Hellar Grabbi: Seitse retke isamaale. Kirjastus „Ilmamaa”, 2010. 454 lk.
Möödunud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel möllasid pagulaskonnas kired, mis lõhestasid meie ühiskonna ning jagasid suure osa selle aktiivsest sektorist kahte leppimatusse leeri. Tõuke selleks andis Väliseestlasega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA) tegevus, mis oli lansseeritud nõukogude võimu poolt ja mida jälgis KGB valvas silm.

VEKSA tegevusele vaadati pagulaskonnas kahel viisil. Traditsiooniline väljakujunenud seisukoht oli, et nõukogude võimuorganite peibutusi ei tohi uskuda ja neid tuleb kindlalt eirata, end mitte lasta lõksu meelitada. Leidus aga ka isepäiseid teisitimõtlejaid, kes arvasid olevat leidnud raudses eesriides prao, mille kaudu on võimalik ära kasutada nõukogude süsteemi nõrkusi – mitte lasta end võrku püüda, vaid ise võrgud välja heita.

Üks esimesi prominentseid pagulaseestlasi, kes asus VEKSA vahendusel okupeeritud Eestit külastama, oli tuntud literaat ja kultuuriajakirja „Mana” toimetaja ning väljaandja Hellar Grabbi Ühendriikidest. Ta sooritas sinna seitse retke aastail 1968, 1969, 1972, aastavahetusel 1977/1978, 1988, 1989 ja 1990, osa neist koos perekonnaga. Nagu ta ise tunnistab, oleks neid retki olnud rohkem, aga 1980. aastate algul kehtestas nõukogude võim tema ja ta perekonna suhtes viisakeelu, mis kestis kümmekond aastat.

Neid retki kirjeldab ta üksikasjaliselt ja värvikalt vaatluse all olevas teoses. Nüüd, kus kunagised kiretormid on ammu vaibunud, pakub see huvitavat lugemist. Autori sulg on sama vahe kui ta intellekt, detailid on filigraanse täpsusega välja joonistatud. Ei tohi aga unustada vaibunud tormide järellainetusi, mis veel praegugi võivad omajagu kahju tekitada. Seepärast pean vajalikuks kohe alguses deklareerida, et minu ülesanne on tänases artiklis arvustada ilmunud raamatut ja mitte autori käitumist ega tema rahvuspoliitilisi seisukohti.

Oma lõppsõnas deklareerib autor, et teda ajendas neid retki ette võtma eelkõige sügav isiklik huvi näha kaasaegset Eestit ja lävida eestlastega kodumaal, tunnetada oma silmade-kõrvadega ja omal nahal Eesti ühiskondlik-poliitilist olukorda ja rahva meeleolu. Ilmselt see tal ka õnnestus ja paremini, kui võinuks arvata, kuigi vaba liikumine ja suhtlemine oli piiratud ning kontrollitud. Just see teebki lugemise huvitavaks ja põnevaks. Jälgides autorit vestlemas paljude tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelastega, sportlastega, poliitikutega, vanade sõprade ja tuttavatega, kuid ka juhuslikult kohatud võõrastega, on selgelt tunda, kuidas pidevalt kombatakse lubatavuse piire. Seda teevad nii kohalikud inimesed kui autor, kuigi viimasel on piiri tunnetamine märksa raskem ja pole iial kindel, millal ja kuidas selle ületamisega võib oma vestluskaaslast kahjustada. Viimast juhtustki. Nii näiteks sai ENSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadusala asedirektor Harry Õiglane külalise keelatud piirkonda sõidutamise eest parteilise karistuse. „Sirbi ja Vasara“ peatoimetaja asetäitja Andres Ehin kaotas autori pärast oma töökoha, millele lisandus parteiline noomitus. Autori arvamus, et tema olemuses ja sõnades oli ehk midagi, mis äratas usaldust, võis vastata tõele, kuid vähemalt mõnel juhul maksis see usaldus end kätte.

Äärmiselt huvipakkuvad on autori kokkupuuted KGBga. Vähemalt kahel korral seisab ta silmitsi julgeolekutöötajaga. Esimesel korral toimub ülekuulamine varjatud kujul, teisel on tegu otserünnakuga, kuigi viisaka vestluse vormis. Üllatav on KGB pakkumine autori isa rehabiliteerimiseks, mille viimane resoluutselt tagasi lükkab. Kolonel Herbert Grabbi, kunagine president Pätsi käsundusohvitser, hukati teatavasti Norilskis 1941. aastal.
Oma külaskäikudel Eestisse toimetas autor sinna hulga „Mana“ numbreid ja tõi sealt välja kirjanduslikke väärtteoseid, mis läänes kättesaamatud. Ehitas koos oma ideekaaslastega silda kodu- ja väliseestlaste vahele.

Soovitan kõnesolevat teost lugeda igaühel, kellele eesti kultuur ja üldse eestlus vähegi südamelähedane on. Soovitan ka neile, kes VEKSA tegevuse suhtes negatiivselt häälestatud. Ajad on sel määral muutunud, et võime kõike vaagida kainelt, mitte ülepaisutatud emotsioonidest lähtununa. Teos on ülimalt informatiivne, autori tugev eruditsioon õhkub vastu igalt loetud leheküljelt ja mis peaasi – ainekäsitlus on üdini aus. Autori sõnastuses leidub nii mõndagi, mis kutsub väitlema ja seda peakski tegema. Võitlen kiusatusega kirjutada teine artikkel väljaspool arvustuse raame, kuid samas loodan vaikselt, et seda teeb keegi teine.

Autori lõpphinnang tollasele olukorrale on, et ägedas vaidluses pagulaskonnas kaotasid lahingu kinnisideedesse takerdunud dogmaatikud, võitsid aga need, kelle isamaa-armastus oli suurem kui nende viha vaenlase vastu. Vaatamata uhkele retoorikale on selles väites omajagu tõtt, aga mõlema käega ma sellele alla kirjutada ei saa. Kuid nagu öeldud – see on teine teema, mille asjalikku tõstatamist kellegi poolt jään huviga ootama.

Märkmed: