Europerestroika ja rahvakultuuri häving (14)
Eestlased Eestis 15 Jan 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Einar Eiland
 - pics/2016/01/46830_001.jpg

Majandus teaduste magister

Analüüsides meid ümbritsevas toimuvat, jõuame üsna kiiresti arusaamisele, et oleme hakanud üks-ühele kordama seda, mida me nõukogude korra puhul vihkasime ja mille nimel selle riigi iseseisvuspüüdlused üldse alguse said. Seda, mida tol ajal vihkasime, oleme hakanud pidama loomulikuks ja isegi vajalikuks.
Eesti riiklik iseseisvuspüüe sai alguse teatavasti fosforiidisõjast. Fosforiidisõja sisuks oli olukord, kus meie suure kodumaa suurettevõtted tahtsid hakata kaevandama meie maavarasid ilma kohalike elanike nõusolekuta. Tänaste poliittehnoloogiliste võtetega oleme aga jõudnud niikaugele, et oleme isegi õnnelikud, kui välisriiklikud korporatsioonid meie maavarasid kaevandama hakkaks. Sest sellega kaasneb hulgaliste madalapalgaliste töökohtade teke. Rahva arvamus selles osas on aga sootuks teisejärguline. Õigemini on rahva arvamus poliittehnoloogiliste vahenditega kujundatav nii, nagu võimueliidile ja korporatsioonidele vaja on.
Kuidas loodi eeldused Eesti paljaksvarastamiseks?
Aga tuletame meelde, kuidas selline allakäik alguse sai. Nagu traditsiooniliselt, oli algatuseks vaja riigipirukas jagada eri ministeeriumite vahel. Seejärel jagati need ministeeriumid eri poliitjõudude vahel, Nagu meile jaga ja valitse printsiip õpetatud oli sai meie iseseisvus alguse poliitiliste parteide loomisest kes omavahel vastanduksid seejärel sai see võim jagatud erainevate ministeeriumite vahel ja vaimne kodusõda võiski konkurentsikeskkonnas alata. Vaid nii loodi eeldused maa ja rahva paljaksvarastamiseks ja kultuuriliseks hävinguks. Kuna meil endal juhtiv kaader olukorra muutmiseks puudud siis lääneriigid aitasid aga igati kaasa meie niinimetatud iseseisvumisele, ``. Kuna meil endil juhtiv kaader ja ideoloogia enda huvides toimiva riigi loomiseks puudusid siis sai meie iseseisvumine täita vaid võõraste huvide teenindamise eesmärki. Nii võetigi valvelseisak pangorjuse kehtestamisele Eestis, mis tänaseks päev-päevalt aina rohkem nõukogudeaegset klikimajandust meenutab. Isegi poliitpartorgilised käilakõned on tagasi, kuid seekord Brüsseli kinnimakstud bürokraatide esitluses.
Meie niinimetatud taasiseseisvumise järgsel perioodil on suur osa meie territooriumist kingitud Venemaale. Meie väljarändemahud, välisvõlg ja väljastpoolt saabuva toiduabi maht on ajaloo suurimaid ning Eesti ei ole võimeline ennast toiduga varustama. Just toiduga varustamisvõime on aga iseseisva riigi esmane tunnus, rääkimata meie endi huvides toimivast haridussüsteemist.
Meie ülikoolid vorbivad Brüsseli onudele uuringuid eurorahade kasutamise efektiivsusest, täpselt samamoodi, nagu omal ajal tehti ülevaateid kommunistliku viisaastaku plaanide täitmise kohta. Osa ülikooli seltskonnast on aga keskendunud mobiiliäppide parseldamisele Silicon Valley-sse täpselt samamoodi, nagu „Dvigateli” tehase kommunistlikud noored aitasid omal ajal kaasa Nõukogudemaa kaitsevõime tugevdamisele, jättes kõrvale kohalike ühiskonnaprobleemide lahendamise.
Meie bürokraatlik aparaat teeb endiselt ennastsalgavat tööd võõra kultuuriga rahva maaletoomiseks, nagu tegi nõukogude ajalgi. Samal ajal, kui meie oma 60 000 last elab allpool vaesuspiiri.
Kahetsusväärselt vaatavad Eesti Kalevipojad seda kõike pealt, sest nende tasalülitamiseks piisab illusiooni loomisest, et nende ainus elu eesmärk on olla konkurentsivõimeline tööjõud meie suure kodumaa avarustes. Omal ajal saadeti sellised vennad riiklikul initsiatiivil Siberisse. Kuna rahvas sellega rahul ei olnud, siis asendati see aegamisi BAM-i ehitusega. Selleks piisas rahapressi käivitamisest. Sama skeemi kasutatakse edukalt ka tänapäeval.
Eestis käiva kultuurigenotsiidi tunnused
Meie õigusruumile on igapäevane, et meie põhiseaduslikku korda rikutakse süsteemselt, sest meie suure kodumaa seadusandlus pidi olema ülimuslik meie omamaise seadusandluse suhtes – täpselt samamoodi, nagu nõukogude korra ajal. Veelgi enam, meie kohtusüsteemi huvides ei ole tagada Eesti põhiseadusliku korra toimimine oma kodanikkonna kaitseks. Põhiseadusliku korra kehtimine on aga riigi esmane tunnus. Kui see puudub, siis puudub ka riik.
Aeg ajalt jääb aga tunne et meil kehtib ka nõukogude aegne kord mille põhiseaduses oli kirjas et kohalikud omavalitsused ei kuulu riigijuhtimise instantside hulka. Kui aga kohalikud omavalitsused ei kuulu riigi juhtimis instrumentide hulka siis nad järelikult vaid alluvad nendele. Kui põlisrahvaid juhitakse võõraste kultuuriliste printsiipide alusel siis see on vägivald, mis on läbi ajaloo viinud põliskultuuri hävinguni. Meil on loodud ühiskond kus tavakodanikule esitatavad kohustused domineerivad õiguste üle. Kolonjaalkorra reeglitele omaselt otsib ta pidevalt endale juhti kellele alluda. Nii olemegi jõudnud riiki kus riiki saab käsitleda kui rahva kallal vägivalla rakendamise instrumenti, mitte kui ühiskonda ülesse ehitavat ja rahvast anbistavat süsteemi. Sellises olukorras saa demokraati juhtida rahvast vaid vägivalla ja pettuse abil kus ebakompetentne vähemus valitseb rahvast vägivalla ja pettuse abi. Sellele viitab nii geneetiliste kui kultuurilise julgeolekuohtude kasv.
Ka maksustruktuur on meil kujundatud nii et see ei soosiks ise hakkama saava põliskultuuri levikut sest linnas tööd tegev ori on riigile majanduslikult alati efektiivsem kui ise hakkama saav peretalu kus kulude tulude tasakaal hoitakse nullis et kümnist võtta ei saaks. Just selline perekonnamudel tuleb hävitada kui riigiaparaadile ebaefektiivne element.
Järk järgult on toimunud orjastavat kapitalireligiooni soodustavate positsioonide loomine ja kodumaise kapitalikorra allakäik. Seda kõike on toetatud vastavate seaduste ehk pühakirjatekstide kaudu. Ka see olukord vastab üks-ühele nii kristliku korra kui nõukogude korra repressiivokupatsioonile.
Järk-järgult on soodustatud meie kinnisvara välisriiklikele investorite kontrolli alla minekut – sama eesmärgi saavutasid ristirüütlid tule ja mõõgaga. Nõukogude ajal lahendati probleem aga omanike küüditamisega. Praegu piisab kontrolli saavutamiseks aga maailma teises otsas rahapressi käivitamisest.
Koloniaalkorrale omaselt on loodud olukord, kus mida vähem on okupeeritavatel aladel tootvat maad, seda kõrgem on maa hind. Nii on läbi ajaloo võõrutatud põlisrahvaid end oma toiduga varustamisest. Nii on läbi ajaloo koloniaalmaades juurutatud toidusõltuvust koloniseerijast. Lõpptulemusena oleme jõudnud iseseisvusaja alguseaja ekspordimaa-staatusest impordimaa-staatusse.
Meie ühiskondlik juhtimistasandi allakäiku kinnitab inimeste koondumine linnadesse, sest ääremaade haldusvõime puudub. See kiirendab edukalt traditsiooniliselt põliskultuuride geneetilist ja vaimset allakäiku veelgi ning on seda teinud läbi koloniseerimise ajaloo.
Kui eelkirjeldatu ei ole täiemõõtmeline kultuuriline genotsiid, siis mis asi see on?

Kultuuriline riigipööre Eestis

Tuleb välja, et meil on toimunud kultuuriline riigipööre. See on toimunud järk-järguliselt kohaliku võimu nõrgendamise, müüdava poliitika kaudu, kus müüdavaks on osutunud isegi äraostmatud.

Me tahtsime üles ehitada oma rahva huvides toimiva riigi, kuid tuleb välja, et ehitasime üles hoopis koloniaalmaa, mis täidab endiselt eelkõige võõra võimu ambitsioone ja alles seejärel tegeleb oma rahvaga. Kuna aga võõra võimu ambitsioone on alati rohkem kui me neid täita jõuame, siis kohalike murede lahendamiseni ei jõutagi.

Nagu ka nõukogude ajale, on tänapäevalegi iseloomulik, et äärealad peavad leppima tõukekeskuse staatusega, sest niinimetatud tõmbekeskused toimivad kui keerised, mis saavad olemas olla vaid ääremaade arvel. Lääs on igati kaasa aidanud selle kolonisatsiooni läbiviimisele ja – nagu perspektiivina „Euroopa manifestis” kirjas on – „rahvusriigid on meie tuleviku-Euroopa igand” ja „me peame jõudma Euroopa rahvuse loomiseni”, mille sisuks on ilmselt tarbijaühiskonna kasvatamine, millele igasugune rahvuslik eneseteadvus risti jalus seisab.

Nõukogudeaegne avalikustamine on asendatud euroopalike kaasamise heade tavadega. Selle kaudu on loodud võimalus tavakodanikke harjutada igasugu perverssustega. See tähendab seda, et võimutasand loob teatava teesi, mis rahvale ei meeldi, olgu selleks siis kas internetinuhkimise legaliseeriv seadus või pereseadus, mille rahvas kiirelt pedeseaduseks ümber ristis. Tulemus on olnud üks: selgitada välja veel elusolevad kodanikuaktivistid ja pakkuda neile võimalust ametkondadega vaidlema asuda – riiklikud uuringud ja valitsuspartorgia contra kodanikuinitsiatiiv. Paraku paremat kodanikuinitsiatiivi tapmismeetodit annab välja mõelda. See seletabki, miks mitte ükski rahva pakutud ja Jääkeldris arutelu all olnud idee pole rakendust leidnud. Kõige selle õigustamiseks piisab vaid demokraatia sildi külge riputamisest.

Perversne ühiskond on juba olnud
Mu sõbrad, kõik see on juba olnud. Kui jaksate vaadata minevikku, siis leiate, et oleme üks-ühele kordama hakanud nõukogudeaegse stagnatsiooni tunnuseid. Loomeliitude pleenumil; millest meie riik alguse sai, nimetati seda otse välja öeldes hullumajaks. Kuid praegune niinimetatud kultuuri ja vaimueliit ei julge ta enda suud lahti teha sest muidu tõmmatakse eurorahade lutt suust ära.
Kui nõukogude kord surus naistele selga töötunked ja suunas nad tööle sõjatööstustesse, siis tarbijaühiskonna religioon paneb meestele selga seelikud ja kõrge kontsaga kingad ja ajab nad vabaduse tõestamiseks paraadile või teleekraanile sõutama. Sind, mu kallis sõber, pannakse kogu seda klounaadi vaatama ja kaasa elama sest muidu sa pole täisväärtuslik vabakodanik.
Televisioon täidab tänapäeval evangeeliumi rolli, kus perverssused saavad normiks. Selle tulemusena olemegi saanud perversse ühiskonna, mis aina kaugeneb inimühiskonnale omastest väärtustest. Ka poliitikast kujuneb antud olukorras geiparaad, kus määravaks saab vaid isaste näiline ilu, mitte mõistus ja sellel baseeruva asjadest arusaamise olemasolu.
EINAR EILAND
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus