdes samas, et praegune olukord on aastakümnete tagusega siiski kardinaalselt muutunud. "Nendel põllumeestel, kes jaksasid investeerida ja on nüüd piisavalt suured, et saavad osta korraliku tehanikat ja palgata tööjõudu, pole enam suuremaid probleeme," rääkis ta.

Haigeks töötanud rahvas

Küsimusele, kas ta kahetseb, et hakkas veerand sajandit tagasi taluga majandama ja rikkus sellega oma tervise, vastast Jüri Kattai eitavalt. "See oli väga ilus aeg, mis pakkus mulle ka väga palju emotsionaalselt. Ma olin vaba mees, justkui indiaanlane preerias," naeris ta.

Jüri Kattai pole aga paraku ainuke omasuguste killast. Eestis hakkasid sajad tuhanded inimesed 1990ndate alguses entusiastlikult kas talupidama, oma firmat üles ehitama või tööalast karjääri tegema. Kella ei vaadatud ning võib-olla just selle tulemusel on Eestis tänavu 1. jaanuari seisuga 95 480 töövõimetuspensionäri.

Kuna Eesti tööealine elanikkond vanuses 15-69 eluaastat on umbes 950 000 inimest, siis on iga kümnes potentsiaalsest töötegijast seega töövõimetuspensionär.

Kuna Põlvamaa on traditsiooniline põllumajanduspiirkond, siis pole ehk ka juhus, et just Põlva maakonnas on töövõimetuspensionäride osatähtsus oli kõige suurem – 36,7 protsenti pensionäride üldarvust ja 14,9 protsenti maakonna rahvaarvust.

Võrdluseks: vabariigis keskmiselt oli töövõimetuspensionäride osatähtsus 23,2 protsenti pensionäride üldarvust ehk 7,3 protsenti kogu rahvaarvust.

Anonüümseks jääda soovinud Kesk-Eesti sotsiaaltöötaja rääkis aga, et maal töötavate inimeste tervisemured pole ainult Lõuna-Eesti probleem. "Minu juurde on jõudnud ka noored inimesed, kes on töötanud farmides ja kellel on juba 30ndateks eluaastateks selg ja käed läbi. Kuid sellised siiski vähem, enamus tervisehädadega kimpus olevatest maainimestest on 50-60ndates eluaastates. Vanuse poolest võiksid nad olla täis elujõudu, kuid nad ei suuda isegi tassida poest kotte ning neil on vaja abi, kes tooks neile talvel puud tuppa," rääkis ta.

"Meist eelmine põlvkond on teinud endale tööga liiga ja see maksab nüüd valusalt kätte," tõdes 30ndates eluaastates sotsiaalametnik.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus