Gunnar Aarma: Meie ei tea muud kui seda, mis asub meie teadvuse ulatuses Elutark. DELFI
Arvamus 23 Nov 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
23.11.2015 08:23
 - pics/2015/11/46341_001.jpg

GUNNAR AARMA FOTO: Marko Mumm

http://elutark.delfi.ee/raamat...

Gunnar Aarma mõtiskleb raamatus „Mida paljud ei tea“ inimese vaimsest maailmast: „Me ei tohiks piirduda sellega, mida me teame. Me ei tohiks tagasi lükata ühtegi ideed sellepärast, et see on meile võõras, ebatõenäoline või vähest tulu tõotav.“

Tänapäeva jaapani eesrindlikud teadlased väidavad, et kogu inimkonna teadus on avastanud ja registreerinud aegade algusest kuni tänapäevani ainult ühe miljondiku sellest teabest, mis meid tegelikult ümbritseb ja millega me pidevalt kokku puutume. Seda ühte miljondikku tõsiteaduslikku informatsiooni on võimalik tõestada igaühele, kellel on selleks vajalik ettevalmistus. Üks miljondik – nii kaduvväike osa meid ümbritsevast maailmast ja ometi kui uhke on sellele inimkond. See kaduvväike osake ei räägi meile aga kahjuks midagi sellest, et elame aegade algusest peale bioenergia väljade mõjupiirkonnas. Et igal inimesel, loomal ja taimel on oma bioväli. Et kiirgavad kõik Mendelejevi tabelis kirjapandud elemendid. Ja mitte ainult elemendid, s.t. meid ümbritsev mateeria, vaid kiirgavad ka valgus, elujõud, magnetism, mehelik ja naiselik printsiip, helid, värvid, uni ja surm.
Jaapani teadlased aga trööstivad meid, et on veel teine miljondik teavet, mille moodustavad nn. esoteerilised teadused, okultism, paranähtused jms. Seda teavet teistele tõestada ei saa, kuid seda saab tõestada igaüks endale. Igaühel on võimalus ise neid probleeme tundma õppida ja endale tõestada.
Teoloogias, filosoofias ja kõigi muude teaduste alal on autoriteete, kes langetavad dogmaatilisi otsuseid asjade kohta, millega nad pole üldse lähemalt tutvunud. Nad teavad a priori, et „see” ei või olla õige, kuna oleks vastuolus ajakirjanduses ja raamatutes levitatud käibetõdedega või ei sobi loodusseadustega. Üldine arvamus pole ju lahendanud meie olelusprobleeme ja nagu suudaks teadus lahendada, mis on või mis ei ole vastuolus loodusseadustega. Teadus pole meile isegi ühte protsenti avastanud. Me ei tohiks piirduda sellega, mida me teame. Me ei tohiks tagasi lükata ühtegi ideed sellepärast, et see on meile võõras, ebatõenäoline või vähest tulu tõotav. On väga tähtis uurida teaduse kõiki aspekte. Me teame liiga vähe selleks, et jätta kasutamata vähimatki võimalust saavutamaks teavet. Uued ideed tunduvad enamikule vastuvõtmatud. Need, kes arvavad ennast olevat võimelised otsustama, võtavad vastu ainult selle, mis sobib nende mõttesüsteemi.
Teadlased kipuvad unustama, et nende hüpoteesid ja teooriad on ikkagi ajutised. Nad väidavad, et on vabad dogmadest, et nende mõtlemist ei häiri eelarvamused. Teaduse ajalugu aga väidab just vastupidist. Teaduse autoriteedid lükkavad enamuses tagasi kõik selle, mis näib neile olevat ebatõeline, kummaline või tundmatu (aga kõik revolutsioonilised ideed on ju seda olnud). Teadlased nimetavad seda, mida nad ei oska seletada, meelepetteks või eksikujutuseks. Usklikud nimetavad seda jumalaks.
Sellest uurimisest keeldumises on midagi totralt arusaamatut.
Tõeline otsija, kes on ära tundnud inimkonna täieliku orienteerimatuse ja intellektuaalse abituse eksistentsi probleemides, uurib kõike, hoolimata kas võimulolijad on selle täielikult kõrvale heitnud või korrutavad avaliku arvamuse naeruväärsusi ja halvakspanu.
Püüda seletada midagi asjasse pühendamatule, milles ta on täielik võhik, on lootusetu ettevõtmine, eriti kui see tundub talle kummaline ja ebareaalne.
Inimkonnale on pika aja vältel ette söödetud nii palju religioosseid, filosoofilisi, teaduslikke ja viimastel aastatel ka okultseid teooriaid seletamaks eksistentsi probleeme. Selle tulemusena keeldub enamik inimesi uurimast asja tegelikku tuuma, kui talle seda pakutakse. Nad on nõus juurdlema ja endale avastama ainult maailma nähtavat osa. Üha enam levib kahtlus, kas mingit muud reaalsust ongi olemas.
Kuid oletame, et on siiski midagi, mida õpetatud mehed ja naised peavad jaburduseks. Oletame, et india rišid, egiptuse hiromandid, gnostitsismi teurgistid, ürgsed tõelised roosiristlased polnud sellised müstagoogid, šarlatanid ja lauspetised, nagu materialistlikud õpetlased on püüdnud neid kujutada.
Õpetatud maailmale on iseloomulik too põlgus kõigesse, mida me oleme pärinud oma esivanemailt. Nagu oleks kogu inimkonna kogemused olnud mõttetud ja igapäevaelus kõlbmatud. Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Mida teavad paleontoloogid inimkonna muinasajast? Kas nad teavad, et meie planeedil eksisteerivad arenenud inimesed juba 21 miljonit aastat?
Mida teavad geoloogid kahest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu lamavad Vaikses ja Atlandi ookeanis? Mida teavad muinasuurijad nendest tsivilisatsioonidest? Mida teavad arheoloogid India kultuurist umbes 50 tuhat aastat tagasi, Egiptusest 40 tuhat aastat tagasi, Peruu omast 15 tuhat aastat tagasi või Vana-Kreekast 12 tuhat aastat tagasi? Mida teavad õpetatud mehed mitmesugustest salastatud organisatsioonidest-vennaskondadest, mis tegutsesid paljudes maades? Mida teavad nad organisatsioonist, mille asutas Vyasa Indias ca 45 tuhat aastat tagasi, või Hermes Trismegistose omast Egiptuses ca 40 tuhat aastat tagasi, või esimese Zoroastra omast Pärsias ligikaudu 30 tuhat aastat tagasi või Pütagorase omast peaaegu 2700 aastat tagasi?
Mida teavad õpetatud mehed inimese eksistentsist, universumi struktuurist, teistsugustest mateeria liikidest ja teistest maailmadest peale füüsilise?
Mida teavad meie kõrgestiõpetatud naised ja mehed elust, mis jätkub pärast seda, kui inimene on maha jätnud oma füüsilise keha?
Mõte, et teadmisi tuleb hoida salajas, on läänepoolkera elanikele täiesti võõras ja arusaamatu. Indialased seevastu peavad seda loomulikuks. Tuhandete aastate kogemused on neile õpetanud, et pole õige „heita pärleid....”, ja nad ei tee seda. Nimelt sel lihtsal põhjusel, et täpne ja põhjalik arusaamine nõuab kõrget vaimset taset ja et kõiki teadmisi, mis annavad võimu, kasutavad need, kes peavad silmas ainult omakasu.
Indias on mitut liiki joogisid. Kõrgeimasse liiki kuuluvaid tunnevad ainult vähesed pühendatud. Joogid, keda läänemaailmas tuntakse, on enamasti Ramakrišna missiooni liikmed. Kõrgemad joogid on saladustesse pühendatud, andes teadmisi edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Kõik omandatud teadmised tuleb hoida ranges saladuses. Läänepoolkera elanikke peetakse ebakultuurseiks, võhikuiks, lootusetult skeptikuiks, üleolevalt põlglikeks ja upsakaiks uudishimulikeks, kes kõigiti kuritarvitavad saadud teadmisi.
Hindude suhtumine ellu on just vastupidine. Kui läänepoolkera elanikele on füüsiline maailm ainus, mis eksisteerib, siis hindudele on oluline just hauatagune reaalsus. Kõrgemates transtsendentaalsetes regioonides toimub selle mateeria loomine, mis meid ümbritseb ja meie maailma põhjused ja tagajärjed on sealt saanud alguse.
Tõeline joogi, kes edukalt oma arengu on lõpetanud, on saanud oma käsutusse organid, mis teistel alles arene mata ja mida hakatakse täiustama kunagi tulevikus. Organid, mis võimaldavad tunnetada ja tegutseda kõrgematel molekulaartasanditel.
Sellest kõigest pole läänepoolkera elanikel aimugi ja nende üldtuntud autoriteedid lükkavad tagasi pilke ja põlastusega juba ainuüksi idee, et midagi seesugust saaks võimalik olla. Neil on suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.
Hindud seletavad reaalsuse olemust palju kõrgemal tasemel kui läänepoolkera esindajad. See on nimelt arenguõpetus hinge surematusest, uuestisünnist ja karmast, s.t. külvi ja lõikuse seadusest. See õpetus väidab, et on olemas veel teisi maailmu peale meile kombatava füüsilise keskkonna. Et see nii on, saab endale tõestada too, kes on asjast tõsiselt huvitatud. Selleks on tarvis endas arendada kõrgemaid objektiivseid teadvusastmeid. Joogaöpetuse praktika kummutab seega agnostikute ja skeptikute väite, et spirituaalseid maailmu pole olemas.
Enamik inimesi arvab kindlasti teadvat, et meie planeedil teisi asukaid pole kui need, keda nad oma meeltega tajuvad. Ometi teavad oma arengus vastavale tasemele jõudnud targad, et maakera meeltega tajutav osa moodustab ainult tema jämedakoelise ümbruse. Selles nähtavas jämedakoelises maailmas eksisteerivad nähtamatud maailmad, mis on nende elanikele sama nähtavad ja tunnetatavad kui „nähtav” maailm meile. Nii õpetavad joogid ja vanaindia filosoofia.
Meie ei tea muud kui seda, mis asub meie teadvuse ulatuses. Oleks meie teadvus teistsugune, tunduks ka ümbritsev maailm meile hoopis teistsugusena. Meie teadvus on muljete tulemus, mida me oma keha meelte abil tajume. Kui see keha meist ära kukub, siis astub selle asemele uus teadvus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus