Eesti Elu
Gustav Suits ja Vabadussõja võidusammas
Arvamus 03 Jul 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
2009. a. Võidupüha jääb meile meelde kindlasti erilisena, sest üks väga pika eaga mõte on nüüd teoks saanud.

Veel enne, kui Vabadussõja lahingud raugesid, alustas sõjas langenute monumendi eskiiside visandamist üks meie tuntumaid skulptoreid, Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik Amandus Adamson, kes tahtis seda võitlust jäädvustada Kalevipoja ja vanasarviku mütoloogilise võitluse stseenina. Ajalugu kujunes aga selliseks, et Vabadussõja keskset monumenti tuli oodata üheksa aastakümmet. Nüüd, kui Tallinnasse Vabaduse väljakule kogunenud inimeste silme ees 23. juuni esimestel minutitel avati Vabadussõja võidumonument, hakkame rahulikult vaatama, millega oleme hakkama saanud.

Siin tuleks esmalt nimetada samba saamisloo kaasosaliste paljusust. Kuni monumendi avamiseni on selle kuju olnud pidevas muutumises. Ka on vastuolus Vabadussõja võidusamba kohta käiv info internetis ja tegelikkus. Kuid püüdkem siinkohal sõnastada esimesi positiivseid järeldusi.

Esiteks – Vabadussõja võidusammas on kindlasti ood eestlaste vaprusele. Ehkki me oleme alati kõrgelt hinnanud vaprust, ei andnud ka meie kõige silmapaistvamad kindralid alla kiusatusele ja edevusele ega pidanud õigeks vääristada oma vaprust Vabadusristi II liigi 1. järgu teenetemärgiga. Vabadusristi II liigi 1. järk oli ette nähtud nimelt „lahingutes ülesnäidatud isikliku vapruse eest“. Aastatel 1919-1925 ei antud välja ühtegi Vabadusristi II liigi 1. järgu teenetemärki. Tänu sellele võime 2009. a. öelda, et Vabadussõja võidusamba tippu kaunistav Vabadusristi II liigi 1. järgu kujutis on autasu kogu rahvale. Meie rahvalt ei saa keegi ära võtta vapruse oreooli.

Kahjuks pole meie dialoogivõime alati kõige parem. Kui me meenutame kas või 15. augustit 2007, kui avalikustati Vabadussõja võidusamba ideekonkursi võidutöö „Libertas“, siis jäeti selle autorid esialgu laiema avalikkuse eest saladusse. Võidutöö esialgne idee kujutas endast 28 m kõrgust monumenti Harjumäe nõlval, mis koosnenuks postamendist ja selle otsas olevast Vabadusristist. Vabadusristi keskele kavatseti algul raiuda Eesti (Eesti NSV) riigipiiri kontuur, kuid hiljem otsustati traditsioonilise mõõgaga käe ja „E“ kasuks. Postamendile oli algusest peale kavas paigutada tekst „Eesti Vabadussõda 1918–1920“. Võidutöö sammas pidi paigutatama nõlvale rajatavale väikesele platsile ning samba taha tahtsid idee autorid rajada seina, millele pidi süvistatama lõik president Konstantin Pätsi kõnest.

Küllap oli monumendi avamisel 23. juunil nii mõnelegi üllatuseks lugeda kivisse raiutuna hoopis Gustav Suitsu 24. veebruaril 1919 kirjapandud luuleridu, mis oma üldistusjõult pole mitte kohased ainult täna, vaid ka tulevikus:

Tõsta lipp! / See aja käänul / Tunnistagu tuulte väänul / Üle maa ja vee ja tee: / Tund tulnud vannet vandu, / Et ei iial enam andu / Ikke alla rahvas see.

Kes oli selle idee autor ja millal projekti realiseerimise käigus otsustati asendada Pätsi sõnad Suitsu eksistentsiaalse mõttega, pole teada. Monumendi tegemisele pühendatud interneti kodulehekülg kuulutas veel 24.06.09., et kivisse on raiutud meie riigi esimese presidendi sõnad.

Gustav Suits on öelnud meie ajaloo kohta palju muudki olulist. Meenutame siin tema luuletust „Õnnesoov“ (Proloog) (1919), mis kanti ette Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avaaktusel 1. detsembril 1919: Veel purskab tuld ja suitseb / sõja kuri kraater, / kui valguse uus andja / avand alma mater.

Suitsu sõnu tsiteerides tahaks lugejale meenutada, et eestikeelne Tartu Ülikool on meie ajaloos tegelikult esimene üldine Vabadussõja võidusammas, mis õnnistati samuti sisse tollal ülikooli professoriks saanud G. Suitsu prohvetliku luulesõnumiga. Juba Vabadussõja ajal tegi meie tark rahvas igavikulise väärtusega investeeringuid haridusse. Gustav Suits on meile jätnud read sellestki, kuidas ühendada oma eestlust ja eurooplasena mõtlemise oskust. Noor Gustav Suits oli äge ja tema väljendatud maailmavalu väga ehe. Tema 1905. a. kirjutatud luuletus „Lõpp ja algus“ sobinuks samuti raiuda monumendi kivisse: Kas tunnete: väriseb maa! / Kas kuulete: kisendab veri! / Nüüd tuleb kas ei või jaa! / Nüüd on kallastest tõusnud meri.

Olge valmis! / Me seisame kahe riigi väraval: / see üks on pimedus ja teine valgus. / Me, noored, ootame pilgul säraval: / nüüd see ligineb: lõpp ja algus! / Viimaks ometi!


Vabadussõja võidusamba kultuurilises kontekstis tasub asetada rõhk Gustav Suitsu luulesõnumile ning meenutada vabadussõdalaste enesepiirangut võidujoovastuse väljaelamisel. Sõda ei tohiks kunagi ülistada. Langenud ja vaprust üles näidanud võitlejad väärivad austust, kuid sõda kui selline ei saa olla ülistamise objektiks. Seetõttu väärib respekti Eesti otsus lõpetada Vabadussõja teeneteristide väljaandmine juba 1925. a., mis on kindlasti kõrge poliitilise kultuuri tunnus. Kahjuks pole tänased teenetemärkide jagajad Eestis sellest eeskuju võtnud. Meie teenetemärkide kultuur pigem kahandab nende märkide väärikust. Oleme jõudnud olukorda, kus riik hakkab annetatud aumärke tagasi nõudma, kuna kõik autasustatud pole oma tunnustuse vääriliselt käitunud. Kui lugeda kokku kõik Eesti taasiseseisvuse ajal teenetemärke pälvinud isikud, siis peaks meil praegu palju paremini minema kui tegelikult läinud on.

Kuna nüüd on Tallinnas, Vabaduse väljakul selline tähtis koht, peaks ehk president igal aastal enne teenetemärkide otsuste allkirjastamist seal ära käima, et vaadata korraks Vabadussõja võidusamba tippu ja meenutada, et aastatel 1919-1925 ei antud välja ühtegi Vabadusristi II liigi 1. järgu teenetemärki.

Võidumonumenti ei tasu hinnata skulptuuri- või monumentaalkunsti klassikaliste kaanonite järgi. Seda enam, et tänapäeva moodsas kunstis on paljud kunstiliikide piirid üpris hägusaks muutunud. Kui öelda, et 23. juunil 2009 avati Tallinnas Vabaduse väljakul olulise linnakujundusliku elemendina moodne valgusinstallatsioon nimega „Vabadussõja võidusammas“, siis sellega peaksid nõustuma ka ranged kunstikriitikud.

Minu arvates on meie monumendil vähemalt kaks olulist sõnumit nii meile endale kui meie sõpradele, aga ehk teadmiseks ka võimalikele vaenlastele, mis raiutud maadligi tumedasse kivipinda: Tund tulnud vannet vandu, / Et ei iial enam andu / Ikke alla rahvas see.

Teine osa üliolulisest sõnumist, mis on sõnadeta paigutatud heledalt valgustatud samba tippu, võiks ehk kõlada nii: Vabanegem meie elu edenemist takistavast isiklikust edevusest ja andkem suurem panus meie igapäevasesse ühisesse ellu, et see väike rahvas siin maatükil ikka püsima jääks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus