Andrus Karnau
Kell pool kolm pärastlõunal helisesid Haapsalu kirikute kellad, mälestades lastekodupõlengus hukkunuid.
Väikelastekodu hoovil töötavad praegu politsei ja päästeameti eksperdid. Nende tegevust kõrvalt jälgides näis see lootusetu ettevõtmisena, leida midagi söestunud rusude ja külmunud kustutusvee vahelt.
Linnarahvas toob praegu lilli ja küünlaid lastekodu aia taha. Enamik küünlasüütajaist ei tundnud hukkunuid, kuid sellest hoolimata tulid nad väljendama oma muret ja leina.
Ellu jäänud lastekodu kasvandikud ja kasvatajad püüavad oma elurütmi taastada sealsamas mõne meetri kaugusel põlengukohast, leekidest puutumata jäänud noortekodu hoones. Pealetükkivaid ajakirjanikke nad ei talu, paludes neil lahkuda.
Ajakirjanikke jätkus ümber politseivalvega puitaia kümneid nii kodu- kui ka välismaalt. Ja tähelepanelikule vaatlejale pakkusid noortekodu ümber liikuvad inimesed üliemotsionaalset pilti, kus oli nii ellujäänud laste vanemate õhinat kui surnud laste vanemate lohutamatut leina.
