Haagi rahulepete sajand (2)
Arvamus 15 Feb 2008 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
(Algus Eesti Elus # 5, 1. veebr. 2008)

Haagi kokkulepete areng

Friedrich Fromhold Martens oli silmapaistev rahvusvahelise õiguse ekspert 20. saj. algul. Tema mainekust näitab see, et aastatel 1901–1908 esitati ta mitmel korral Nobeli rahupreemia kandidaadiks ja et 1902 oli ta peafavoriit. Nobeli preemia jäi Martensil saamata ilmselt tema liialt vara lõppenud elutee tõttu.

20. saj. algul omandasid ühiskonnas järjest enam mõju ebarealistlike, kuid atraktiivselt kõlavate ideede (näiteks sõdade kaotamine üldse) esitajad. Sel foonil polnud populaarsed need, kes püüdsid midagi praktilist teha sõtta kaasatute olukorra inimlikumaks muutmisel.

J. Lotman väidab, et fashismi ja stalinismi edu 1920ndate II poolel ja 1930ndatel oli seotud asjaoluga, et tollased Euroopa demokraatlikud liikumised polnud võimelised püstitama ideaalset programmi. Haagi rahukonverentsi teeneks peetakse mh ka Rahvaste Liidu loomist.

Pärnu deklaratsioon ehk Martensile mõeldes aastal 2008

2003. a. suve lõpul Pärnus toimunud, F. F. Martensile pühendatud rahvusvahelise õiguse seminar tundub tasemelt jäävat ületamatuks omataoliste seas. Seal osales ka praegune Haagi kohtu president leedi Rosalyn Higgins, kes oma ettekandes käsitles F. F. Martensi osa 21. saj. maailmakorra kujunemisel ning rõhutas Martensi panust tsiviliseeritud riigi mõiste defineerimisel, mida püüti 20. sajandil shovinistlikuna ja isegi rassistlikuna määratleda.

Jaan Kross on kirjutanud: „Tsiviliseeritud riikide ühiskonna liige on konkreetne riik üksnes siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd selles riigis inimisiku võõrandamatud inimõigused on teoreetiliselt ja tegelikult kaitstud. /…/ Kus ta moraalses ja juriidilises mõttes asetseb, seda ei määra tema paraadide täiuslikkus, tema suurtükkide laskeulatus ega ta drednootide soomuse paksus. Konkreetse riigi rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse ainus tõeline kriteerium on inimese eneseteostamisvõimaluste maht, reaalsus ja puutumatus selles riigis.“ Jah, Martens oli suur humanist, isegi ärritavalt suur humanist nii mõnegi 21. sajandi mõtleja silmis. Rosalyn Higgins rõhutas aga ülalmainitud konverentsil Pärnus, et tuleb lõpetada Martensi halvustamine või temast möödavaatamine ja selgelt tunnistada, et ka 21. sajandil saab riike pidada tsiviliseerituiks (nende suurusest ja majanduslikust võimsusest olenemata) üksnes siis, kui nad on ise nõus oma käitumisele seadma õiguslikke ja moraalseid piiranguid, nii nagu Martens seda formuleeris. Sellele võiksid mõelda kõik need, kes Martensi kujust Haagi rahupalees mööduvad.

Seda leedi Higginsi mõtet võiks nimetada isegi Pärnu deklaratsiooniks ning Eesti poliitikud ja rahvusvahelise õiguse juristid peaksid tegema jõupingutusi selle postulaadi levitamisele kogu maailmas.

AD 2009 võiks olla rahvusvaheline Martensi aasta!

Aeg lendab kiiresti ja Eestis tasuks mõelda võimalusele olla rahvusvahelise Martensi aasta initsiaatoriks. Ajaleht Postimees teatas oma lugejatele uuemate teadete all 1909. a. suvel: „Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välismiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane.“ Jah, nii lühike ja nii kodukootult madalaltlendav oli see sõnum, mida Postimees pidas vajalikuks kaasmaalastele edastada. Seevastu pealkirjastas brittide maailmaleht Times samasisulise sõnumi – „Suur rahuehitaja“.

Sajand pärast professor Martensi viimset rongisõitu Pärnust Valka oleks meil aeg ka Maarjamaal järele mõelda, mida tähendas (ja tähendab siiani) ühele eestlasele olla nii keerulisel sajandil suur rahuehitaja.

Minu akadeemiline õpetaja prof. Leo Leesment (1902-1986) meenutas, et „kõik sama tänava jõnglased teadsid 1909. aastal, et siin elab suviti väga kuulus härra Martens, kes räägib eesti keeltki“. Leo Leesment rääkis mulle ka Pärnu poiste omaaegsest lemmiktegevusest – vaadata sadamasse tulevaid laevu ja ennustada lippude järgi, millise riigi laev siin randub. Võib-olla vaatas väike Pärnu poiss Friedrich Fromhold Martenski kunagi oma sõpradega neid laevu ja ehk on Pärnu sadama kividel tänagi mingi eriline enne. Paistab küll nii olevat, et selle inimese elu, kes Pärnus on osanud õige kivi peal laevu vaadata, kannab saatus laia maailma ja aitab tal ennast edukalt teostada.

Ehk tasub Pärnu külalistele pakkuda seda võimalust kui üht linnaga seotud atraktsiooni? Loodan, et Pärnu sadama omanikud lasevad kunagi teha ka poisipõnni pronkskuju, pannes selle kai otsa peale istuma. Ta peaks olema kõige ehtsam, kindlasti veidi räämas ja määrdunud Pärnu marakratt, kes vaatab unistavalt laevade poole. See oleks maailmale samavõrd liigutav linna tunnus kui Kopenhaageni kuulus Merineitsi, Helsingi südalinna purskkaevu ehtiv Amanda või Tallinna sadama piirkonda kavandatav Kalevipoeg. Väikese poisi kuju oleks väga tähendusrikas. Ammu on selgeks saanud, et maailma viivad edasi vaid need täiskasvanud, kelle sees pole marakratt surnud. Kes ei tahaks – ükskõik, millisest maailmanurgast ta Pärnusse kui Eesti suvepealinna ka ei tuleks – teha sellele Pärnu marakratile, „Väiksele Vidrile“ pai ja istuda veidigi tema kõrval kivil, mõelda oma mõtteid ja vaadata laevu…Ehk võiks ka Martensi klausli tekst erinevates keeltes või siis tema tsiviliseeritud riigi definitsioon olla raiutud meie välisministeeriumi seina. Ka tasuks mõelda, kas ei peaks meie piirijaamas Valgas vaatama perroonil Martensi kuju, sest sel oleks, mida laiast maailmast tulnutele öelda…

Lõpetuseks

21. sajand pole maailma muutnud sugugi ohutumaks, vaatamata prof. Martensi ja tema mõttekaaslaste püüdlustele. Nii seisab intelligents tänagi silmitsi kahe keerulise probleemiga – esmalt toimuvate keerukate protsesside mõtestamise ja teisalt järelduste valamisega üldrahvalikult mõistetavasse vormi.

Ja jääb vaid loota, et Eestimaa pinnal sirguks jälle juriste, keda tulevased põlvkonnad saavad rahuehitajateks nimetada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus