Göteborgi Eesti Maja müüs Erik Haameri suure maali ”Kaardimängijad” Eesti Välisministeeriumile.
Eestlased Rootsis 03 Jan 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mitte ainult inimesed, raamatukogud ja arhiivid ei liigu nüüdsel ajal Rootsist tagasi Eestisse, vaid vahel ka kunstitööd. Mönikord naasevad isegi tyuntumad inimesed, vahel ka markantsemad taiesed. Peale kaheaastast arutlust on nüüd ka Göteborgi Eesti Majale kuuluv Erik Haameri maal ”Kaaardimängijad” leidnud endale uue kodu Eesti pinnal. Nimnelt kandsid sügisesed läbirääkimised Välisministeeriumiga vilja, ning alates detsembrist kuulub pilt Eesti riigivarade nimekirja. Maal koos raamiga anti detsembri alguses Eesti Maja juhatusliikme Tomas Kutti poolt üle Stockholmi Eesti Suursaatkonna töötajale Kaido Urblale, kes teose turvaliselt Stockholmi toimetas..

Maali müümise ajend


 - pics/2012/01/34599_1_t.jpg



Kui Göteborgi kesklinna Eesti Maja a. 2003 müüdi siis pidi tegevus kolima palju väiksemale ja eelköige madalamale üüripinnale Munkebäckstorgetil. Eesti Maja maalid, mis oma suuruses ning värvikirevuses varemalt vöisid ilutseda avarates ruumides, tuli paigutada palju kitsamatesse ja ebakindlamatesse oludesse. 2009 a. valitud uus Eesti Maja juhatus hakkas kohe lahendama ka kunstikogu turvalisuse ja tuleviku. Kuna see kunstikogu on alati olnud avatud meie avalikkusele, siis sai ka juhatuse üheks eesmärgiks, et pakkuda ”Kaardimängijad” just Eesti avalikku ruumi. Köigepealt küsiti Erik Haameri perelt, et kas neil on arvamust maali saatuse osas. Seejärel esitati pakkumine mitmetele muuseumidele Eestis, seal hulgas ka KUMU-le, kes peale pikka arutelu edastas pakkumise Välisministeeriumile, mis nagu öeldud näkkas. Kogu protsessi juhatas efektiivselt ja soliidselt Eesti Maja tegevdirektor Katrin Sepp
Erik Haameri ja Göteborgi Eesti Maja suhted

Kunstnik Erik Haamer elas alates 1940-ndate aastate lõpust oma elu kuni surmani 1994 peamiselt Göteborgis; esiteks Lundby, siis Biskopsgårdeni linnaosades, hiljem Ytterby külas, Kungälvi külje all. Suved veedeti Mollösundi kalurikülas, hiljem ehitas Haamer endale suvemaja Lyrö saarele, suure Orusti saare edela kaldal. Nii et Haameri kohta võib vabalt öelda, et temast sai läbi ja lõhki ”västkustbo”, ehk kindel Rootsi lääneranniku mees. See oli ka pölisele saarlasele Haamerile igati sobiv keskkond.
Kui loodi 1960-ndatel aastatel Göteborgis Eesti Maja, ja rahvas ostis selle ettevõtliku teo toetuseks aktsijaid, siis tegi Haamer omamoodi zesti. Selle asemel, et toetada aktsiaostuga á 100 SEK, kinkis ta Eesti Majale ühe oma suure, väga läänerannikulise ja korralikult läbitöötatud õlimaali, 135x175 cm.
Mida sellel pildil kjujutatakse?

Võimsat lõuendit domineerivad laiguliselt väljatoodud ja nagu intensiivselt üleskrutitud pigmendiga Rootsi lipuvärvid: kirkalt okrakollane ja ultramariinsinine. Maal ei jäta vist ühtki vaatajat ükskõikseks, sest pildil esinevad inimesed ei kuulu kindlasti mitte Rootsi ilusamate kilda. Keskel ees näeme nagu suures kolmnurgas istuvaid rasvunud, laiade tagumikega päikesest ja öhulise värviga tömmatud umbrastunud kaardimängijate grupikest. Vasakul liigub meie suunas vertikaalis suur poolalasti, kahvatu vanaätt. Tal kannab säärased jubedad, sügelevaid villaseid ujumuspükse, millest önneks pääsesid söjajärgsed generatsioonid. Kokkuvöttes üsna koledad kujud! Foonil telgid ja lipud, kõvasti sinist ja kollast; kontrastiks umbrat. Körget horisontaaali annab köikuv pilvepiir. Jah, konventsionaalset ilu ei avasta siin silm kusagil, isikupärast jõulist ja professionaalselt disponeeritud kommentaari mönele meie kaasaja fenomeenile aga küll ja küll.

Maali nimetus

Pilt kannab Haameri suures KUMU-kataloogis (2008) numbrit 346, ja seda ristiti seal täitsa omavoliliselt ”Kaardimängijateks”. Aga autor ise nimetas kord pildil esinejaid ”peesitajateks”, ja see olnuks järelikult sobivam nimetus. See pilt ongi maalitud laheda huumoriga, ülilopsakat motiivi nagu pisut nöökides aga samas ka paitades. Jah, ülbusest on asi kaugel, sest nagu Haamer ise kord ütles, ”Ärgu meist keegi mõtelgu, et me kajakast paremad oleme”.

Teel oma suvekodusse, mille ta oma kätega ehitanud ja mis oli talle väga südamelähedane, sõitis Haamer oma vana Saabiga alati Orusti saare suunas üle tollal uute Tjörni sildade. Ja üks päev ta avastas, et Almö silla jalamile oli tekkinud uut moodi suurasutus, telklaager ehk kämping. Mida suvi edenes, seda rohkem kogunes sinna inimesi, keskmisi rootslasi, armsaid svenssoneid. ”Ja tegema mida,” küsis siis kindlasti askeetlik aga uudishimulik kunstnik, sõudja, ujuja, suusataja, kehalise kasvatuse õpetaja ning kergelt eremiitlik, teiste sönadega pöline tööinimene ja just tööinimeste maalija Haamer. Ei, tegema suures karjas absoluutselt mitte kui midagi, päevitama, õlut rüüpama, kohvitama, jõudumööda rasvuma, istuma, kasvõi munad laiaks… – noh peesitajad mis peesitajad!

Kunstiajaloolane vöiks siinpuhul märkida, et see pilt esindab nagu Haameri ”ülemineku aega”, kus ta hakkab huvi tundma oma kaasaja väärnähtuste kohta, aga esitab neid ikka veel jöuliselt, nii kompositsiooni kui ka tölgenduse ja koloriidi osas. Tähendab kaugeltki mitte vaid lihtsa ja armsavöitu karikatuurina, nagu hiljem.
Kuidas kasutatakse müügist tulnud sissetulekut?

Müügihind 12 000 eurot läheb Göteborgi Eesti Maja tuleviku kindlustamiseks. Viimase kahe aasta jooksul on juhatus langetanud ning läbiviinud majanduslikke otsuseid, mis loodetavalt pikaajaliselt kindlustavad Göteborgi ning muu kandi eestlastele võimalust, et oleks ruume, kus koguneda ning vahetada muljeid. Kahjuks ei saa nad aga enam tutvuda Haameri ühe toredama aga süvenemist nöudva tööga. Selleks tuleb söita Eestisse. Ja miks ka mitte? On arusaamatu, miks see maal ei leidnud KUMU 2008.a. Haameri suurnäitusel rohkem tähelepanu.

Hain Rebas
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus