Laupäeval, 27. veebruaril kogunes Hamiltoni ja ümbruskonna eestlaskond First Pilgrim United Church’i tähistama seda sündmust kontsert-aktusega. Aktus algas lippude sissetoomisega Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu liikmete poolt ja O Canada laulmisega. Palvuse pidas praost Hannes Aasa.

Avasõna oli Tõnu Tõsiselt, kes ütles, et eestlaste jonn ja rahvuslik püüdlus on ehk selgemalt tõendatud meie rahva püsimisega Läänemere kaldal tuhandete aastate vältel ja mitmete võõrvägede kallaletungide tõrjumisega.

Põgenenud Eestist punavägede pealetungi eest, innustas seesama jonn ja püüe eestlasi võitlema edasi vaba Eesti eest ja säilitama eestlust võõrsil. See välis- ja rahvuspoliitiline võitlus on olnud tulemuslik. Lääneriigid ei tunnustanud Eesti okupeerimist. Eesti on taas iseseisev. Järeltulevad generatsioonid on jäänud truuks eestlusele. Seda on näha tänapäeval, kus võõrsil sündinud eestlased on taaselustanud Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori ja esinevad täna siin aktusel. Kõneleja tervitas kõiki Hamiltoni eesti organisatsioonide nimel.

Vabaduse eest langenud võitlejaid mälestas E.V.Ü. liige Endel Lindaja, nimetades eesti võitlejate suurt panust läbi aegade. Võitlustes langenuid mälestati leinaseisakuga, mille jooksul trio koosseisus Merike Koger, Õie Saar ja Hilda Sepp esitas laulu „Langenud kangelastele“.

Saabunud tervitused luges ette aktuse teadustaja Kara-Lis Coverdale; neid olid saatnud Londoni, Kitcheneri ja Toronto Eesti Seltsid.

Aktusekõne oli Andres Gutmanilt, keda tutvustas Merike Koger. Kõneleja on Hamiltonis sündinud ja kasvanud ning tuttav siinsele eestlaskonnale. Kõne oli kahes keeles. Ingliskeelses osas tutvustas A. Gutman meie ajaloo seda osa, mis viis meid oma vabariigi loomisele.

Eestikeelses osas meenutas kõneleja esimest meeldejäänud EV aktust enam kui 50 aastat tagasi, kus kõne pidas Vabadussõja veteran ja kohtunik Juhan Pallop. Kas kohtunik Pallop osanuks tollal ennustada, et Hamiltoni eestlased kogunevad ka aastakümneid hiljem pühitsema Eesti Vabariigi aastapäeva?

„Kas meie hulgas istub mõni noor, kes 50 aasta pärast tõuseb vabariigi aastapäeval kõnet pidama eesti keeles? Pessimistidele ütleksin, et elame ajastul, kus oleme üha enam oma saatuse sepad ja võime teatud määral oma tulevikku kujundada nii, kuidas ise soovime,“ kinnitas kõneleja.

Ajad on muutunud. Interneti vahendusel võime lugeda kodumaa ajalehti ja kuulata eesti raadiot. Suhteliselt odav lennuühendus viib meid Eestisse nii sageli, kui me soovime. Mitmed sõjapõgenike järeltulijaid on läinud Eestisse õppima või sinna alaliselt elama asunud. Tähendab – miski hoiab neid seal. Ka president Toomas Hendrik Ilves on ümberasuja, kes meid, väliseestlasi on korduvalt koju kutsunud, rõhutades, et meil pole vaja luba küsida, lihtsalt – tule ja ela. Selles on meeldetuletus, et sõjapõgenikel ja nende järeltulijatel on kodumaal kõik kodanikuõigused. Ehkki väliseestlased elasid üle pika okupatsiooniaja, olles ära lõigatud oma kultuurijuurtest, püsis eestlus siiski tänu nendele, kes pühendsid vabatahtlikult oma aega ja nägid vaeva noorte kasvatamiseks eestlusele.

Kuid ka kodueestlased olid meie kultuurist ära lõigatud; surutud kasvuhoonesse, kus katsetati nõukogude inimese kujundamist. Nii elasid kõik eestlased okupatsiooniajal kultuurikitsikuses, mistõttu kodu- ja väliseestlased jäid üksteisele võõraks.

Nüüd on uus, lootusrikas aeg koitmas. Üks põlvkond on sündinud ja täisealiseks saanud demokraatlikus Eestis. Kuigi nõukogude mõju pole veel täielikult kadunud, on Eesti jõudnud Lääne tsivilisatsiooni sfääri. Kogukonnana me püsime, kui tihendame sidet kodumaaga. Et me saaks aru, miks eestlane olla on uhke ja hea. Eestlusel pole kunagi olnud paremaid elutingimusi kui tänapäeval. On saabunud aeg juubeldamiseks. ELAGU EESTLUS!

Hamiltoni Eesti Seltsil ja Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingul on olnud ilusaks tavaks pidada stipendiumiga meeles meie noori, kes on läinud edasi õppima kõrgkoolidesse. Stipendium antakse kätte vabariigi aastapäeva aktusel. Seekord oli H.E.S. stipendiaadiks Liisa Hurrell ja H.E.V.Ü. poolt Aivo Merimets.

Kontsertosas esines jazz-trio koosseisus Rob Fekete (klaver), John Borwnell (löökpillid), Jack McFadden (kontrabass), misjärel H.E.S. Segakoor esitas kolm laulu jazz-trio ja N. Reintamme saatega süntesaatoril. Siis kuulsime taas jazz-triot ja segakoori laule. Solistilt, kanadalannalt Allison Arends’ilt kõlas eesti keeles, Norman Reintamme klaverisaatel neli pala. Taas esinesid koor ja jazz-trio.

Lõppsõna oli H.E.S. esimehelt Merike Kogerilt, kes tänas kõiki korraldajaid, tegelasi ning kõnelejaid. Aktus lõpetati Eesti hümniga.

Peale aktust koguneti kõrvalsaali, kuhu oli kaetud kohvilaud.

Allakirjutanu muljed üritusest on igati positiivsed ja võib öelda, et see oli väga muljetavaldav E.V. aastapäeva aktus.

Märkmed: