Jah, sõbrad — õigesti arvasite. See on seesama Varius, kes neli aastat tagasi oktoobrikuu lõpupäevil Torontos käis ja selle linna eesti soost teatripubliku jäägitult vallutas. Ehk mäletate, et nende hulgas trügis korduvalt esiplaanile Peeter Kaljumäe, kehastades küll Paul Pinnat, küll Olaf Kopvillemit, mõlemat hirmutava usutavusega. Ma ei tea öelda, kui palju siin Pinna mäletajaid järel on, kuid ühenduses Kopvillemiga meenub mulle, et esireas istuv lesk Nelda ei julgenud silmi sulgeda kartusest, et tekib illusioon Villu enda laval olekust.
Nojah, see kõik on minevik, selle elasime suhteliselt väikese valuga üle. Nemad läksid Eestimaale tagasi, meie jäime siia ja tegime näo, nagu poleks midagi erakorralist üldse juhtunud. Kuid nüüd kuuldub, et nad tulevad tagasi. Eelmises lehenumbris kõlas juba esimene häirekell kuulutuse näol ja nagu minu isiklik salaluure kinnitab, vastavad selles avaldatud andmed tõele.
Mis siis 4. oktoobril Eesti Majas õieti toimub? Julgemata täit vastutust endale võtta, edastan alljärgnevalt teksti, mille autoriks on seesama Peeter Kaljumäe, kellest ei või iial teada, keda ta mingil hetkel kehastada kavatseb.
„Helisev viis“ on teater
Variuse uus lavastus viiest erinevast inimsaatusest, keda ühendas muusika ja töö raadios. Koos esineti Estonia teatri muusikalavastustes, tööst vabal ajal aga raadiosaadetes. Tegevus toimub aastal 1944, kui saateid edastas Landessender Reval. Sel saatuslikul aastal oli märtsipommitamine, põles Estonia teater, hävis ka samas hoones asunud raadiostuudio koos tehnikaga. Tänu ettevõtlikele inimestele jätkati eestikeelseid saateid Gert Helbemäe Vene tänava korterist.
1944. aasta sügis määras tuhandete inimeste edaspidise käekäigu. Sügisene meri pillutas nad maailma erinevatesse kohtadesse. Mõned läksid Rootsi, mõned Saksamaa kaudu üle ookeani. Viis näitlejat (Lii Tedre, Rene Soom, Diana Dikson-Soom, Peeter Kaljumäe ja Raivo Mets) loovad teksti (Heidi Sarapuu), muusika (klaveril Hain Hõlpus), kujunduse (Karmo Mende) ja valguse (Raivo Parrik) abil ühe fiktsiooni eestlaste saatusest. Teises pooles on aga
võõramaa laule ja lugusid, mis kirjutatud kodunt kaugel — see on kummardus kõigile neile, kes hoidsid meie keelt ja kultuuri.
Ikka Peeter.[/i]
Head sõbrad, teatri- ja muusikahuvilised, mul pole ülaltoodule palju lisada. Kui, siis vaid tagasihoidlik soovitus: koondagem oma read ning astugem ründajaile väärikalt vastu, olgu päevasel või õhtusel etendusel; või koguni mõlemal.
