Eva-Liisa Luhamets — erilise missiooniga noor eestlanna
Arvamus 08 Sep 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Augustikuus viibis Torontos Eva-Liisa Luhamets Eestist, osaledes mh siin toimunud XVI rahvusvahelisel AIDSi konverentsil „Time to deliver“[/i]. Oli võimalus Eva-Liisaga päris palju koos olla ja juttu ajada; ta nõustus lahkelt ka mu küsimustele vastama.

Enamus meie lugejaid tunneb Su isa, EELK Tartumaa praosti Joel Luhametsa, aga mitte Sind. Palun räägi endast.

Sündisin 1983. aasta veebruaris Kuressaares. Lõpetasin 2001. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja 2005. aasta kevadel Tartu Ülikooli sotsiaaltöö erialal. Olin kuus aastat Tartu Pauluse koguduses pühapäevakooli õpetaja. Mängin puhkpilliorkestris „Popsid“ flööti ning olin ülikoolis õppimise ajal Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse küllaltki aktiivne liige.

Teie peres on kolm last, mida teevad Su vend Kristjan ja õde Katrin; kui vanad nad on?

Kristjan on 26-aastane. Temast sai käesoleva aasta 3. septembril EELK Kambja koguduse õpetaja. Katrin on 24-aastane ja tema lõpetas sel kevadel Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning töötab nüüd peremeditsiini residendina.

Kas Sa saad nendega hästi läbi?

Jah, ikka.

Miks valisid oma erialaks sotsiaaltöö? Kas selles oli ka kodul ja vanematel mingi roll? Millised on üldse Su suhted vanematega?

Kõige olulisemaks pean ma seda, et inimesed tunneksid Jeesust. Pikka aega oli mul soov hakata misjonäriks. Ja seda misjonäriametit kujutasin ma ette selliselt, et ma näiteks abistan inimesi ja selle tööga ning oma eluga kuulutan rõõmusõnumit. Ja eks tõuke just sotsiaaltööd õppima minna sain ma ka osalemisest „Tänavalapse“ kursustel. Sain aru, et see on töö, mida tahan teha.

Kindlasti oli selles mu vanematel oma roll — tänu neile õppisin ma tundma Jumalat, üksteise aitamist ja teistega arvestamist. Mis puudutab suhteid perekonnas — me armastame ja hoolime üksteisest.

Oled väga ettevõtlik ja tragi. Kui mitmesse riiki Su rännukihk on Sind viinud? Mis on Su kõige vahvam seiklus olnud?

Olen reisinud peamiselt Euroopa riikides. Ja Euroopat olen näinud küllalt palju. Lisaks olen näinud Kanadat ja internatuuri ajal oli mul võimalus käia ka Aafrikas Keenias ja Tansaanias. Eks Aafrika reis on ka kõige eksootilisem olnud. Inimesed elavad seal ikka hoopis teisiti! Olin hämmastunud, kui nägin üksikuid puid ja põõsaid, lõputult liiva ning keset seda kõrbe elamas inimesi! Vesi on paari kilomeetri kaugusel. See, kas neil süüa on või ei ole, sõltub otseselt ilmast ning majad on kitsad ja hämarad… Ja nad on siiski õnnelikud! Ning otse loomulikult — näha Safaris lõviperet (lõvi-isa, lõvi-ema ning pisipõnni mängimas) kahe meetri kauguselt on ikka vägev elamus!

Mida kasulikku on reisimine ja suurtel üritustel osalemine Sulle andnud?

See on tohutult rikastanud minu maailma — olen näinud erinevaid kultuure, kohanud erinevaid ellusuhtumisi, erinevaid tõekspidamisi, näinud erinevat värvi inimesi, erinevaid riietumisstiile ning näinud looduse mitmekesisust. Minu maailm on avardunud. Nüüd tean ka seda, et kaugetel maadel ei ole „rohi rohelisem“ — igas riigis on oma rõõmud ja mured. Igal pool on neid, kes elavad rikkuses ja neid, kes elavad vaesuses. Reisimine on õpetanud mind hindama Eestimaad. Turistina käies imetlen ma loodust, siis tulen koju, silmad harjunud vaatama ilu, ning oh imet — märkan äkki, et Eestimaa loodus on ikka fantastiliselt ilus! Reisimine on muutnud mind julgemaks, iseseisvamaks ning arendanud võõrkeelteoskust.

Kuidas iseloomustaksid Torontos toimunud AIDSi ja HIV konverentsi, kus Sa äsja viibisid? Kas see oli kasulik ja huvitav? Miks Eestil polnud siin oma ametlikku esindust?

Konverentsil oli koos väga palju eksperte ja spetsialiste — niisiis palju tarkust! Samas on selle tarkuse juures ka palju teadmatust — miks muidu on maailmas 40 miljonit HIV positiivset ja viiruse levikule ei ole suudetud veel piiri panna, vaktsiini ega ravi leida. Konverentsil oli küllaltki palju liberaalsete vaadetega osalejaid. Kindlasti oli seda näha kasulik ja huvitav, eriti mulle, kes ma olen selles valdkonnas ainult ühe aasta töötanud. Õieti ma ei teagi, miks Eestil polnud oma ametlikku esindust. Loodan, et konverentsiga seotud kulutuse asemel panustati rohkem HIV-vastasesse võitlusesse Eestis.

Eesti ja HIV/AIDS. Milline on olukord selles osas praegu? Kas tunneli otsas on valgust näha või on olukord täiesti lootusetu?

Olukord on tõsine: 10 000 narkomaani ning üle 5000 HIV positiivse inimese. Mina ei tea, kuidas Eesti riik suudab sellega toime tulla. Aga lootust on alati. Lootust on kõigil, ka HIV viiruse kandjail, neilgi on võimalus elada täisväärtuslikku elu. Teisipidi vaadatuna: Eestis elab üle 1,3 miljoni inimese, kes ei ole selle viirusega nakatunud. Oluline on teha praegu hoolega ennetustööd, et nemad pääseksid viirusest. Kui see õnnestub, on meil lootust.

Viibisid viimased 10 kuud Shveitsis, kus täiendasid end internatuuris. Millega Sa seal tegelesid, mida õppisid; kuidas rikastasid need kuud Su maailmanägemust?

Internatuuri ajal töötasin Luterliku Maailmaliidu peakontoris Genfis koos AIDSi konsultandiga. Osalesin seal HIV ja AIDSi käsiraamatu teoloogia peatüki kirjutamises ning uurisin, mida luterlikud kirikud maailmas HIV vallas teevad. Selle kõrval täitsin ka küllalt palju administratiivseid ülesandeid. Genfis õppisin ma palju uut AIDSi kohta. Kindlasti kujundas Genfis veedetud aeg mu arusaama nii HIV probleemist kui maailmast üldse. Prantsuse keelest sain ka pisut aimu.

Kas see on tänases Eestis tavaline, et noored õpivad ja töötavad välismaal? Mõistagi on ju Eestiski mainekaid koole ja suurepäraseid võimalusi. Miks kiputakse välismaale, kus sisseelamine ja võõras keskkond nõuavad tublisti harjumist? Kas selline välismaal tudeerimine, keeleoskus ja enesetäiendamine avab hiljem „õlitatumalt“ karjääriuksi?

Välismaal õppimine iseenesest ei ava tänapäeval enam karjääriuksi, aga reisimine avardab silmaringi ja parandab võõrkeelte oskust. Ja võõrkeelte oskus ning töökogemus avavad muidugi uusi võimalusi karjääri tegemiseks. Ma pole kuulnud, et eesti noored väga välismaale õppima kipuksid, aga reisivad nad küll hea meelega. Välismaal õppimine võib olla omamoodi võimalus reisimiseks, aja maha võtmiseks, puhkuseks, elu üle järele mõtlemiseks või niisama seikluste otsimiseks. Maine pärast pole tingimata tarvis Tartust paremat ülikooli otsima minna.

Milliseid hobisid Sul on? Mida teed, kui Sul on näiteks ootamatult kaks tundi vaba aega?

Eks ma siis üritan oma elu täita meeldivate kohustustega. Olen õnnelik inimene, kelle töö ja hobi sageli kattuvad. Töö tundub põnev ja ma ei raatsi midagi tegemata jätta.

Oma aega sisustan ma sotsiaaltööga, organiseerimisega, lugemisega, laulmisega, flöödi mängimisega, muusika kuulamisega, aeroobikaga, ujumisega, kinos ja teatris käimisega, teleka vaatamisega, kirjade kirjutamisega jne. Sel nädalavahetusel käisin Võrumaal sugulasel külas. Sõitsime paadiga järvel ning püüdsime kala.

Mis on Su lemmikraamat?

Konkreetset lemmikraamatut ei ole, aga meeldivad Antoine de Saint-Exupéry ja C. S. Lewise raamatud. Oma isa jutlustekogu „Kaks leptonit“ olen ka vähemalt kolm korda läbi lugenud. Üldiselt meeldivad mulle sellised raamatud, kust saab midagi hingele.

Kui see pole saladus, millised on Su tulevikuplaanid?

Soov on tuleval aastal minna Venetsueelasse, et töötada seal vaesest piirkonnast pärit noortega. Üks peamisi põhjusi, miks tahan minna teisele mandrile, on õppida tundma teist kultuuri, teist elustiili, kindlasti ka soov end proovile panna, hispaania keelt õppida. See töö, mida seal tegema hakkan, on selline, mida mulle tõepoolest meeldiks teha. Kardan, et koduigatsus võib peale tulla, aga eks ma siis helistan koju emale. Kindlasti võtan ma kaasa ka eestikeelset muusikat.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus