Raekoda, Tartu linn,
press@raad.tartu.ee

Ettepanek (viieteistkümnendat korda!) Mart-Olav Nikluse nimetamiseks Tartu aukodanikuks 2014. aastal

Põhjendus koos elulooliste andmetega
Tartlane Mart-Olav Niklus – rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslane, antisovetliku vastupanuliikumise veteran, kellest Nõukogude võimu hilisemal ajajärgul sai maailma silmis eesti rahva vastupanu sümbol. Bioloog, pedagoog, tõlkija ja publitsist.

Haridus
Mart-Olav Niklus on sündinud 22. septembril 1934 Tartus kooliõpetajate perekonnas. Lõpetas 1952. a. Tartu I Keskkooli (praegu: Hugo Treffneri Gümnaasium), 1957. a. Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina, spetsialiseerudes ornitoloogiale. Võistlustöö „Haapsalu ümbruse linnustikust“ eest määras Tartu Riikliku Ülikooli Õpetatud Nõukogu Mart-Olav Niklusele esimese auhinna.

Ühiskondlik-poliitiline tegevus
Mart-Olav Niklus on tervelt neli korda olnud N Liidu meelsusvang aastatel 1958-1966, 1976, 1980, 1980-1988. Rahumeelses õiguslikus võitluses on Mart-Olav Niklus teinud aastakümneid koostööd teiste NLKP poolt ikestatud rahvaste esindajatega, sh leedulaste, lätlaste, ukrainlaste, venelaste, valgevenelaste, juutide jt.
Vastupanuliikumise igapäevane tegevus oli selgitustöö, artiklid isekirjastuslikes väljaannetes, isiklikud ja kollektiivsed pöördumised, avalikud kirjad, Kodu-Eestis anti¬sovetlikku võitlust puudutava andmestiku kogumine ja selle avalikustamine, info järjepidev edastamine teisele poole „raudset eesriiet” jms. Eriti tähelepanuväärne oli Mart-Olav Nikluse osavõtt rahvusvaheliselt Balti Apellina tuntuks saanud dokumendi koostamisest suvel 1979. See oli eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühine protestiavaldus 23. augustil 1939 Molotov-Ribbentropi Pakti raames sõlmitud salaprotokollide vastu. Totalitaarse anastuse tingimustes erakordselt julge kodanikualgatus sai alguse just Tartust, tartlastelt. Augustis 1979 viimistleti Mart-Olav Nikluse kodus Tartus Vikerkaare tn 25 Balti Apelli lõplik tekst leedulaste Antanas Terleckase ja Julius Sasnauskase kohalolekul, Enn Tarto ja Mart-Olav Nikluse osavõtul. Praegu tähistab seda sündmust rohkem kui 10 aastat tagasi paigaldatud meenutustahvel mainitud elamul. Balti Apelliga seotud üksikasju võib leida näiteks Leedu Vabariigis avaldatud ja rikkalikult illustreeritud, Arvydas Anušauskase ja Birutė Burauskaitė raamatust Freedom of the Baltics. Responsibility of Europe (Baltimaade vabadus. Euroopa vastutus), Vilnius, 2003, 290 lk. Tänapäeva Eestis on Balti Apell teadlikult unustatud, haruharva mainitakse seda vaid nn poliitilise korrektsuse huvides. Pole juhuse asi seegi, et ajalooline dokument on välja jäetud isegi teatmeteostest, näiteks TEA Entsüklopeedia 3. köite märksõnade hulgast – samas kui Balti kett (23. august 1989, nn rahvuskommunistide algatatud üritus) on selles jm väljaannetes otsekui aukohal. Balti Apelli 30. aastapäeva puhul Eesti Päevaleht 2009. aastal päevakohase artikli siiski avaldas (http://www.epl.ee/artikkel/476.... Samuti korraldati Tallinnas kaks Balti Apelli juubelile pühendatud konverentsi, neist ühe korraldas Noorteühendus Avatud Vabariik (juhatas tuntud estofiil Sergei Metlev), teise IRL.
Esiletõstmist väärib Mart-Olav Nikluse sõprus ja koostöö ülemaailmselt tunnustatud vene inimõiguslase ja tuumafüüsiku, Nobeli rahupreemia laureaadi, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemiku Andrei Sahharoviga Moskvast (vt М. Никлус, Воспоминания об Андрее Сахарове /Meenutusi Andrei Sahharovist/, Вперед № 57, 21. 5. 1991).
Mart-Olav Niklus ja tema aatekaaslased nõudsid juba 1980. a. algul avalikult N Liidu okupatsioonivägede viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Afganistanist.
Veelgi varem, 1970. aastatel said kaasvõitlejad Mart-Olav Nikluselt vajalikku teavet Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) ja punaprokuratuuri tegevuse, eeluurimisvanglates ja GULAGi laagrites valitsenud tegelikkuse kohta, samuti väärtuslikke ettepanekuid käitumiseks ülekuulamisel, läbiotsimisel, arreteerimise või poliitvangistamise korral. Neid nõuandeid on Sergei Soldatov (1933-2003), Eesti antisovetliku vastupanuliikumise üks rajajatest, nimetanud poliitvangi käitumisaabitsaks.
Neljandat korda arreteeris KGB Mart Nikluse 29. aprillil 1980. Selleks andsid oma¬poolse panuse KGB usaldusisikutena tuntuks saanud professorid Eerik Kumari ja Jüri Saarma, kunagised metsavennad Teodor ja Edgar Reinholdid jt. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) ja temale alluva ENSV KGB korraldatud kohtulavastusel 5.-8. jaanuaril 1981 kuulutati Mart-Olav Niklus „eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks“. Avalikkuse eest (mitteametlikult) suletud istungil karistas Eesti NSV Ülemkohus Mart-Olav Niklust 10-aastase vangistusega nn erirežiimiga kinnipidamisasutuses ja sellele järgneva asumisele saatmisega 5 aastaks.
Nagu juba öeldud, polnud see Mart-Olav Niklusele rahumeelse võitluse eest ainus kord punast justiitsvägivalda kogeda. Maksimaalse karistuse Vene NFSV kriminaalkoodeksi §58-4 järgi (koostöö rahvusvahelise kodanlusega) oli Mart-Olav Niklus saanud ka 1958. aastal (kohtu eesistuja: Eesti NSV teeneline jurist Hilda Uusküla, karistusmäär 10+3 aastat). Seoses muudatustega kriminaal¬koodeksites vaatas Eesti NSV Ülemkohus mainitud kohtuasja Tallinnas 1966. aastal uuesti läbi. Kuid ikkagi jäeti jõusse võimalik karistusmaksimum (7 aastat vabadusekaotust). Kohtulavastuse sisu moodustas peamiselt 14 foto (Soveti-Eesti igapäevaelu) ühes kommentaaridega edastamine Läände, kus need ajakirjanduses avaldati. Vangistusest vabanedes 1966. aastal oli Mart-Olav Niklus juba ligi 8 aastat Eestis, Mordvas ja Venemaal talle 1958. aastal Tallinnas mõistetud karistusest ära kandnud.
Nagu eelnevalt kirjas, on Mart-Olav Niklus nii Eestis kui ka välismaal kogunud ja levitanud andmeid vastupanust kommunistlikule totalitaarrežiimile N Liidus ja okupeeritud riikides, kaaskodanike ja välismaalaste represseerimisest, eriti aga kaaskohtualuse, Tartu Ülikooli õppejõu ja teadlase Jüri Kuke (1940-1981) tagakiusamisest punavõimu ja selle kohalike käsilaste poolt. Mart-Olav Niklus on avaldanud mälestusi ka poliitvangistuses surnuks piinatud Vassil Stussist (1938-1985), kes oli tema ukrainlasest kambrikaaslane, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kandidaat. Langenud Vabadusvõitleja Päeva iga-aastastel aulakonverentsidel Tartu Ülikooli peahoones on Mart-Olav Niklus olnud üks nende organiseerijatest, juba ammugi avalikustanud keemiateadlase kunagiste kolleegide ja isegi mõnede tolleaegsete üliõpilaste kirjalikke pealekaebusi oma töökoha kaotanud Jüri Kuke vastu, milles pandi muu hulgas süüks viimatimainitule keeldumist kommunistliku kasvatustöö tegemisest üliõpilaste hulgas ning oma töö kaotanud õppejõu soovi töö leidmiseks koos oma perekonnaga emigreerida välismaale. Aastal 2001 avati Tartu Ülikooli endise keemiahoone esimese korruse fuajees mainitud õppehoones studeerinud ja töötanud Jüri Kukele mälestustahvel. Vajalikud kulutused kandis Tartu linn.
Mart-Olav Niklus on hukkamõistvas suhtumises represseerijate tegevusse olnud põhimõttekindel ja järeleandmatu, ignoreerides järjekindlalt KGB ja sovetliku prokuratuuri kohtueelseid õigusevastaseid menetlustoiminguid, avaldanud kommunistlikel kohtulavastustel passiivset vastupanu – tolleaegseid nn Themise teenreid kas täiesti eirates või siis piirdudes üksnes asjakohaste märkustega. Sovetliku justiitsterrori ohvrid pidasid endale alandavaks erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhtlemist – seda enam, et nn kohtuotsus oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ladviku poolt juba eelnevalt dikteeritud. 1981. aastal kohtupidamise ajal ja eel, samuti pärast süüdimõistmist pidasid nii Mart-Olav Niklus kui ka Jüri Kukk kestvat protestinäljastreiki. Sisuliselt ei võtnud kumbki neist neli päeva kestnud justiitsjanditamisest osa – mõlemad olid seisukohal, et pole kohtualuste asi, mis meetodil selle korraldajad oma soovipärase tulemuse saavutavad.
Saadetuna GULAGi, jätkas Mart-Olav Niklus võitlust punavõimuritega inim- ja kodanikuõiguste kaitseks, mis tõi talle kaasa rohkem kui sada täiendavat karistust (tavaliselt kartserisse, st erikaristuslikku üksikkongi sulgemine), kuid ka kirjavahetuse, paki saamise, teiste isikutega kohtumise jne keelustamine. Aastal 1983 viidi Mart-Olav Niklus Vene NFSV Permi oblasti rahvakohtu otsusega Kutšino repressiivasutuse nn erirežiimi osakonnast kolmeks aastaks üle kambrirežiimile Tšistopoli vanglas (Tatari ANSV).
Süüdimõistetu „parandamise ja ümberkasvatamise“ kiuste edastas Mart-Olav Niklus peaaegu kogu karistusaja vältel avalikkusele ikkagi teavet meelsusvangide kinnipidamis¬tingimustest ja inimõiguste rikkumisest, repressiivasutuse administratsiooni omavolist, laagrisisestest täiendavatest karistustest, näljastreikidest (näiteks Rahvusvahelisel Inimõiguste Päeval 10. detsembril, N Liidu Poliitvangide Päeval 31. oktoobril), tööseisakutest jm protestiavaldustest. Kujukas näide sellest, kuidas kommunismivangide käitumine erines teravalt küüditatute omast, kes läbielatu üle enamasti oskavad vaid nutta ja halada (vagunirataste kolksumine, suur koduigatsus jms).

Poolehoid ja tunnustused
Mart-Olav Nikluse kommunismivastane võitlus pälvis peatselt rahvusvahelise tunnustuse ja toetuse (näiteks USA ja Kanada parlamendis, samuti Rootsi, Lääne-Euroopa, Austraalia jm üldsuse poolt), kutsudes esile maailma demokraatliku avalikkuse õigustatud hukkamõistu NLKP ning N Liidu teiste võimustruktuuride aparatšikute ja represseerijate aadressil.
Mart-Olav Niklus on aidanud Balti riikide rahvaste vastu toime pandud genotsiidi jm NLKP-EKP kuritegusid rahvusvahelise tähelepanu fookusesse viia, panustades seega oluliselt totalitaarrežiimi lagundamisele N Liidus 1980. aastate lõpul. Mart-Olav Nikluse lakkamatu osavõtt antikommunistlikust vastupanuliikumisest aitas kaasa Eesti jt Baltimaade kodanikest pagulaste välisvõitlusele samal eesmärgil. Antisovetlik vabadusvõitlus innustas Põhja-Ameerikas ja Rootsis tegutsenud ühenduste, näiteks Ants Kippari (1912-1987) loodud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (Stockholm), samuti selle USA-s tegutsenud endise N Liidu poliitvangi Olaf Tammarki juhitud toimkonna (anti välja Mart-Olav Niklusele ja Jüri Kukele pühendatud postmargid), vabadusvõitlejate ühenduste (Andreas Ants Traks Ohios jt), Mari-Ann Rikkeni (nüüd: Mari-Ann Kelam) aktiivsust. Inspireeris eestlaste, lätlaste, leedulaste ühisavalduse (Baltic Appeal to the United Nations, BATUN) koostamist, aktiviseeris selgitustööd maailma avalikkusele, rahvuskaaslaste võitlust Lääne-Euroopas, Austraalias jm Baltimaade iseseisvuse ja omariikluse taastamise eest, mida praegu püütakse igati maha vaikida ning asendada udujuttudega nn laulvast revolutsioonist (Eestimaa) Rahvarinde (Perestroika Toetuseks) juhtimisel. Mart-Olav Nikluse tegevuse sage kajastamine Välis-Eesti ajakirjanduses (Vaba Eesti Sõna, Eesti Päevaleht, Teataja jm), samuti rahvusvahelises ringhäälingus (Ameerika Hääl /Voice of America/, Vabadusraadio /Radio Liberty–Radio Free Europe/), Lääne trükisõna suuremates ja tähtsamates väljaannetes ja üleilmse levikuga teabekanalites 1970.-1980. aastatel võimaldas vaba maailma teavitada N Liidu Stalini-järgsest repressiivsest tegelikkusest, õhutades kõikjal välisriikide valitsusi ja inimesi punavõimule vastupanu osutama.
Mart-Olav Nikluse, idablokis vaevlevate rahvaste ning GULAGi kommunismivangide õiguste ja vabaduste kaitseks astus eriti jõuliselt välja USA president Ronald Reagan (1911-2004), kellelt samuti pärineb N Liidule antud adekvaatne nimetus – kurjuse impeerium (an evil empire). Selleni jõuti välja tänu välisbaltlaste järjekindlale selgitustööle. 1980ndatel kuulutas Ronald Reagan USAs aastaid järjest välja Baltikumis 1941. a. toimunud juuniküüditamise jt kommunismi¬kuritegude meenutamiseks Ikestatud Rahvaste Nädala (Captive Nations’ Week), ühtlasi oli see demokraatliku maailma tähelepanu ja toetus eestlaste, lätlaste ja leedulaste okupatsioonivastasele võitlusele. Ameerika Ühendriikides persona non grata´ks kuulutatud ning USA viisast seetõttu ilma jäetud tuntud puna¬propagandist, Eesti NSV väliskommentaatorina esinenud Vambola Põder reageeris mainitud sammudele raevuka kirjatükiga Ronald Reagani vastu, mõnitades selles ka oma kunagist koolivenda Tartu I Keskkoolist Mart Niklust viimatimainitu 50. sünnipäeva puhul („Hapukapsasupp“, Pikker nr 21, 1984). Juba varem, 12. novembril 1981 oli USA Kongress vastu võtnud resolutsiooni, milles okupatsioonivõimudelt nõuti Mart-Olav Nikluse vangistusest vabastamist, tema poliitilise tagakiusamise lõpetamist ja talle kodanikuõiguste tagamist. Külastades ligi kümme aastat hiljem Ameerika Ühendriike, tänas Mart-Olav Niklus isiklikult Ronald Reaganit nii talle endale kui ka kõigile punavõimu poolt ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest (kohtumise järel ilmusid fotodega reportaažid USA eesti ajalehes Vaba Eesti Sõna nr 26, 28. 06. 1990, ajalehes Võru Teataja nr 83, 17. 07. 1990, hiljem Kultuur ja Elu nr 3, 2004, lk 64-66).
1980. aastate lõpul tegi Mart-Olav Niklus ühena vähestest tõhusat selgitustööd suisa okupatsioonivägede mitmest rahvusest ajateenijate ja ohvitseride hulgas Tartus Raadi sõjaväe¬baasis, nendega päevaprobleemide üle vesteldes ning jagades neile Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei jt tolleaegsete patriootlike ühenduste venekeelseid trükiseid „ideelis-poliitiliseks kasvatamiseks“, mis sõjameeste hulgas ka teatavaid tulemusi andis.
Mart-Olav Niklus on Eesti Vabariigi kodanik, kelle elu ja tervise pärast rahvusvaheline üldsus, rahvuskaaslased paljudes riikides on kindlasti kõige rohkem muretsenud ja võidelnud. Mitmekeelsete raadiosaadete ja trükisõna vahendusel said „rahvusvahelise pingelõdvenduse pantvangi“ kaudu teatavaks/tuntumaks nii poststalinistlikud kommunistlikud kuriteod, Baltikum, okupeeritud Eesti Vabariik, eestlased, Tartu linn kui ka siinne Vikerkaare tänav. Millegipärast pole praegune üldsus ikka veel peaaegu midagi kuulnudki poliitrepressioonidest eesti patriootide kallal Stalini-järgsel ajastul.
Rootsis elanud juristi Agu Kriisa (1934-1999) jt pagulaste järjekindel selgitustöö oli edukas – esimese eestlasena võttis Rahvusvaheline Amnestia (Amnesty International) Mart-Olav Nikluse oma eestkoste alla. Perestroika ja glasnost´i ajastu algul, 1987. aastal algatasid Bukovski Sihtasutus (võidelnud algselt Vene meelsusvangi Vladimir Bukovski vabastamise eest) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee (rootsikeelse nimetusega organisatsioon) rahvusvahelise kampaania Mart-Olav Nikluse vabastamiseks vangistusest. Suvel 2008 viibis Vladimir Bukovski Tallinnas, kus kohtus ka Mart Niklusega.
Kauakestnud võitlust kroonis edu: Rahvusvahelise PEN-Klubi ajakiri (The PEN, No 26, 1989) avaldas oma esikaanel Tõnu Krünvaldi foto Mart-Olav Nikluse pidulikust vastuvõtust Tartu raudteejaamas 13. juunil 1988. Hiljem on fotod Mart-Olav Niklusest leidnud tee teistegi välismaiste ajakirjade esikaantele ja veergudele, viimati Norras ilmuva Estlands-nytt nr 3, 2012 ja Saksamaal ilmuva Rundschreiben nr 23, Juni 2013 esikaantele.
Rahvusvahelise surve ja rahvuskaaslaste sihikindla nõudmise tulemusena (sealhulgas 1988. aasta juulis Tallinnas Eesti Draamateatri ees toimunud piketid ehk nõudeplakatitega rahvakogunemised) vabanenud rahvuskangelane rehabiliteeriti 1991. aastal – alles nüüd jõudis õigusemõistmine Eestis järeldusele, et kannatanul süüd polegi (vahemärkus: GULAGist vabanemisel 1988. aastal oli isegi Moskva süüdimõistetu karistusaega vähendanud viieteistkümnelt kolmele aastale!). Eestis tuli ette sedagi, et needsamad komparteilastest (!) kohtunikud, kes varem, juhindudes oma ideoloogilisest suundumusest ja süümepiinadeta olid rahvuslikust vastupanuliikumisest osavõtnuid paljudeks aastateks kodumaast kaugele vabadusekaotuslikku karistust kandma saatnud, nüüd ilma pikemalt mõtlemata otsekui ümber kehastusid ning kommunistliku justiitsterrori ohvreid kähku „rehabiliteerima“ asusid. Loodetavasti on Mart-Olav Niklus rehabiliteeritud ka Permi oblasti rahvakohtu eespoolmainitud otsusest (üleviimine senisest veelgi rangemale kinnipidamisrežiimile, st türmi). Lõpuks tuleb pidada õigustühiseks ka Mart-Olav Niklusele osaks saanud 13-päevast administratiivaresti, mille Tartu linna tolleaegne rahvakohtunik Jüri Paap talle märtsis 1980 „keeldumise eest täitmast Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate korraldusi“ ja vastu¬hakkamise eest KGB-le „uurimistoimingu teostamisel“ oli määranud. Kurioosumina võiks tsiteerituga seoses mainida, et punavõimu kindlustanud Jüri Paabi (Tallinnas teadaolevalt tänaseni erialaselt ametis) pakkusid tema praegused kolleegid 2007. aasta alguses, Eesti Vabariigi 89. aastapäeva eel Eesti Vabariigi presidendile välja teenetemärgiga autasustamiseks (üksikasju vt „Lurjus, aga tubli“, SL Õhtuleht, 15. 02. 2007; Rahvuslik Koguja nr 1, juuli 2007, lk 5). Tänu Mart-Olav Nikluse õigeaegsele ja õigustatud protestile jättis Toomas Hendrik Ilves endise punakohtuniku Jüri Paabi Eesti Vabariigi autasust ilma. Endistviisi aga õigustab ennast igati ning naudib Eesti Vabariigis karistamatust Jüri Kuke ja Mart-Olav Nikluse vastu nn kriminaalasja kokku klopsinud „eriti tähtsate asjade vanemuurija” Erich Vallimäe (vt näiteks Rahvuslik Teataja nr 4/17/, aprill-mai 2013, lk 4).
Mart-Olav Niklus on aktiivselt osa võtnud Eesti Kodanike Komiteede tegevusest (1989-1990), hiljem olnud Eesti Kongressi saadik (1990-1992), kuulunud Eesti Kongressi tegevust juhtivasse Eesti Komiteesse (1990-1992), olnud Riigikogu VII koosseisu (1992-1995) liige algul Eesti Kodaniku, hiljem Sõltumatute fraktsioonis. Praegugi on Mart-Olav Niklus 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse, õigusliku järje¬pidevuse, iseseisvuse, rahvusriigi taastamise ning Eesti kodanike isiklike ja kollektiivsete õiguste vankumatu kaitsja, väljendades oma seisukohti igal võimalusel nii kodu- kui ka välismaal, tänapäevalgi piketeerides, esinedes sõnavõttudega 2. veebruaril Tartus jne. Senikaua kuni Eesti riigivalitsemise etteotsa ikka veel valitakse värvi¬vahetajaid, tuulelippe, mis tahes totalitaarrežiimiga kaasajooksikuid, poliitilisi seiklejaid, uus¬rikkureid, Eesti-vaenulikke elemente, võõrriigi käsilasi, tühikarglejaid, parteisulaseid, poliit¬broilereid, diletante ja profaane – pole Mart-Olav Niklusel olnud erilist põhjust olla rahul nii Eesti Kongressi töö tulemuste, pärastiste riigikogulaste teovõimetuse, vastutustundetuse ja silmakirjalikkuse, mõnede ministrite ja kohtunike ametialase küündimatuse kui ka Eesti Vabariigi seniste valitsuste irdumisega eesti rahvast, põlisrahvuse huvidest ja vajadustest, võimulolijate lömitamisega Brüsseli, Moskva ja Washingtoni ees „uute võimaluste”, „euroopalike väärtuste”, „multi-kulti” suitsukatte, tagatipuks veel „mõlemale poolele vastuvõetava piirileppe” varjus.
Pärast, ligi veerand sajandit tagasi, repressiivasutusest Perm-36 juulis 1988 vabanemist pole Mart-Olav Niklus katkestanud suhteid ei endiste kommunismivangide jt võitluskaaslastega ega ka rahvusvahelise avalikkusega. Mart-Olav Niklus on kaasmaalastele, paljude teistegi riikide kodanikele ja valitsustele lakkamatult selgitanud vajadust ehitada Eesti üles demokraatliku õigusriigina, taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel rahvus¬riigina (eriti rõhutati seda nõuet valimisliidu Eesti Kodanik programmis, mille nimekirjas Mart-Olav Niklus 1992. aastal Riigikogusse kandideeris). Sõpru ja aatekaaslasi nii Idas kui ka Läänes informeerib Mart-Olav Niklus pidevalt kodumaal valitsevast tegelikkusest praegugi, sealhulgas seni ikka veel hukka mõistmata kollaboratsionismist, punase mõtlemisviisi ja Kremli-meelsuse taassünnist, krüptokommunismi ja veneluse pealetungist rahvuslusele post¬sovetlikus Eestis (vt näiteks „Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude teemalisele konverentsile”, Eesti Ekspress, 16. 10. 2008).

Muu mitmekülgne tegevus
Mart-Olav Niklus on või on olnud paljude kodu- ning välismaiste akadeemiliste ja ühiskondlike organisatsioonide tegev- või auliige.
Neist võib mainida: Rahvusvaheline Amnestia (AI, London), Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM), N Liidu Endiste Poliitvangide Rahvusvaheline Assotsiatsioon (auliige), NSV Liidu Poliitvangide Rahvusvaheline Foorum (juhib Herman Obuhhov), Ukraina Helsingi Grupp (koos leedulasest kommunismivangi Viktoras Petkusega rahvusvaheline liige aastast 1983), Rahvusvaheline PEN-Klubi (auliige), Rootsi Memoriaal (auliige), Endiste Poliitvangide ja Kommunismi¬ohvrite Rahvusvaheline Assotsiatsioon (International Association of Former Political Prisoners and Victims of Communism, INTER-ASSO), Poliitiliste Repressioonide ja Totalitarismi Memoriaalmuuseum „Perm-36“ (nõukogu liige), Balti Ameerika Vabadusliiga (Baltic American Freedom League, USA, nõukogu liige), Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG, asutatud 1987. aasta suvel kommunismivang Tiit Madissoni eestvedamisel, auliige), Õpetatud Eesti Selts, Kodanike Kaitsekoda (http://vastupanu.ee/10toimetus..., Eesti Endiste Poliitvangide Liit, Tartu Vabadusvõitlejate Ühendus, Dekoloniseerimise Algatuskeskus, Kaitseliidu Tartu Malev, Tartu Vabadussõja Mälestussamba (Kalevipoeg) Taastamise Komitee (seoses Kalevipoja kuju avamisega Emajõe ääres tegevus lõpetatud), Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Valijate Liit (tegevus soikunud), Õigusvastaselt Represseeritute Ühendus Memento, Eestimaa Looduse Fond (asutamisjärgselt olnud organisatsiooni esimene president), Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, Eestirootslaste Kultuuri Selts (Samfundet för Estlandssvensk Kultur), Eesti Rootsi Keele Õpetajate Selts (Svensklärarna i Estland), Prantsuse Teaduslik Instituut (Institut Scientifique Français) asukohaga Tartus, Saksa Kultuuri Instituut.
Üliõpilasaegadest saadik on Mart-Olav Niklus olnud Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) tegev- ja alates 2011. aastast mainitud ühingu auliige. Samast ajast samuti Eesti Looduse¬uurijate Seltsi (Eesti LUS) tegevliige, alates 2004. aastast aga eluaegne liige. Huvi elus¬looduse vastu oli Mardis tärganud õige varakult – juba koolipoisina avastas Mart-Olav Niklus Eesti fauna jaoks kaks uut liblikaliiki (vt Faunistilisi märkmeid I, 1, Tartu, 1959, lk 50).

Avalikud esinemised Eestis ja väljaspool Eestit
Mart-Olav Niklus on osalenud ja esinenud mitmetel Eestis toimunud konverentsidel või tähtpäevaüritustel. Näiteks oktoobris 2011 Tartu KGB Kongide Muuseumi 10. Aasta¬päeval sealsamas ettekandega „Pooltõdedest ja tendentslikkusest lähiminevikus ja täna¬päeval“.
Mart-Olav Niklus on esindanud Eestit paljudel rahvusvahelistel üritustel (sageli koos Tallinna Polütehnilise Instituudi kunagise õppejõu, 1970. aastate kommunismivangi, Tartust pärit Kalju Mätikuga). Näiteks kahel rahvusvahelisel Sahharovi kongressil Amsterdamis (1990, 1992), Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni 7. kongressil Berliinis (1998, 2011), 8. kongressil Dubrovnikus (1999), 13. kongressil Zinnowitzis (2005), 16. kongressil Mostaris (2008), 18. kongressil Braşovis (2010), antikommunistlikul kongressil ja tribunalil Vilniuses (2000), Julgust Juurde Eetikale (Mut zur Ethik) 9. kongressil Feldkirchis (2001), mitmetel rahvusvahelistel ühiskondlik-poliitilistel konverentsidel Moskvas (1990), Jeruusalemmas (1994), Zagrebis (1999), Kiievis (2003, 2004, 2008, 2010), Budapestis (2000, 2006), Göteborgis (2000, 2007), Prahas (2007) jm. 9.-10. jaanuaril 2007 osales Mart-Olav Niklus Leedu Vabariigi Seimi (Seimas) ja Vilniuse raekoja hoonetes toimunud Leedu Helsingi Grupi 30. aastapäeva tähistamiseks korraldatud konverentsidel, 23. augustil 2007 Vilniuses MRP 68. aastapäevaga seotud üritustel. Juulis 2010 külastasid GULAGi endised poliitvangid Kalju Mätik ja Mart Niklus uuesti oma kunagist kinnipidamispaika Uuralites, kuhu praegu on asutatud Memoriaalmuuseum „Perm-36”, osaledes ainulaadselt restaureeritud endises repressiivasutuses korraldatud tuhandete osavõtnutega kodanikufoorumil Pilorama 2010. Suvel 2012 kõneles Mart-Olav Niklus Norras sealsele publikule, millest ilmus illustreeritud järjejutt Rahvuslikus Teatajas nr 10, 2012 ja nr 1, 2013. Mart-Olav Nikluse ettekanded nendel ja teistel kokkutulekutel on avaldatud mitmekeelsetes kogumikes, samuti on tema artikleid tõlgitud saksa, prantsuse, vene, ukraina, norra jt keeltesse. Erialastel üritustel zooloogina on Mart-Olav Niklus viibinud Lätis, Leedus, Poolas, Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Türgis jm. Tänu oma laialdastele rahvusvahelistele sidemetele ja heale keelteoskusele on Mart Niklus ühtekokku viibinud rohkem kui kolmekümnes välisriigis Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas.

Mart-Olav Nikluse loomingust
Eelmainitud ühiskondlik-poliitilise tegevuse kõrval on Mart-Olav Niklus avaldanud loodus¬teaduste valdkonda kuuluvaid artikleid mitmes teadusväljaandes (neist esimesed juba stuudiumi ajal Tartu Ülikoolis 1950. aastatel), samuti ajakirjanduses. Aastal 2004 ilmus kirjastuselt Iseseisvus valikkogumik juubilari artiklite, kõnede, avalike kirjade ja intervjuudega aastaist 1992-2003. Kogumikul on sümboolne pealkiri: „Mind ei tapetud õigel ajal“. Mart-Olav Nikluse tõlketöödest eesti keelde väärivad mainimist näiteks Charles Darwini kolm peateost (tõlgitud juba 1960-1970. aastatel). Mainitutest ilmus „Autobiograafia“ septembris 2006, „Liikide tekkimise“ pidulik esitlus toimus Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis 20. septembril 2012. Loodetavasti ilmub eelmainitust poolteist korda mahukam „Inimese põlvnemine ja suguline valik“ sügisel 2014. Edasi, Etienne de La Boétie’ „Arutlus vabatahtlikust orjusest“ (Akadeemia nr-d 5 ja 6, 2007), samuti 10. detsembril 1948 Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis vastu võetud Inimõiguste Ülddeklaratsioon (tõlgitud esimese vangistuse ajal ja sealsamas ka levitatud). Vahetult enne 2010. aasta Langenud Vabadusvõitleja Päeva (27. märts) ilmus Mart Niklusest taas sümboolse pealkirjaga raamat „Ma ei vaiki ikka veel“. Eesti Vabaduspartei-Põllumeeste Kogu juhatuse liikmena on Mart-Olav Niklus aastaid aidanud kaasa erakonna ajalehe Rahvuslik Koguja toimetamisel, praegu jätkab kaastööd nimetatud ajalehe järglasele Rahvuslik Teataja. Sõltumatu Infokeskus avaldas Mart-Olav Nikluse sulest eestimeelse Sergei Metlevi juubelile pühendatud artikli (S. Metlev sündis 20. augustil 1991).
Ilmunud/ilmumas on ka Mart-Olav Nikluse kirjutised „Saksa keel minu elus“ ja „Prantsuse keel minu elus“.

Kas lootused ja unistused on täitunud?
Karastunud vabadusvõitleja pidas aastaid vastu kohe pärast viimasest vangistusest vabanemist talle peale surutud perevägivallale ja võitlusele eluaseme säilitamise pärast Tartus Vikerkaare tn 25. Kuigi postsovetliku Eesti õigussüsteemi ja kohtutega osavasti manipuleerijad ähvardasid aastal 2001 Mart-Olav Niklust isegi kodust väljatõstmisega (uut elamispinda vastu andmata), mõistsid Heade Mõtete Linna võimud eesotsas tolleaegse linnapea Andrus Ansipi ja abilinnapea Margus Hansoniga, tänu rahvuslase Agu-Üllar Kulli järjekindlale selgitustööle, et justiitsmõnitamine ja kisendav ebaõiglus niigi korduvalt alusetult represseeritud inimese kallal ei tohi kesta igavesti. Tartu Linnavolikogu üksmeelse otsusega 2002. a. osteti eespoolmainitud, juba ühe aktsiaseltsi valdusse sahkerdatud elamu järelmaksuga Tartu linna omandisse, võimaldamaks endisel kommunismivangil nii Mart Nikluse viimase vangistuse ajal manalateele läinud isa Julius Nikluse (1905-1981) poolt kui ka vahepealsetel aastatel omaenda kätega ehitatud ja praegugi kehtiva testamendiga ainuüksi Mart Niklusele pärandatud kodus üürilisena käesoleval ajal siiski edasi elada. Olulise panuse Mart-Olav Nikluse toetuseks on andnud ka Heimar Lenk, kes erinevalt paljudest teistest praegusaja ajakirjanikest ei kartnud häbiväärset olukorda avalikustada ning korraldas sel teemal Keskerakonna Tallinna büroos isegi pressikonverentsi (vt Kesknädal, 29. 11. 2000, 20. 12. 2000). Alles pärast lubamatu olukorra massiteabesse jõudmist julgesid Mart-Olav Nikluse jätkuva vintsutamise kohta sõna võtta ka mõned nn prominendid või muud väljaanded (vt A.-M. Alver, „Mart Niklus jääb kodust ilma“, Seltskond nr 22, 1. 06. 2001, samuti J. Filippov, „Vana mees tahab koju“, Eesti Ekspress, 7. 02. 2002 jm).

Kaua võib?
Eesti Vabariik pole ikka veel andnud õiguslikku hinnangut Nõukogude võimule, Eestimaa Kommunistliku Partei ja selle liikmete osale lähimineviku poliitrepressioonides ja inimsuse¬vastastes kuritegudes. Lahendamata on jäänud küsimus mainitud repressioonides osalenud juht¬figuuride, KGB koosseisuliste, usaldusisikute ja reaagentide vastutusest (lisaks eespoolmainitud Erich Vallimäele veel näiteks justiitskindralpolkovnik, õigusteaduste kandidaat, Eesti NSV teeneline jurist Leonid Ivanovitš Barkov, KGB Tartu osakonna viimane ülem Anti /Hansovitš/ Talur, KGB vanemuurija Anto Ots, tähtis KGB-lane Marat Žukov jpt). Mart-Olav Niklus on järjekindlalt nõudnud oma kaaskohtualuse Jüri Kuke traagiliselt lõppenud represseerimise, samuti teiste vastupanuliikumisest osavõtnute vaenamise põhjalikku uurimist, süüdlaste avalikustamist, avalikest ametitest kõrvaldamist ning õiglast kohtupidamist nende üle. Veel jätkub postkommunistlikke ilminguid, mille kohta Mart-Olav Niklus teeneka vastupanuvõitlejana ei saa vaiki olla, taunides:
1. sovetiaegsete poliitrepressioonide, represseerijate ja pealekaebajate mahavaikimist ja/või õigustamist;
2. Eesti Vabariigi seniste valitsuste tegevust (või pigem tegevusetust) reaktsioonis Moskva-poolsele survele stalinistliku, 1920. a. Tartu rahulepinguga ja Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus oleva „riigipiiri” legaliseerimisel, mida 1990. aastate alguses veel juleti kontroll¬jooneks nimetada;
3. Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameeste mälestusmärgi vägivaldset kõrvaldamist Lihulas 2. septembril 2004 tolleaegse peaministri Juhan Partsi valitsuse korraldusel;
4. Tallinna nn vabastajate monumendi (pronkssõduri ehk „Aljoša”) jätkuvat kultust, maru¬muulaste 2007. aasta aprillimäratsemist ja nende kohtulikku poputamist;
5. niisuguste tuntud punategelaste nagu Bruno Saul ja Arnold Meri, üllitiste avaldamist ja propageerimist;
6. poliitilise tahte puudumist Nõukogude korrale adekvaatse hinnangu andmisel – samal ajal kui näiteks Leedu Vabariigi president Valdas Adamkus on vankumatult nõudnud Moskvalt okupatsiooni ülestunnistamist, sellesama riigi valitsus veel praegugi nõuab Kremlilt Vilniuses 13. jaanuaril 1991 korraldatud veresauna eest kompensatsiooni, süüdlaste väljaandmist Leedu Vabariigile ja nende üle kohtumõistmist, samuti punasümbolite keelustamist. Lätis arvutatakse okupatsioonikahjusid kokku, on võetud vastutusele Riia kesklinnas 13. jaanuaril 2008 toimunud märatsemise tagantõhutajaid jm.


Vastavalt teenetele
Eesti Vabariigi president Lennart Meri on Mart-Olav Niklust Eesti Vabariigile osutatud teenete eest vääristanud Riigivapi II klassi ordeniga (24. veebruar 1996). Kaitseliidu Keskjuhatus autasustas Mart-Olav Niklust III klassi teenetemedaliga (7. mai 2003). EV president Arnold Rüütlilt Mart Niklus 2006. aastal koos mitme teise endise kommunismi¬vangiga teenetemärki vastu võtmast keeldus. Humaanse tegevuse eest on Mart-Olav Niklust 1970. aastatel kahel korral autasustatud rinnamärgiga „NSVL Doonor“. Lisada võiks, et Mart Nikluse soovitusel andis president Toomas Hendrik Ilves 2010. aastal läti filmirežissöör Edvins Šnorele Eesti Vabariigi autasu. Aastal 2011 tegi Mart-Olav Niklus Eesti Vabariigi presidendile ettepaneku autasustada noori estofiile ja juriste Jevgeni Krištafovitšit ja Sergei Metlevit vabariigi 93. aastapäeva puhul teenetemärkidega.
Veelgi rohkem on Mart-Olav Nikluse elutööd hinnanud rahvuskaaslased ja riigijuhid välismaal, andes talle mitme välisriigi ordeneid, riiklikke või ühiskondlikke autasusid. Mart-Olav Niklusele omistati 24. veebruaril 1981 eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud eriliste teenete eest Kanada Eestlaste Kuldteenetemärk. Mart-Olav Niklus sai 15. oktoobril 1988 Balti Ameerika Vabadusliigalt Balti Vabadusauhinna. Eesti Vabadusvõitlejate Ühing Michiganis (USA) andis Mart-Olav Niklusele 6. juulil 1990 Kuldrinnamärgi. Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus vääristas 15. mail 1993 Mart-Olav Niklust Keskuse Teeneteristi III järguga tema erilise panuse eest võitluses Eesti iseseisvuse taastamisel.
Horvaatia Poliitvangide Liit andis 25. oktoobril 1999 INTER-ASSO traditsioonilisel kongressil Aadria mere ääres Mart-Olav Niklusele teenetemärgi. Leedu Vabariigi president Valdas Adamkus autasustas 16. veebruaril 1999 Vilniuses eestlast Suurvürst Gediminase III järgu ordeniga. Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühing austas 9. novembril 2001 Mart-Olav Niklust nimetatud ühingu juubelimedaliga, Ukraina president Viktor Juštšenko aga 8. oktoobril 2006 I järgu ordeniga „Vapruse eest“. 23. oktoobril 2006 sai Mart-Olav Niklus teenetemärgi Ungari Vabariigilt, 9. jaanuaril 2007 hõbemedali Leedu Vabariigi Seimilt. Lisaks veel tänukiri kolmelt Eesti asutuselt teaduse populariseerimise, tänukiri Tartu Emajõe Koolilt hariduse edendamise ning aukirjad ukrainlastelt ja horvaatidelt nende rahvusliku vabadusvõitluse toetamise eest.
Aastal 1992 oli Mart-Olav Niklus New Yorgis korraldatud kuuendate Ülemaailmsete Eesti Päevade (ESTO-92) üks kolmest aupatroonist. Mitmete välisriikide suursaatkonnad Tallinnas on Mart-Olav Niklust regulaarselt kutsunud nende rahvuspühade puhul korraldatud pidulikele vastuvõttudele.
Aastal 2000 kandis Rahvusvaheline Elulugude Keskus (International Biographical Centre, London) Mart-Olav Nikluse XX sajandi väljapaistvate inimeste nimekirja. Rahvus¬vaheline Tähenimistu (International Star Registry, USA) andis Universumis Draakoni tähtkujus ühele tähele Mart-Olav Nikluse nime (teise eestlasena on sellise au pälvinud eelnimetatud poliitmõrva ohver Jüri Kukk).

Teised Mart-Olav Niklusest
Kinostuudio Tallinnfilm tegi 1989. a. Mart-Olav Niklusest filmi „Kolmkümmend aastat hiljem“ (režissöör Jaak Lõhmus). 2005. aastal valmis eraalgatuslik film „Balti Apell 25“ (ingliskeelsete subtiitritega, produtsent Agu-Üllar Kull, operaator Mati Hint). Koos Ameerika Ühendriikide tuntud ajakirjaniku ja publitsisti David Satteriga osales Mart-Olav Niklus suvel 2006 antikommunistliku tõsielufilmi võtetel Tallinnas (režissöör Andrei Nekrassov). Loodetavasti avaneb võimalus seda filmi ka Eestis vaadata.
Mart-Olav Nikluse elu ja võitlusega on võimalik tutvuda Ants Kippari jt võitluskaaslaste poolt avaldatud raamatus „Mart Niklus & Jüri Kukk. Kaks, kes ei alistunud“ (Stockholm, 1983), Rein Taagepera ja Andres Küngi mitmes eesti-, inglise- või rootsikeelses raamatus, näiteks A. Küng, Estland vaknar (Stockholm, 1989), baltisaksa kirjaniku Bernd Nielsen-Stokkeby raamatus Baltische Erinnerungen (1991), samuti Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Viktor Niitsoo raamatus „Vastupanu“ (1997) ja tema doktoritöö väärtust omavas e-raamatus „Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus” (2013). Edasi, Tiit Madissoni raamatutes „Vastasseis“ (1996) ja „Riigipööraja märkmik“ (1999), Jüri Lina raamatus „Öised päevad“ (teine, parandatud väljaanne, Stockholm, 2005, algselt ilmus sovetiajal samuti Rootsis), Mari-Ann Kelami raamatus „Kogu südamega“ (2002), klassivend Johan Ahlbergi mälestustekogumikus „Eesti elu“ (2003), ülikoolikaaslase Helve Kruus-Sarapuu mälestusteraamatus „Puu mõõdab inimest“ (2005), Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo teatmeteoses „1000 tartlast läbi aegade“ (Liivimaa Mälu, Greif, 2003), kogumikus „Eesti ajalugu“ (VI, Ilmamaa, 2005), David Satteri raamatus „Meeletuse ajastu. Nõukogude Liidu allakäik ja langus“ (2005, konsultant Mart-Olav Niklus ise), Enno Tammeri raamatus „Nõukogude piir ja lukus elu” (2008), Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat (2008, 2012), Endel Priideli raamatus „Vägikaikavedu” (2010), Tiit Made raamatutes „Kaks korda iseseisvaks” (2011) ja „Valitsejate vastu” (2013), Rein Taagepera mälestusteraamatus, Priit Silla „Tõe karvane pool“ (Menu Kirjastus, 2012). Mart-Olav Niklusest on kirjutanud ka kunagi tema juures keeletundides käinud Lauri Vahtre oma 2010. aastal ilmunud raamatus „Meenutusi kadunud maailmast ehk keskkoolist, ülikoolist, matkadest, malevast, väljakaevamistest ja muust aastail 1975-1984.“ Ann-Mari Lahti sulest avaldati aastal 2012 eesti keelde tõlgituna „Kohtumine KGB-ga“, milles Mart Niklust nimetatakse Eesti Nelson Mandelaks. Mart-Olav Niklus on teinud kaastööd ja temast endast on kirjutatud Kaitseliidu ajalehes Oma Maa, mida kuni 2010. aasta lõpuni toimetas saatusekaaslane GULAGist, pärastine eesti filoloog Priit Silla, kes samuti on esinenud ettekannetega Langenud Vabadusvõitleja Päeva aula¬konverentsidel Tartu Ülikoolis. Madis Jürgen avaldas „Eesti Ekspressis” (9. 05. 2013) põhjaliku illustreeritud loo, „Kes on Mart Niklus?...” Kultuuris ja Elus avaldas aga Jaanika Kressa intervjuu nii Mart-Olav Niklusega kui ka ülevaade tema lätlasest kunagisest kaasvangist Bruno Javoišist – kes, nagu äsjamainitud Priit Sillagi, lõpetas hiljem Tartu Ülikooli, töötas aastaid Jõgeva Gümnaasiumis ajalooõpetajana ning elab praegu Tartus Balti Apelliga tuntuks saanud majast n.-ö. kiviviske kaugusel.
Mart-Olav Nikluse tegevus ja ta elukäik on sageli kajastamist leidnud omakirjastus¬likes (samizdat´i) kogumikes „Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis“ (ilmus Jüri Adamsi, Viktor Niitsoo jt toimetamisel põrandaaluse väljaandena Tartus, hiljem legaalselt tamizdat-väljaandena Stockholmis), samuti ajakirjas „Isekiri“ (Kohtla-Järvel 1982-1985, väljaandja Holger Kaljulaid), „Jooksvate Sündmuste Kroonikas“ (Moskva) ja „Leedu Katoliku Kiriku Kroonikas“.
Mart-Olav Nikluse tegevust on kõrgelt hinnanud kunagine metsavend, relvastatud vastupanuvõitleja, hilisem kommunismivang ja raamatute autor Alfred Käärmann (1922-2010) oma teoses „Surmavaenlase vastu“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, kolmas kordustrükk 2007) ning veel mitu brošüüri, ajakirjandusväljaannet, raadio- ning telekanalit kodu- ja välismaal. Enn Tarto on Mart-Olav Niklust nimetanud Eesti vabadusvõitluse lipulaevaks ja piksevardaks (Kultuur ja Elu nr 4, 2003, lk 9).

Mõni rida harrastustest
Vabadel hetkedel viibib Mart-Olav Niklus meelsasti looduse rüpes, tuletades meelde ülikoolis õpitud eriala, näiteks aastaid osaledes linnuvaatlustes Ropka-Ihaste luhakaitsealal ja Aardla poldril (Tartu Postimees, 8. okt. 2008, lk 8), tutvustades selle omapärast loodust isegi nägemisvaeguritele (Aldo Kals, „Tartu Emajõe Kool”, lk 594). Juba õpilasena, Tartu Muusikakooli kasvandikuna pälvis Mart-Olav Niklus avaliku tunnustuse noore pianistina, kelle menukatest esinemistest ja autasustamisest toonane ajakirjandus ka kirjutas. Klassikalist muusikat (eriti J. S. Bachi ja Fr. Chopini) mängib klaveril meelsasti ka praegu. Last but not least – ei saa jätta märkimata Mart-Olav Nikluse kauaaegset pedagoogilist tegevust mitme võõrkeele õpetajana (vt näiteks „Ühe sõpruse lugu / Geschichte einer Freundschaft – 15“, Tartu 2007).

Kokkuvõtteks
Mitte nn antifašist või lihtsalt „dissident” – vaid hoopiski antisovetliku vastupanu¬liikumise veteran, Eesti rahvuskangelane, kelle ennastsalgav tegevus Tartu linna, Eesti riigi ja üleilmse vabaduse huvides on kestnud üle poole sajandi (s.o. enamuse Eestis valitsenud võõr¬võimu ajast), on eesti rahva hüvanguks andnud hindamatu panuse nii ühiskondlikus kui ka akadeemilises elus. Internatsionalism selle mõiste kõige paremas tähenduses on Mart-Olav Nikluse isiksuses harmooniliselt ühendatud isamaaluse ja kodumaa looduse armastusega. Just sellisena ongi Mart-Olav Niklus pälvinud mitme põlvkonna tartlaste, kõigi Eesti kodanike tänu ja lugupidamise.
Aastal 2004 tähistas Tartu avalikkus kahe personaalnäitusega Mart-Olav Nikluse 70. sünnipäeva. Tema järgminegi juubel pole enam mägede taga.


Tartus, 16 . jaanuaril 2014

Siim Hiedel, Tõnu Kalvet, Rein Koch, Tõnu-Enno Kuus, Tõnu Ojamaa, Erwin Pari, Priit Rajasaar, Jekki (Jevgeni) Rjazin, Tõnu Seilenthal, Tõnis Siim, Rein Vanja

Akadeemiline Vabadusvõitlejate, Inimõiguslaste ja Repressiooniohvrite Mälestuskeskus HEREDITAS HEROUM-DEFENSORUM LIBERTATIS et IURIS CIVILIS HOMINUM in memoriam JÜRI KUKK.
Kandidatuuri ülesseadjate esindajad: Tõnis Siim, , 5543292; Rein Vanja, , 7375806
Järelmärkus: Ettepanekut puudutavad näitlikud materjalid (fotod, dokumendid jms) on Tartu Raekojale seisukoha võtmiseks esitatud juba aastaid varem.

Märkmed: