Kaupo Kikkas, fotograaf, 6. juuli 2015,
http://www.ohtuleht.ee/684706/...Euroopa Parlamendi õiguskomisjon plaanib Euroopas radikaalselt panoraamivabadust piirata, mis sisuliselt keelaks igasuguste avalikus linnaruumis tehtud piltide, kus peal on ükspuha milline autoriõiguse seaduse alla mahtuv objekt, internetti üles laadimise.
Arvatavasti on enamike inimeste reaktsioon sõnale panoraamivabadus üsna leige – tundub, et tegu ei ole maailma suurima murega ning see tunne, mis on tegelikult ekslik, justkui kinnitab, et mind see kõik ei puuduta. Mind isiklikult puudutab olukord ka professionaalselt, kuid oluliselt rohkem olen häiritud kodanikuna, kelle õigusi hakatakse jämedalt piirama. Kuigi juriidiliselt toimub vaidlus justkui äriliste pildikasutuste üle, siis reaalses elus puudutab seadus meid kõiki vägagi isiklikult.
Piirab maailma kunstipärandiga tutvumist
Kui olla juriidiliselt täpne, ei tohi pärast uue seaduse vastuvõtmist meie Facebooki kontol või mõnes muus veebialbumis leiduda ühtegi pilti majadest, mille arhitektide surmast pole möödas vähemalt 70 aastat. Sama kehtib linnaruumi loodud kunstiteoste kohta. See tähendaks lõppu Wikipedias leiduvatele piltidele Euroopast, mille abiga tuhanded Eesti lapsed pidevalt referaate teevad ja Euroopa kultuuriga tuttavaks saavad. Paljude inimeste jaoks on see üldse ainuke reaalne kokkupuude kuulsate kultuuriväärtuste ja välismaise arhitektuuriga. Veel võib radikaalse näitena tuua, et kui soovime Toompealt tehtud fotoga Tallinnat maailmale tutvustada, peame saama kokkuleppe iga kõrgema klaashoone projekteerinud arhitektiga.
Tundub uskumatu, et ajastul, mil iga päev räägime vabadusest ärikeskkonnas, mõttemallides ja eelkõige vabadusest sõnas, üritab keegi vaikselt läbi suruda seadust, mis oma tagurlikkuse ja väikse inimgrupi omakasu taotleva sooviga peaks kuuluma ajaloo prügikasti. Kõige tulihingelisem panoraamivabadust piirata sooviv saadik on Prantsuse liberaal Jean-Marie Cavada, kelle peamine argument kihutuskõnedes on kunstnike kaitse suurte korporatsioonide eest (Google, Facebook, pildipangad jt), mis tegelikkuses mõjub kindlasti kordi suuremale hulgale kunstnikele risti vastupidi.
Võidavad vaid bürokraadid
Prantsusmaa enese õigusruum on praegu Euroopa üheks halvimaks erandiks, kus ülereguleerimine annab tööd mitu korda suuremale hulgale bürokraatidele kui mistahes teises Euroopa riigis. Sellest kõigest on võita õige vähestel. Loomulikult eelkõige bürokraatial, siin on näha tööd tuhandetele juristidele ja advokaatidele, kes arhitektide eest nende tasusid välja nõudma hakkavad. Samuti esindusühingutele ja agentuuridele, kes hakkavad looma neid mehhanisme, mis on tasude kogumiseks vajalikud.
Kui Cavadat huvitaks tõesti arhitektide ja avalikku ruumi hangitava kunsti loojate heaolu, siis peaks üle vaatama põhimõtted, kuidas arhitektuuri ja kunsti tellitakse, mitte aga püüdma lahendada probleemi otsast, mis asendab selle kümnete suuremate probleemidega. Irooniline ja hästi Euroopa bürokraatiat iseloomustav on veel asjaolu, et kogu protsess sai alguse Saksamaa europarlamendi saadiku Julia Reda plaanist reformida autoriõigusi reguleerivat seadustikku ja kogu Euroopas panoraamivabadust juurde tuua, selle plaani on saadikute grupp nüüd aga Cavada eestvedamisel täpselt vastupidiseks hääletanud ja proovib Reda raportit aluseks võttes hoopis õigusi piirama hakata.
Meie viimane lootuse enne 9. juulil toimuvat Euroopa Parlamendi plenaaristungi hääletust on avaliku arvamuse surve uute piirangute vastu. Seega loodan siiralt, et vähemalt Eesti saadikud seda seadust ei toeta ja terve mõistus võib siiski veel võita.
