Euroeufooria jahutuseks
Arvamus 18 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/06/39627_001_t.jpg
Rein Lepik

Oleme harjunud kujutelmaga, et EURO ja eurotoetused toovad õnne meie õuele. Minu esimene küsimus oleks aga selline: kas me oma rahakotist raha võttes ka selliseid kulutusi tahaksime teha. Kui küsisin Maanteeamatilt, milleks oli tarvis hirmvõimsat kergliiklussilda Vaidasse, sain vastuseks, et ära muretse, see oli ju Euroopa fondide raha, järelikult võõras mure.

Kui palju tehakse aga projekte vaid selle pärast, et mingi teema tegevusteks on raha lihtsalt saadaval. Pole projekti elluviijad sisuliselt huvitatud antud teema arengust ja kui projekt on lõpetatud, unustatakse see kiiresti ja tegeletakse juba kardinaalselt erinevate uute projektidega, mida kõikenägev Brüsseli ametkond on meile täitmiseks suunanud. Nii sünnivad rajatised, mille vajalikkuses julgen sageli kahelda. Ja kuna projekti rahadega rajatu pole kellegi südameasi, on see paari aasta pärast tihti vaid risuks looduses. Muidugi on ka vägagi jätkusuutlikke näiteid, aga see ei tähenda, et arutut raiskamist pole.

Teine aspekt projektidega tegeledes on rahastaja poolt peale surutud rahastamisreeglid. Enamasti peab projekti elluviija oma rahadega (loe: pangalaenuga) asja valmis tegema, toetusrahad saabuvad peale aruande heakskiitmist mõnikord aga alles mitme aasta pärast. Miks me peame sellise töökorralduse tõttu pankasid nuumama? Näiteks, üleeuroopalise BYPAD projekti puhul venis rahade väljamaksmine ligi 2 aastat. Tartus toimunud projekti lõpukonverentsi dokumentide hulgas oli sadu ühikuid korrektseid maksedokumente osavõtjatelt ja korraldajatelt, lisaks ettekannete tekstid jne.

Polnud alust kahelda, et selline konverents toimus ja oli igati sisukas, aga ametnik, kes Brüsselis polnud oma tööga hakkama saanud, nõudis enam kui aasta hiljem lisaks dokumentidele ka pilte konverentsist (et konverentsi toimumine oleks tõestatud). Need ta sai, kuigi oleksime võinud teha pilte ka suvalises kinos või teatrisaalis, dokumente oli ju niigi enam kui küllaga. Aga ametnik oli dokumentide kontrollimise ajagraafikust kaugel maas ja ju ta ei osanud lihtsalt midagi targemat küsida. Paraku kaotas projekti iga partner rohkem kui 1000 Eurot intressidena põhjendamatu viivituse tõttu.

Projekte ellu viies peavad reeglid olema selgelt fikseeritud ja üheselt mõistetavad. Hiljutises „Raudse Eesriide Matkarada“ käsitlevas projektis kaotasid kõik partnerid märkimisväärseid summasid. Näiteks jäid Läti kolleegid ilma 7000 Eurost töötasude osas. Ametlikku põhjendust pole tänaseni Brüsseli ametnikelt saanud keegi, aga mitteametlik selgitus ütleb, et töötasu jäeti maksmata kõikide nädalavahetustel ja õhtutundidel tehtud töö eest. No tule taevas appi! Töö on ju tehtud, kuidas saab mingi Brüsseli ametnik otsustada, mis kell ja mis päevadel ma projekti teemadega tegelen. Eelnevalt selliseid tööaja arvestamise reegleid meile ei esiatud. Oleksime neid reegleid teades ju suutnud nõukaaja kogemustele toetudes igati sobilikke võltsdokumente fabritseerida. Ja puhta südametunnistusega, sest töö oli ju tehtud. Selline ebamäärasus rahastamisel paneb projektide elluviijad sarnasesse olukorda Las Vegase mängupõrgutes õnneotsijatega.

Kui keegi tahab öelda, et nii tõsine kontroll on selleks, et raha oleks väga otstarbekalt kulutatud, siis tihti on asi kaugel sellest. Oleme projekte ellu viinud ka ilma eurotoetusteta ja teame, millised on reaalsed kulud. Europrojektide kulud sarnaste asjade elluviimisel on enamsti kordades suuremad ja kiitus neile, kes oskavad selliste kulude vajadusi põhjendada.

Miks ma seda lugu kirjutan? Trotsisime ja kannatasime pikki aastakümnneid ühe jabura liidu reegleid. Vabanenuina saime kümmekond aastat nautida iseotsustamise rõõme ja vastutustunnet. Nüüd on uue liidu reeglid muutunud ängistavalt nõmedaiks, projekti ettevalmistamine ja aruandlus võtavad sageli ligi poole projekti peale kuluvast ajast. Aga inimesed on justkui rahul. Vaat kui tore, kuidas Euroopa Liit meid toetab (ja meie toetame Kreekat). Ülemaailmses konkurentsis aga võidavad ju riigid ja rahvad, kus on mõistuspärane elukorraldus ja avatud konkurents. Kardan, et sellise bürokraatliku ülesehitusega majandusmudel pole kaua jätkusuutlik. Kas me aga tahame ja suudame ka selles liidus kunagi midagi muuta?

Rein Lepik
Majandusmatemaatika õppejõud
Jalgrattaklubi Vänta Aga president
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus