Georg Kirsberg: Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud (3)
Eestlased Eestis 31 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.DELFI.ee
Georg Kirsberg: Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud
Foto: Ilmar Saabas
 - pics/2015/01/44270_001.jpg

Rahvuslane: http://rahvuslane.blogspot.se/...

Analüüsides Eesti poliitikat viimase 20 aasta jooksul on teoreetikud püüdnud leida põhjuseid, miks on asjad riigis viltu arenenud. Alustatud on sellest, et maa ei kanna vilja, lõpetatud ufode ning juutide vandenõuga. Minu hinnangul pole lihtsat probleemi vaja keeruliseks ajada.
Piisab vaid, kui konstanteerida igivana tõde, mis ajaloo jooksul erandeid ei tunne: rahvas väärib oma valitsejaid. Selle aasta veebruaris tegi Evelyn Sepp Delfile teatavaks, et riigikogu suurim probleem on näilisus ja selgrootus. Kuidas saavad riiki juhtivad inimesed olla selgrootud? Väga lihtsalt — valitsus on ühiskonna peegeldus.
Ajaloolane ning endine regionaalminister Vallo Reimaa on öelnud, et inimesed on loonud endale mudeli ja ei saa sellest enam välja. Eesti rahvas elab pärisorjuse julgusetusega, justkui vihmaussid mätta all. Sellele lisanduvad alaväärsuskompleks, eneseteadvuse ning väärikuse puudumine. Reimaa hinnangul lendasime tänu nõukogude võimule tagasi 19. sajandisse. Praeguse seisuga kordub protsess, kus hakkame taas hõimurahvast riigirahvaks kasvama. Ja mõnes mõttes alles hakkame üles ronima sealt, kus 13. sajandi algul pooleli jäime. Kummalisel kombel ei saa meie riigis valdav enamus poliitikuid aru, et riiki ei saa teha ülevalt alla, vaid see on loomulik protsess, mis kasvab alt üles. Riigi loomine peab pihta hakkama seltsidest, kogukondadest, huvigruppidest — kolmanda sektori kodaniku algatused moodustavad riigi alustala. Poliitikud vaid koordineerivad seda, mida rahvas tahab. Kuid eestlane ei oska midagi tahta. Ei oska tahta midagi peale võla, alanduse ning almuste, mida kapitalistlikud riigid eufoorias orjadele rõõmuga jagavad. Selles suhtes võib meie riigiisadega rahul olla, need rahva soovid on täidetud.
Sulastest peremehi ei saa. Sulane ei taha ega ole võimeline millegi eest vastutama. See on põhjus, miks me oleme kõik ära andnud ning võõraid huve teenima hakanud — kaabitakse kintsu ning lepitakse kontidega, mis laua alla visatakse. Peale selle eelistab eestlane olla valitsetav, tallatav, alluv ning sõltuv objekt, sest mugav on ise mitte mõelda. Tulemus on see, et käiakse rusikas taskus ja kirutakse, võimalusel lüüakse naabrile nuga selga, et sellega oma alaväärsuskompleksi maandada, kuid peremehe ees lipitsetakse kui näljane koer. Autoriteetsete isikute kirjeldusi eestlaste loomusest leiab ka varasemast ajast. 19. sajandil tegutsenud tuntud teadlane Karl Ernst Von Baer on öelnud, et eestlased on justkui endeemiliselt haiged, nad on väga alandlikud oma ülemuse ees, kuid väga üleolevad oma alluvate suhtes. 700 aasta pikkune kollektiivne orjapõlve pärand kammitseb rahva meeli ning on nende mõttemaailma skisofreenilisse hullusärki kammitsenud, mis ei luba minevikust välja tulla.
Ori ei suuda elada peremeheta. Seda tõestas asjaolu, et 20 aastat tagasi kätte saadud vabadus eelistati kiiresti võla- ning võõrkapitaliorjuse vastu välja vahetada. Selle asemel, et taastada ühistumajandus ja -pangandus, mis Eesti raha eestlaste ringis hoidnuks, lasti oma peremeesteks välismaised kommertspangad, keda nüüd palehigis orjatakse. Selle asemel, et luua Eestile põllumajandus, mis oma rahvast toidaks ja töökohti looks, tehti Eestist impordiriik, et toiduaineteturg oma rahva kätte ei jääks, vaid härrade käsutada oleks, kes selle eest orjarahva esindajatele Milton Friedmani auhindu rinda riputavad. Selle vastu ei julge keegi aga sammugi astuda, sest kardetakse seda, mida teised ütlevad. Nii ongi jõutud olukorrani, kus ajud ja ettevõtlikumad inimesed Eestist lahkuvad ning kodumaale jäävad ainult orjamentaliteedi esindajad — suurepärane genofond tulevikuks!
Kodanikujulgus Eestis on olematu, probleemidest avalikult rääkida ei julgeta, kokku koondutakse ainult nendesse gruppidesse, mida soosib massikultuur (näiteks punaste poolt juhitud parteid või rullnokkmentaliteedi poolt juhitud klubid). Arenenud demokraatliku riigi kodanik peab suutma vabalt mõelda ning vaba inimese moodi käituda. See eeldab sisemist vabadust. Selle puudumise eest aga jõudis Georg Meri oma poega hoiatada 1983. aastal oma surivoodil, sõnades, et eestlased on väga endasse tõmbunud ning kummaline rahavas, ära kunagi ürita nende üle nalja teha, vaid lase neil alati ennem rääkida ja naera kaasa. Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud, kartes kõiki ja kõike. Selline eneseokupeerimine on nii veres, et sellest lahti saamine võtab põlvkondi, enne kui julgetakse tõusta põlvedele ning seejärel end püsti ajada. Kuid selgrootul olendil ju pole, mille najal püsti tõusta ja nii roomataksegi edasi, lootuses ellu jääda ja oma armetut elu säilitada. Seda tehakse väärituna ja häbis, vaarisa moodi, kes mõisahärra ees silmad maas, almuseid lunimas käis. Endiselt ei julge Eesti rahvas pilku tõsta ning vabaduse poole vaadata, mille kiired 20 aastat tagasi nende silmad pimestasid.
Sisemiselt okupeeritud inimene ei ole võimeline andma oma häält juhile, kes tahab orjast vastutavat omanikku ning kaasamõtlevat riigikodanikku teha. Vaimupimedus ning valgustatud ühiskond koos eksisteerida ei saa, üks peab areenilt lahkuma — Eesti rahvas hääletas välja valgustatud ühiskonna. Nii ongi antud mandaat neile, kes rahva loomust riigi tasandil kõige paremini edasi kannavad.
Autor on reservohvitser, MTÜ Põliseestlased juhatuse liige ning politoloogia magistrant Kieli ülikoolis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus