Islandi näite varal

Islandi-reisilt on meelde jäänud jutustus, kuidas muistsed viikingid valisid endale kodukohta. Mere jõudu tundvad viikingid olevat Islandi rannikule lähenedes visanud laevadelt vette oma koduväravate sambapuud, jälgides hoolega, kuidas ja kus need vees hulpides lõpuks randa jõudsid. Just sinna rajasid nad oma kodud. Täna asub sel kohal nende riigi pealinn Reykjavík.

Miks see lugu mulle nii meelde jäi? Kodu oli viikingitele püha koht, kuhu taheti reisidelt tingimata tagasi jõuda. Jätnud kodu asupaiga valimise jumalate hooleks, püüdsid viikingid leida sellel rannikul kõige optimaalsema, kohalikest hoovustest mõjutatud veetee. Selles peegeldus ettenägelik tarkus, sest nii jõudis koju ka väsinud või haavatud viiking, kelle soodsad hoovused ning tuuled kandsid koduranda.

Teiseks võime muistsetelt islandlastelt õppida, kuivõrd oluline on väikesearvulise rahva jaoks otsuste langetamise koht. Islandlased soovitavad turistidel kindlasti külastada pealinna lähedal asuvaid Tingi välju. Just seal – Euraasia ja Ameerika mandrilaamade murdekohas – tegid nende esiisad tähtsaid otsuseid. Islandi parlament Althing, maailma üks vanemaid, loodi 930. a paiku Islandit ühendava rahvakoosolekuna. Seal saadi hakkama tähtsate otsuste langetamisega igal kesksuvel kahe nädala jooksul. Althingil valitud seadusekuulutaja luges igal aastal Tingi väljadel Seaduste kalju juures kolmandiku viikingite seadustest kohaletulnutele meeldejätmiseks ette. Seetõttu oli kolmel järjestikusel aastal Tingi väljadel seaduste ettelugemist kuulanu teistest kaasviikingitest palju targem. Tingi väljadel Seaduste kalju juures viibides tekkis omapärane pühalik tunne…

Kas Toompeal paiknevad Eesti Vabariigi parlament ja valitsus on oma tegevusega suutnud jätta meile samasuguse pühaliku tunde? Meie valitsus pole siiani toime tulnud isegi Tallinna kui pealinna seaduse vastuvõtmisega, mis võiks lihtsustada mitmete probleemide lahendamist. Et igal riigil peab pealinn olema, siis tasuks ehk kahtluste korral viikingite kombel minna merele ja visata väravapalgid vette, et rajada siis pealinn sinna, kuhu meri need palgid randa heidab. Täna paistab, et meie valitsuses on küllalt neid, kes kristlusesse suhtuvad teatud viikingliku umbusuga. Jah, ka Islandil vaieldi ristiusu vastuvõtmise teemal pikalt, aastal 970 olevat rahvakoosolek aga otsutanud ristiusu vastu võtta, jättes samas endale õiguse säilitada ka mõned vanad kombed. Islandlased on oma pühad Tingi väljad säilitanud ja neil pole oma riigi pealinna asukohaga erilisi probleeme. Kas oleks meil vaja oma probleemidega hakkama saamiseks üles otsida oma pühad Tingi väljad või siiski respekteerida riigi pealinna institutsiooni väljaarendamist?


Euroopa kultuuripealinn ja Eesti


Eesti tänasesse kultuuripilti näib sobivat teatud mänguline element seoses „rändava“ pealinnaga. Tallinn on olnud suuremeelne ja jagab oma ülesandeid (vähemalt mitteametlikult) Türi kui kevadpealinna, Pärnu kui suvepealinna, Narva kui sügispealinna ning Otepää kui talvepealinnaga.


Euroopa Liit (EL) on aga käivitanud roteeruva kultuuripealinna traditsiooni, mis võimaldab ka väiksematel ja vähem tuntud linnadel end enam reklaamida ning tutvustada. Tallinnale on antud aastal 2011 suurepärane võimalus tutvustada maailmale Eesti kultuuri. See meenutab mõneti Eesti sisest, nelja aastaajaga seotud „rändava“ pealinna traditsiooni. Ootasin huviga kultuuriaasta alguses, kas Viini sümfoonikute traditsioonilise kontserdi kõrval pakutakse Euroopale ka Tallinnast kui käesoleva aasta kultuuripealinnast uusaastatervitusena kontserti. Aga ei! Näib, et Euroopa on kinni oma traditsioonides ja uuendusi ei soovita. Aga – kui vabad oleme me ise oma riigi sees? Miks ei võiks näiteks Pärnu tervitada alates jaanipäevast linna saabuvaid külalisi oma piiril plakatiga „Pärnu – Euroopa suvekultuuripealinn 2011“!?

Tagantjärele tarkus pidi olema küll täppisteadus, kuid tahaks siiski küsida, kas suvise programmi üks osa ei oleks võinud enam olla seotud Pärnuga? Kui meil on juba olemas selline traditsioon, mis püüab riigi pealinna dominantsi (kas või poolnaljaga) vähendada, siis äkki võiksime edaspidi selle enda kasuks pöörata?


Euroopa Liidu juhtriigi rändav pealinn


Eesti saamisega ELi täisliikmeks 1. mail 2004 kaasnes pakkumine, et meie riigist võiks saada peatselt ka ELi juhtriik (eesistuja), proovimaks oma haldusvõimekust. See potentsiaalne võimalus ehmatas meie valitsust, kes palus kõnealuse pakkumise edasilükkamist aastasse 2018, kui Eesti riik tähistab oma 100. sünnipäeva. Kuna selleni on veel ligi 7 aastat aega, siis võiks kaaluda, kas ka Pärnu linn (kui meie riikluse sünni jaoks väga oluline, Eesti Iseseisvuse Manifesti esmase ettelugemise linn) ei võiks pretendeerida teatud osale nendest üritustest, mis kohustuslikus korras pannakse Tallinnale kui ELi juhtriigi pealinnale. Sel juhul võiksid pärnakad uhkusega öelda, et Pärnu kui Eesti suvepealinn on ühtlasi ka Euroopa pealinn. Selleks tuleks muidugi juba varakult hakata valmistuma. Seda enam, et mitte kõigil uuematel euroliidu liikmetel pole ELi juhtriigi ülesannete täitmine õnnestunud. Kui siiani oleme püüdnud teistest Balti naabritest ikka eespool olla, siis seekord on Eestil võimalus õppida ka oma lähinaabrite kogemusest, sest nii Läti kui Leedu peavad seda ülesannet enne meid täitma.

Märkmed: