Eesti Elu
Festivalikuumus - HotDocs 2011
Kultuur 13 May 2011 Kalle KadakasEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Lõõskav suvekuumus pole siia veel jõudnud, kuid sellekevadine dokfilmifestivalikuumus saavutas läinud pühapäeval kõrgtemperatuuri. 18. korda toimunud Kanada Rahvusvahelisel Dokumentaalfilmide festivalil HotDocs linastus 11 päeva jooksul 200 tõsielufilmi 40 maalt.

HotDocsi parimaks Kanada tõsielufilmiks pärjati rež. Julia Ivanova “Family Portrait in Black and White”. See on ühe perekonna portreefilm, milles on jäädvustamist leidnud erinevast nahavärvist tingitud mõistmisprobleemid postsovjetlikus Ukrainas.

Dokfilmiloojate fookuses kulgeb aeg. Sotsiaalne aeg. Dokfilmi õnnestumise eelduseks on antud hetke tabamisoskus. Festivalil nähtud filmide põhjal üldistusi tehes söandan väita, et loojaid näis köitvat möödanik. Ka siis, kui jutustati käesolevast ajahetkest, kumas läbi kangelase tegevuse või ütlemiste mõte seljataha jääva aja turvalisusest. Minevik tundub olevat kindlam, täiuslikum. Ajaloo tajumine, isegi nostalgitsemine, tundus olevat olulisem kui kaasaja kaine fikseering. Ja seniaimamatu tulevikuvisiooni kujutelma pakkumine vahest liig riskantnegi.

Taasmärgatav oli tõsielu- ja kunstfilmi vaheliste piiride jätkuv hajumine. Autorite meisterlikkus piiride kaotamisel oli täheldatav erinevates nn dokumentaal- ja sotsiaaldraama vormides. Imetlusväärne oli vabatahtlikeks filmikangelasteks hakanute avaliolek. Kas ürgsest edevusesoovist eksponeeritud saamises või üksnes kangelastele enestele teadaolevatel motiividel olid ambitsioonikad filmitegijad oma ellu lubatud. Imetletav oli filmikangelaste häirimatus, mis ei lasknud kõikejäädvustaval, vahel kohtumõistvalgi kaamerasilmal, oma elu spontaanset kulgu segada.

Vaatajale jääb saladuseks, kui palju filmiloojad koostöös filmi tegelastega kujuteldavat elutegelikkust vaataja menule lootes kõikvõimalike trikkidega põnevamaks kujundasid. Selles aga peitubki loojate vabadus. Ometi, kas lavastatud tegelikkusega dokfilme saab nimetada tõesti dokumentaalseteks või on tegemist ikkagi kunstfilmi žanriga? Iga film jääb filmiks, stiilile vaatamata.


Ja miks mitte viljelda piirdel liikuvat filmikunsti, kui tõsielufilmi kangelaste isetu eksponeeritud saamise soov tagab filmiprodutsendile filmimajandusliku säästlikkuse, vahest kasumigi, sest ära jäävad ju üüratud näitlejahonorarid. Vahest selline on filmikunsti üks väljapääsuteid sponsorivaesel ajal. (Linastusjärgsest diskussioonist rež. Jerzhy Sladowskyga).


Loomeprotsessi säästlikkuse parimaks näiteks festivalil oli madalmaade kineasti Boris Gerretsi i - phone videokaameraga salvestatud „People I Could Have Been and Maybe Am”, mis tänu tegelaste galeriile, kohatist pildituhmust trotsides, saavutas omapärase stiili ja nauditavusegi. Alasti meisterlikkus ei jäänud žüriilegi märkamatuks.


Üheks kuumemaks punktiks kaamerasilmale tundus selgi festivalil olevat Venemaa ja Ukraina senini igikestvana näiv postsovjetlik tegelikkus. Millegipärast saatis just seda tegelikkust kajastavaid filme publikumenu ja loorberid.

Poola kineasti Michal Marczaki sisevaatlus kaugel polaarjoonel asuva vene piirivalvekordoni ellu At the edge of Russia ning madalmaade režissööri Eline Flipse lühike filmijutustus ühe ajalehe sõltumatuse võimalusest ja võimatusest Venemaa linna kolkaühiskonnas (Our newspaper).

Mõned õnnestumised nagu Jerzhy Sladowsky Vodka Factory ja Eesti filmilooja Marianne Kaadi Auk nr. 8, pälvisid publikumenu, kuid pjedestaalile ei pürginud.

Marianne Kaadi erinevatel Ameerika festivalidel tunnustust pälvinud tõsielufilm on samuti jäädvustatud Ukrainas, Donetski söekaevanduse rajoonis, väikses Snežnis, tlk „lumelinnakeses“. Ometigi liikusid selles „lumelinnakeses“ ringi tahmanägudega söekaevurid. Kunagi oli „lumelinn“olnud suur tööstuslinn, kuid uue aja saabudes olid seal kaevandused suletud ja alanud sotsiaalsete probeemide talumatu tulv: korruptsioon, tööpuudus, alkoholism, kuritegevus. Filmitegija sõnutsi oli tema algseks sooviks teha film töötu kaevuri silmade läbi. Aga arvatavalt lühikeseks oleks jäänud see lugu - kaevuri sõnadega filmist, kes vaataja eest oma ukse sulges: „Siin valitseb korruptsioon, ja kõik.“

Rohke filmipubliku õnneks polnud see linnakese sotsiaal -majandusliku analüüsi toimetav dokumenaalfilm, vaid ühe inimliku suhtumise peegeldus, kütkestav elusaatuste, eneseteostuse ja teostamatuse lugu. Režissööri sõnul astus filmi peakangelane, 15 a poiss Jura ise filmi sisse.Tänu tema tulekule sündiski film Jurast ja tema õdedest Ulyanast ja Juliast. Nende täiskasvanu moodi kulgevast lapsepõlvest, pisikese Julia eneseirooniliste sõnadega „nende koeraelust“.

Isa oli surnud. Alkohoolikutest emast ja kasuisast eraldi elavate õdede ainsaks toitjaks oli saanud poisiohtu Jura. Tema oli see, kes alaealisena koos elupõliste kaevuritega kaevanduses sütt kaevas. Justkui tuttav lugu Emile Zola „Söekaevurite“ lehekülgedelt, aga see on 21. saj esimese kümnendi Ukraina tõelisus. Neid auke, kaevandeid, kus sütt kaevati, leidub pea igas hoovis. Hirmuäratavalt sügavaid (22 m), sisse langenuid, varisemisohtlikke, lehkavaid, leidub pea igas “lumelinna” hoovis. Jura on mehe eest väljas. Kuid kaevandeid ei jätku, ka suures kaevanduses mitte. Kaevuriamet polnud Jura unistus, vaid elusund. Tema unistas kokaametist, kuid töö kaevanduses viis koolist väljaviskamiseni. Vanema õe Ulyana iseseisvasse ellu lahkumise järel jäävad lapsed koduta. Mis saab edasi? Siin aitavad filmitegijad oma kangelasi ja ostavad 1000 dollari eest neile uue kodu. Elu jätkub ja filmi tegemine ja filmigi. Vaatajale ei jää märkamata, et režissöör on neile heaks ja nõuandvaks sõbraks. Nii tegelevad filmitegijad heategevusega sõna parimas tähenduses.


Lastel läheb vahelduva eduga, kuni kaevandused suletakse. Jura võetakse taas kooli. Film lõpeb sovjeedilikult – religioosses õhustikus, punalippude tulvas, piinlikult korras ja hoitud ausammaste taustal, pühalike kõnede saatel. Kõik paatoslik - aga noorte inimeste elud? Noored elavad tuleviku lootuses, kuid neile pakutakse vaid kangelaslikku minevikku. Kas see aitab neil elada? Ja viimaks ühiskond asub hoolitsema - lahutades noored. Jura suunatakse internaatkooli, Julia lastekodusse. Ulyana elab iseseisvalt, armudes erinevatesse raske minevikuga noormeestesse.

Inimlikkus jääb sellele maailmale võõraks. Lumelinna - Snežni ümbrusest on pärit üks tänase Ukraina tippametnikke. Just seda fakti silmas pidades on film kuulutatud Ukrainas ebasoovitavaks.

On paradoks, kuid see on Marianne Kaadi teine keelatud film. Esimene põrandaalune film oli Valgevene diktatuuri riigist jutustav „Kalinovski väljak“.

“Auk number 8“ pälvis torontolaste menu. Toronto Jakuudi kultuuriselts organiseeris Marianne Kaadi filmi „Maria teatri fantoomid“ läbivaatuse „Bezpala Brown Gallery’s Church Streetil.
Festivalipäevil oli Marianne Kaat Eesti Vabariigi Aupeakonsulaadi Torontos külaliseks Eesti Majas ja Tartu College’is.

Eesti dokfilmide menu ei ole erandlik. Eesti dokfilmid ei ole ära eksinud maailma kinolinadele. Pigem tunnistab Torontos linastatud filmide hulk reeglit, et meie rahval on olemas meisterlike ja isikupäraste filmitegijate plejaad.

Jääme ootama uusi kohtumisi nii sügisel Etsdocsi kui järgmisel kevadeI HotDocsi kuumuses.

******

Marianne Kaat
Peterburlannast eestlase lapselaps, sündinud Tõrvas, õppinud Tallinnas. Unistanud näitlejakutsest ja lõpetanud Peterburi Teatrikunstide Akadeemia Ph. Dr filmiteaduse erialal, „Noor kangelane 70.-80. aastate eesti filmis“.
Abielus, kahe lapse ema. Pärast akadeemia lõpetamist saanud ENSV kinokomiteelt kaastundliku soovituse minna tööle kolhoosi seafarmi. Esimene film fosforiidisõja päevil Läänemere kaitset käsitlev „Not only off shore“ pälvis Grand Prix’ naisfilmiloojate festivalil Florence’is. Eesti Televisooni hanketoimetajana toonud Eestimaale mitmed tuntud sarjad: „Bill Cosby show“ jt. ETV populaarse telesarja „Loomakliinik“ 125 saate autor ja tootja. Alates 1996. a omab filmikompaniid „Baltic Film Production“. Tootnud põrandaaluse filmi elust Valgevene diktatuuriirigis „Kalinovski väljak“; menukaks osutunud filmi Peterburi balletifriikidest „Maria teatri fantoomid“ looja. MIFDOC’i (maailma suurim dokumentaalfilmide turg) poolt valitud 2009. a maailma seitsme parima dokfilmilooja hulka. Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil linastatud film „Auk nr. 8” on seni pärjatud juba kahe festivali preemiaga USA-s. Marianne unistuseks on rahvusvahelise dokfilmifestivali käivitamine Tallinnas.
 
    Trüki   E-post   FB     
24 Nov 2017 10:23
Järelmõtteid rahvastikupoliitika põhialuste ideepaberi arutelult
24 Nov 2017 04:55
Mihhail Hodorkovski registreeris Eestis uue meediaportaali Äripäev
24 Nov 2017 04:41
Ühe ajaloo suurima finantskelmi ohvrid saavad vaikselt oma raha tagasi. Kelle käest see tuleb? Äripäev
23 Nov 2017 12:59
Koputamiseni, seltsimehed! Uued Uudised
23 Nov 2017 12:36
Eesti suursaadik ja kuninganna Elizabeth II kohtusid Londonis
23 Nov 2017 08:51
Šveitsi suurpank tõstis Eesti kõrge sissetulekuga elanikega riigiksGraafik: Vaata, kuidas on Eesti elanike vara väärtus kasvanud
23 Nov 2017 08:47
Ringkonnakohus: Eestis ei saa samasooliste abielu kehtivaks lugeda
22 Nov 2017 20:40
"Eesti Hääl" november 2017 Inglismaa
22 Nov 2017 20:34
Rootsi Eesti Päevaleht 22. november 2017
22 Nov 2017 20:31
Rahvusvahelised uudised - üks pilt
22 Nov 2017 19:50
Lahkus Eesti Rahvusteatri Kanadas ja Eesti Wabariigi Ringhäälingu legend Valve Andre (3)
22 Nov 2017 18:08
Klarissa ja Elmar abiellusid Eesti Vabariigis Eesti Elu
22 Nov 2017 11:58
Suri kuulus vene bariton Hvorostovski ENG,EST
21 Nov 2017 12:48
Reigo Ahven tahab luua New Yorki Eesti kultuuriesindust
21 Nov 2017 12:39
"Räägime asjast" 19.11.2017 by Raadiosaade "Räägime asjast"
20 Nov 2017 20:18
Monti - Csárdás (ZDF Klassik live im Club
20 Nov 2017 16:38
Mõtteid ja Väljaütlemisi Eesti Kultuuri aastakonverentsilt (2)
19 Nov 2017 22:03
Virolaiset mukana Kouvolan veteraanijuhlassa, takana 10-vuotinen yhteistyö Kovolan Sanomat
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus