EV peaminister Andrus Ansipi kõne vabariigi aastapäeva puhul
Eestlased Eestis 24 Feb 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Avaldatud täispikk kõne!
Õhtuleht Online
 - pics/2010/02/27317_1_t.jpg
Peaminister Andrus Ansipi kõne vabariigi 92. aastapäeva puhul Tartus.

Austatud eestimaalased, head kaaslinlased!

Homme on Eesti riigi 92. sünnipäev. Õnnitlen teid kõiki selle pidupäeva puhul - meil on riik, mille üle õigustatult õnne ja rõõmu võime tunda.

Saame seda teha siiralt, Eesti Vabariik on maailma riikide seas rahvusvahelises võrdluses heas positsioonis. Seda tasub endale ikka ja jälle meelde tuletada. Eesti välis- ja julgeolekupoliitiline positsioon Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaana, olles liitumas OSCDga, eurotsooniga ja nii edasi ja nii edasi - need on asjaolud, mis on saanud nii enesestmõistetavaks ja igapäevaseks, et me nende üle enam rõõmu tunda ei oskagi. Aga riigi sünnipäeval võiks ka nendele asjadele mõtelda. Kasvõi mõtteharjutuse korras võiksime lasta läbi pea, et paarikümne aasta eest ei olnud selline tulevik sugugi ette kindel.

Miks Eesti on hakkama saanud? Ka praeguses üleilmses majanduskriisis oleme me riigina pigem paremate kosujate seas. Ühesõnaga - see, et Eesti on hakkama saanud hästi, on terve meie rahva töö ja pingutuse tulemus. Kõik meie inimesed on andnud oma panuse Eesti riikluse, majanduse, kultuuri - Eesti Vabariigi hea käekäigu hüvanguks. See on terve Eesti saavutus, mille üle täna, riigi 92. aastapäeval üksteist õnnitleda võime.

Kõneldes täna siin, Tartus, on põhjust ka meie linna üle rõõmu tunda. Mitmes asjas. Sugugi tähtsuseta ei ole see, et Vabariigi President otsustas juba teist korda viimaste aastate jooksul riigi iseseisvuspäeva vastuvõtu korraldada Tartus. Siinsamas Vanemuise majas. Täpselt kolm nädalat tagasi olid terve Eesti pilgud pööratud siia seoses Tartu rahulepingu 90. aastapäevaga. Ka tänased saavutused kinnitavad, et Tartu on kindlalt tagasi võtnud oma väärilise koha Eesti ruumis.

Õnnitlen südamest täna Tartu linna tunnustuse saavaid uusi Tartu tähe kavalere, ning lubatagu mul eriti aupaklikult tunnustada uusi kodulinna aukodanikke: eesti suurmehi Madis Kõivu ja Henn Käämbret. Nende meeste tegevus on olnud peaaegu hoomamatult laiahaardeline ja on tootnud positiivset ja füüsikalise korrektsusega kaalutletud eneseusku meie kõikide jaoks. Aitäh!

Mida oleme riigi ja rahvana saavutanud viimase aasta jooksul? Uskumatult palju. Tänu rahva meelekindlusele ja ühistele pingutustele on Eestist kujunemas terve mõistuse ja aruka majandamise sümbol - positiivne märk mitte üksnes Euroopa Liidu vaid ka terve maailma jaoks.

Meie konservatiivne eelarvepoliitika ja võime muutunud oludes kiirelt reageerida on tekitanud hämmastust. Eesti on saanud hakkama päris võimatuga. Tehtu krooniks saab euro kasutuselvõtt Eestis.

Kas see kõik tuli kätte täiesti juhuslikult, möödaminnes ja iseenesest nagu praegu paljud seda näidata tahavad? Kaugel sellest. Valitsuse poolt Eestile valitud terve mõistuse teed on kogu aeg rünnatud nii vasakult kui ka paremalt.

Kolm aastat tagasi oli majanduskasv 7%, tööhõive tõusis, tööpuudus vähenes. Tervest mõistusest lähtuvalt otsustas valitsus just siis kasvatada reserve ennenägematus mahus. See ei olnud tollal kaugeltki üldiselt mõistetud või ainumõeldav poliitika. Vastupidi, tollal jutlustas terve hulk kriitikuid sellest, et reservide kogumine kusagile välismaa pankadesse on mõttetu, et tuleks alustada veel mitmete miljardite mahus uusi kuluprojekte ja nende rahastamise tarbeks riigile ohtralt laenu kaela võtta. Valitsus läks teist, terve mõistuse teed ja kasvatas headel aegadel reserve.

Valitsus viis läbi tööturu- ja haigushüvitiste reformi ning surus avalikud kulutused karmidesse raamidesse. Tänan Eesti rahvast, kes meid mõistis.

Aasta tagasi kostsid häälekalt hüüatused vähendada pensione. Väideti, et ilma ei ole võimalik eelarvepositsiooni parandada, et Eesti ei saa hakkama. Saime.

2004. aastast alates on õnnestunud pensione rohkem kui kahekordistada. Ometigi teame Eurostati uuringu järgi, et Eesti üle 65-aastasest elanikkonnast elab 39% vaesusriskis. 39 protsenti! Selle peale küsigem: kas on see populism, et tõstsime ka raskel ajal pensioni 5%? Euroopalikus kultuuriruumis pole kombeks pensione vähendada kuniks kõik teised võimalikud valikud on ammendunud.

Lisaks stabiilsuse kindlustamisele on sellel poliitikal muuhulgas teinegi väga oluline sisuline põhjendus - pensionide kärpimine vähendaks survet vaadata kriitiliselt üle kogu avaliku sektori kulutused. Pensionide kärbe oleks andnud vaid kaks miljardit krooni, kuid tegelikkuses suutis riik eelmisel aastal ilma pensioneid puutumata parandada oma eelarvepositsiooni tervelt 19 miljardi krooni võrra.

Ma kahtlen sügavalt, kas näiteks tööturu- ja haigushüvitiste reform oleks tänaseks tehtud, kui me oleksime läinud pensionide kallale.

2008. aastal tabas maailma riike majanduskriis, mille sarnast pole nähtud 80 aasta jooksul. Kõik riigid on sellest saati seisnud silmitsi väga tõsiste raskustega. Paljude riikide rahaühik on kaotanud suure osa oma väärtusest. Paljud riigid on kolossaalselt kasvatanud oma võlakoormat, mis varem või hiljem vajub nende riikide kodanike õlgadele ränkraske maksukoormana. Mitmed riigid on igapäevase ots-otsaga hakkamasaamise nimel olnud sunnitud loovutama osakese oma iseotsustamisõigusest.

Kuidas on Eesti suutnud kõike seda vältida? Kuidas me oleme suutnud kasvatada reserve, hoiduda võlgade võtmisest, kärpida kulusid ja teha sealjuures hädavajalikke reforme?

Oleme seda suutnud teha tänu rahva mõistmisele. On elementaarne tõsiasi, et kui puudub rahva toetus ja mõistmine, pole võimalik teha ei struktuursed reforme ega kärpida avaliku sektori kulutusi.

Headel aegadel tundub kõik iseenesestmõistetavalt lihtne. Ebamäärasuse kasvades muutuvad suurimateks väärtusteks usaldus ja kindlustunne. Teineteisega kakeldes ei jõua kaugele ka väike rühm inimesi. Veel enam siis terve riik ja rahvas. Praegune kriis on näidanud, et eestlased oskavad ühte hoida.

Vaatamata rasketele kriisiaegadele on rahva usaldus oma riigi vastu tõusnud. Viimane Eurobaromeetri uuring näitab, et rahva usaldus oma valitsuse vastu on kasvanud 9%, samuti on tõusnud usaldus Riigikogu vastu. Need usaldusnäitajad ületavad märgatavalt Euroopa Liidu keskmisi.

Usaldus on väga suur väärtus. Usaldust petta on imelihtne. Usalduse kasvatamine on aga pikk ja järjepidev protsess. Reaalne elu on näidanud, et poliitilist usaldust ei saa kasvatada populismi ega negativismi viljatule pinnasele. Hoopis rasked ja algul ebapopulaarsetena näivad, ent vältimatud ja vajalikud otsused on taastanud inimeste usu ja usalduse.

Täna saame endale kinnitada, et vaatamata keerulistele aegadele oleme riigina säilitanud kaine meele ja tahtejõu. Oleme uhke ja väärikas, terve ja tark rahvas.

Sotsiaalne sidusus ja jätkusuutlikkusele suunatud eelarvepoliitika on suurendanud ka Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust. Seda on märgatud.

Kaks suurt krediidireitingu agentuuri - Standard & Poor ja Fitch - tõstsid veebruari alguses Eesti riigireitingut. Järgmiseks aastaks on ennustatud Eestile Euroopa Liidu suurimat majanduskasvu. Eesti reageerimisest kriisile on saanud maailmas edulugu. „Kuidas te seda tegite?" küsib nii Financial Times kui CNN. Vastus on: me hoidsime kokku. Igas mõttes.

Aga kriis ei ole veel kaugeltki läbi. Mõnes valdkonnas võivad probleemid pigem kasvada kui kahaneda.

Riigi ja rahvana ootavad meid 2010. aastal ees kolm suurt väljakutset:

Esiteks. Sujuv liitumine eurotsooniga. Me ei tohi loobuda euro võimalikuks teinud konservatiivsest eelarvepoliitikast. Eesti huvides on tugev eurotsoon. Kui juunis otsustatakse Eesti ühinemine ühisrahaga ja uuest aastast on siin käibel euro, peame ka edaspidi jätkama oma vastutustundlikku ja tervest mõistusest lähtuvat eelarvepoliitikat.

Euroks tuleb valmistuda ka vaimselt. Keegi ei tohiks ehmuda kui saab esimesel jaanuaril sularahaautomaadist kroonidest veidi teistsuguseid kupüüre. Kõigini peab jõudma kindel teadmine, et kroonihoiused pangakontol vahetatakse automaatselt eurode vastu Eesti Panga ametliku kursiga 15,6466. Euro kasutuselevõtt peab sujuma ladusalt.

"E-päev" ei ole aga üksnes Eesti rahanduslik suurpäev. Õieti on euro kõige vähemal määral just rahanduslik projekt. Euro peamine tähtsus on muus - ennekõike on euro Eesti inimeste edasiste palga- ja pensionitõusude vundament. Euro on Eesti majanduskeskkonna kvaliteedimärk, selge signaal kõigile maailma investoritele - tulge siia, looge ettevõtteid ja töökohti, siin on usaldusväärne ja turvaline paik teie ideede teostamiseks ja raha kasvatamiseks. Uued investeeringud tähendavad uut maksutulu ka sotsiaalvajadusteks.

Teine suur väljakutse on võitlus tööpuudusega. Tööpuudus peab hakkama selle aasta jooksul vähenema. Umbusklikult võib küsida, kas valitsusel on plaan tööpuudusega võitlemiseks? Vastan ausalt: jah, on. Konservatiivne eelarvepoliitika annab investoritele usalduse. Investeeringud loovad töökohti. Kuid meil on kavandatud ka sotsiaalsed meetmed tööturu elavdamiseks ja tööpuuduse leevendamiseks.

Otseselt neil eesmärkidel investeerib riik 2010. aastal neli miljardit krooni. Nendele kuludele lisanduvad kaudsed kulutused - see tähendab planeeritust oluliselt suuremad investeeringud, 2010. aastal kokku üle kümne miljardi krooni, mis loovad uusi töökohti ja aitavad säilitada olemasolevaid.

Tänu palgatoetusega töölevõtmise reeglite lihtsustamisele on oluliselt tõusnud nõnda töölesaanute arv. Ainuüksi tänavu jaanuaris rakendus palgatoetusega rohkem inimesi kui tervel 2009. aastal kokku. See on vaid üks näide. Riik rakendab igapäevaselt läbi Töötukassa arvukalt meetmeid tööturu elavdamiseks. Ja need on vajalikud.

Kuid suure lisandväärtusega, hästi tasustatud ja ka eneseteostust pakkuvad töökohad luuakse ikkagi eelkõige investeeringutest. Ja uskuge mind - uute investeeringute sissevool Eestisse on juba alanud. Anname endale ka aru: kui euro tuleb, loob see märksa rohkem töökohti kui ükski riiklik meede.

Kolmas väljakutse on majanduskasvu pööramine positiivseks. Me ei pea leppima rahandusministeeriumi prognoosiga, mille järgi on oodata 2010. aastal majanduslangust 0,1 protsenti.

Statistikaameti hinnangul kasvas Eesti sisemajanduse kogutoodang mullu neljandas kvartalis võrreldes kolmanda kvartaliga 2,6 protsenti, mis on suurim kasv Euroopa Liidus. Peamiseks majandusaktiivsust suurendavaks teguriks oli eksport. Eesti majandus ongi tüüpiline eksportiva riigi majandus, kus ekspordimaht võrrelduna sisemajanduse kogutoodanguga on koguni 75 protsenti.

Eesti eksportöörid on juba suutnud ära kasutada väliskeskkonna taastumisest tulenevaid võimalusi. Põhilistel sihtturgudel on Eesti eksportijate turuosa võrreldes konkurentidega suurenenud. Eksportööride mõju Eesti majandusele on tulevikus märksa olulisem, kui see on olnud varasematel aastatel. Kuni ei ole leitud naftat või kulda, toovad meile jõukuse ekspordiks tootvad ettevõtted.

Usaldust ka edaspidi kasvatades ning eksportivate ettevõtete edukuse korral suudame juba sel aastal pöörata majanduse püsivale kasvule.

Mida valitsus tahab ja saab sel aastal teha, et majanduskasv lähiaastail kiireneks?

Jätkata reforme. Jätkata haridusreformi, avaliku teenistuse reformi, maksureformi, pensioniea ja eripensionide reformi, korrakaitsereformi ja valimisreformiga. Kõik need reformid on täna Riigikogu või valitsuse töölaual ja ma seisan siin teie ees heas usus, et meil on sel aastal kõigis neis suundades võimalik edasi liikuda. Kõik need reformid aitavad luua tõhusamat avalikku teenust pakkuvat ja vähem maksumaksja raha kulutavat riiki.

Daamid ja härrad,

Kümme aastat tagasi andsid Eesti majandusele vajaliku tõuke peamiselt Skandinaaviast tulnud investeeringud. Nüüd oleme taas majanduskasvu tõusufaasi alguses. Eurotsooniga liitumine tõstab meie usaldusväärsust. Tööjõukulud on meil endiselt kolm kuni neli korda madalamad kui Soomes ja Rootsis. Eesti jooksevkonto on ülejäägis.

Meie riigi rahandus on korras - valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidu madalaim ja riigieelarve defitsiit Euroopa Liidu üks väikseimatest. Veel enam, meil on reservidesse kogutud pea 25 miljardit krooni. See kõik tähendab, et sel ajal, kui teised riigid maksavad tagasi oma koormavaid võlgu, saame meie keskenduda uuele kasvule. Kui Euroopa majandus läheb taas uuele tõusule, stardime meie esimesest reast.

Me ei tohi unustada ka homsest kaugemale vaadata. Eestil peavad olema pikaajalised eesmärgid, mis ulatuvad mõnest aastast kaugemale. Majugi ei ehitata üheks talveks, ammugi siis riiki.

Ma ei näe ühtegi tõsist põhjust loobuda eesmärgist viia Eesti Euroopa kõige jõukamate riikide hulka. Just jõukus loob head eeldused täisväärtuslikumaks, tervislikumaks ja õnnelikumaks eluks.

Aga jõukaks saamine pole meie ainus siht. Kõige tähtsam pikaajaline eesmärk Eesti rahvale on see, et meid saaks palju, et igasse Eesti peresse sünniks vähemalt kaks last, veel parem kolm. Valitsuse poliitika peab looma eeldused, et Eesti oleks sündide arvult naise kohta Euroopa Liidu esikolmikus. Vaimult suur Eesti ei pea tingimata olema arvult väike. Oleme suutnud eelkõige vanemahüvitise toel luua oma noortele peredele kindlustunde, mida nad väga vajavad. Sündivus on kasvanud ja peab kasvama veel.

Tajun saalisolijate pilkudest, et mõned peavad sündivuse suurendamist populistlikuks loosungiks. Ei ole siin nii uskumatut midagi. Kümme aastat tagasi olime oma nigela sündivusega Euroopas tagant poolt kolmandad. Nüüd oleme tõusnud eestpoolt neljandaks. Neljandalt kohalt esikolmikusse pürgimine pole sugugi liiga ambitsioonikas ülesanne.

Teiseks peavad olema avatud, aktiivsed ja uuenduslikud nii Eesti inimesed kui ettevõtted. Valitsus on Eesti konkurentsivõime kavas seadnud eesmärgiks suurendada avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulutusi juba 2011. aastaks kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Selline investeeringute tase ületab Euroopa Liidu keskmist ja on iseloomulik kõrgtehnoloogilistele riikidele. Peaksime nägema Eestit Euroopa Liidu kolme kõige uuenduslikuma ettevõtlusega riigi hulgas.

Eesti sihiks peab olema meie inimeste kõrge haritus ja konkurentsivõime. Valitsuse poliitika peab looma eeldused, et oleksime kõrgharidusega inimeste osakaalult Euroopa Liidus esimesed ja et vähemalt üks meie ülikoolidest oleks Euroopa tugevaimate seas.

Kuigi Eesti elanikkonna formaalne haridustase on suhteliselt kõrge, on meil samas suur osa tööealisest elanikkonnast ilma kutse- või erialase ettevalmistuseta. Erialase hariduseta on kokku üle 245 000 inimese, mis moodustab 34,6% kogu tööealisest elanikkonnast. Seetõttu on täiendkoolituste pakkumine olnud valitsuse prioriteet. Statistika näitab ilmekalt, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda väiksem on risk jääda töötuks. Viimastel aastatel on valitsuse aktiivse poliitika tulemusel inimeste täiend- ja ümberõppes osalemine suurenenud. Oleme igal aastal selle valdkonna rahastamist suurendanud ja see peab jätkuma.

Eesti tee on olla kõrge tööhõivega kõrgtehnoloogiline riik. See tähendab, et oleksime tootlikkuselt Euroopa Liidus esikümnes. Ka viimase aastaga kiiresti suurenenud töötus on seotud majanduse struktuuri muutumisega, mis pikemas perspektiivis muudab meie majanduse efektiivsemaks, konkurentsivõimelisemaks ning loob rohkem töökohti.

Üldrahvaliku eesmärgina ei piisa ainult sündivuse kasvust. Ka iga eestlase elukäik peab olema täisväärtuslik ja kestma kaua. Tervislikud eluviisid ja pikaealisus peavad saama iseenesestmõistetavaks.

Kõrgeid tippe ei vallutata neoonvestides ega propagandamasina vedamisel. Selleks tuleb kõvasti vaeva näha ja järjekindlalt pingutada. Täpselt aasta tagasi kutsusin siitsamast kõnetoolist kaaluma ideed vähendada valimiste aastaid ka Eestis.

Valimisreform, mis liidaks samale aastale erinevad valimised, annaks rohkem töörahu suurte eesmärkide saavutamiseks. Järgmise saja aasta jooksul väheneks selle reformi tulemusel valimisaastate arv 70lt 40ni. See tähendab kolmekümmet pikka töö tegemise ja eesmärkide saavutamise aastat. Enamus poliitikuid oleksid kindlasti valmis ka sada aastat kestvaks valimiskampaaniaks, kuid nüüd on vaja otsustada, kas see on ka meie riigi arengu huvides.

Head kaasmaalased,

Keerulisel ajal oleme hoidnud kokku ja arenenud jõudsalt mitmes valdkonnas. Oleme astunud raskete aegade kiuste korraliku põhjamaise ühiskonna poole. Liiklussurmade arv on vähenenud, kriisist hoolimata pole plahvatanud kuritegevus, elatustase on olnud stabiilne.

Varasemate aastatega võrreldes on rohkem hoolivust ja vähem tõusiklikku egoismi. Ja miks? Peamine põhjus: kõige taga on olnud meie rahva terve mõistus.

Õigus on president Toomas Hendrik Ilvesel, kes siinsamas Vanemuise kontserdimajas kuulutas kolm nädalat tagasi, et "tagasihoidlikult väljendudes, pole meil tänapäeval midagi häbeneda".

Pigem on meil ette näidata üsna suurt edu alates iseseisvuse taastamise aegadest.

Õnnitlen kõiki kaasmaalasi meie oma riigi 92. aastapäeval ning soovin kõikidele indu - ja tarkust! Õnne Eestile, õnne igaühele meist!

Elagu Eesti!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus