Aleksander Einseln - erukindral

Sel aastal saab taastatud Eesti Vabariik 20. aastaseks. Palju on saavutatud kahekümne aasta jooksul ja palju on ka tegemata jäänud. Igast Riigikogus esindatud erakonna tegevusest võib leida midagi kiiduväärt, kuid rohkem labasust, valelikkust ja kriminaalsust. Miks see nii on? Vastus on lihtne: demokraatliku riigikorra vastandina kehtib meil läbipaistmatu ebademokraatia ja seda koos valijaskonna ahastava apaatsusega. Priit Hõbemägi ütles Eesti Ekspressis tabavalt „...me sõidame nagu rotid lekkival laeval ning kapteni kajutis peetakse samal ajal pidu.” Mitte ei peeta ainult pidusid vaid valimisreklaamides lubatakse silmapilgutamata ja häbenemata jätkuvat priiskamist maksumaksjate rahaga. Hõbemägi jätkab, rääkides meie riigi valitsemisest: „Sellise struktuuri kohta, mis algab hämaratest kokkulepetest, sellel põhinevast äritegevusest ja lõpeb poliitikute ja ministrite kabinettides on olemas üks kindel sõna – see on maffia.”

Riigikogus askeldavate maffia maiguga erakonna esindajatel, kes peaks olema rahva esindajad, pole mingit huvi meie rahvast teenida ja valijatel pole ka mingit võimalust neid korrale kutsuda, sest valijatel pole oma esindajaid. Erakonnad otsustavad enne valimisi, kes Riigikogusse saavad vaatamata isikule antud häälte arvu. Täiendavalt soovitan valijatel tutvuda enne hääletamist Ühtse Eesti Suurkogu saadetega ETV arhiivis, kui teil on veel küsimusi, kas hääletada või kas üldse hääletada.

Miks siis mitte valimiskorda muuta? See on selge küsimus. Vastus on sama selge: ükski riigikogus esindatud erakond pole sellest huvitatud, see on neile suisa vastumeelne. Nagu Mexico City narkomaffia banded sõdivad oma territooriumi ja kasumi nimel, nii ka meie riigikogulased väheste eranditega ja selge on see, et praegusest riigikogust mingit tõsist algatust reformiks pole loota.

Kutsutud külalisena ühel riigikogu naisdelegaatide koosolekul neli-viis aastat tagasi ütlesin, et riigikogu töö üldiselt on nii vilets, et suvaliselt tänavalt võrguga kokku püütud esimesed 101 inimest võiks minu arvates nende tööd paremini teha. Selle tagajärjel pole mind enam sinna kutsutud nende rahulolu ja kõrget enesehinnangut rikkuma. Naisdelegaatide tegemata töö tulemusena on Eesti naiste palgataseme vahe meestega võrreldes kõige suurem Euroopa Liidus. Samas riigikogu juhib naine, kelle tiitel on riigikogu esimees. Minusugusel lääne demokraatias meheikka võrsunud inimesel on sellest raske aru saada, miks ühe naise ametitiitel nähtavasti nõukaaja keelepruugi pärandusena, kus kõik olid seltsimehed, on sooliselt diskrimineeriv isegi Eesti Vabariigi kõige kõrgemal tasemel ja miks Eesti naised sellega üldse lepivad.


Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul raiub küll meeleheitlikult, et elektrooniline hääletamine on turvaline. Tõsiasi on aga see, et infotehnoloogia maailm on nagu sõelapõhi. Saja protsendiliselt turvalist elektroonilist hääletamist ei saa keegi garanteerida ja sel moel antud hääled tuleks lihtsalt tühistada.
Sooline diskrimineerimine ja IT turvalisuse küsimused on ainult kaks väga paljudest probleemidest riigis. Siia võiks lisada lõpmatult pika rea lahendustvajavaid probleeme: perearstide süsteem, haridus, töötus, riigikaitse, riigiametnike palgad ja õigused, lokkav korruptsioon, vaevlev kohtusüsteem, pensionäride mured, tulumaksu süsteem jne. Oma isiklike kogemuste põhjal võin julgelt öelda, et kõik probleemid on lahendatavad, kui sellega tegelevad heatahtlikud ja professionaalsed inimesed ning selle taga on funktsioneeriv riiklik süsteem, mis tagab rahva tahte ja heaolu. Selleks peaks rahval olema oma esindaja otsevalimise võimalus vallavolikogust vabariigi presidendini. Selle saavutamiseks vajame põhiseaduse ajakohastamist, koos uue valimisseadusega. Riiki valitsev poliitmaffia oma huvides seda ettepanekut ei toetaks. Mida siis teha tulevatel valimistel, et midagi muuta paremuse poole? Kahjuks teha pole võimalik palju, kuid kuskilt peab alustama.
Praeguses olukorras soovitan hääletada vaid üksikkandidaadi poolt, kellele usaldaksite kahtlusteta ja kõhklusteta neljaks aastaks oma volitused. Eks mõelge ka hoolikalt lahti valitava moraal ning tõekspidamised. Annate ju tema kätte oma rahakoti, koduvõtmed, oma naise, lapsed kui ka kodulojused.
Teine võimalus on rikkuda valimissedel, mis näitab, et käisite küll kohal aga kandidaadid ja nende lubadused ei kõlba kuskile. Elektroonilisel hääletusel sedeli rikkumist ei saa kasutada.

Kolmas protesti võimalus on boikoteerida valimisi täiesti ja mitte olla valimistel statisti rollis, kellest ei olene miski ja kes ei tule ühelegi valitule pärast valimisi meelde.

Häbi on olnud vaadata, kuidas üksikkandidaate on diskrimineeritud seadustes, valimiseelsetes riigitelevisiooni programmides ja teledebattides. Eiratud on kandidaatide võrdset kohtlemist ja objektiivsusest on olnud asi kaugel.
Loodan väga, et ehk aeg ja riigi kodanikkonna areng parandab need vead ja Eesti vabariik saab ka kunagi demokraatlikuks õigusriigiks ning seda sisuliselt, mitte ainult deklaratiivselt.
Aleksander Einseln
erukindral

Märkmed: