Eesti Elu
Estonia kooriga kevadesse
Kultuur 08 Apr 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/04/32017_1_t.jpg
On olukordi, kus tekib tahtmine minetada kriitiku karm-asjalik roll ja lihtsalt tunda rõõmu ühest õnnestunud üritusest ja mõnusalt veedetud õhtupoolikust. Tajuda, et eestlane olla on meeltülendav. Ütleksin „uhke ja hää“, kui see väljend ei oleks trafaretseks kulutatud ja kui selles ei peituks terake paatost, mis kõnesoleva päevaga kuidagi kokku ei käi.

Mind ei huvitagi hetkel, millal kevad kalendriliselt algas või millal ta kord klimaatiliselt Toronto linna jõuab. Eesti Majja saabus see pühapäeval, 3. aprillil enam-vähem täpselt kell 13.00. Tänu Estonia koorile, kes oli oma kontsert-brunchile nimeks pannud „Kodumaine kevad“ ja ning asus otsemaid tõestama oma suutelisust publikule suurepärast kevadmeeleolu pakkuda. Oh, ja muidugi ka kodumaist.

Viiekümneliikmelist koori juhatasid Ingrid Silm ning Jaan Medri. Solistiks Miikael Tenno trompetil, keda saatis klaveril Dennis Gugappi. Teadustajana (ütleksin pigemini „peoperenaisena“) tegutses Rutt Veskimets. Koori kava oli rangelt eestilik ja valdavalt kevadine.

Üldmulje koorist oli imposantne. Ühtlane helivärv, puhas intonatsioon ja selge diktsioon, koorijuhtide jälgimine täpne, nüanssides ilmnes paindlikkust. Meeshääled, kuigi arvuliselt ikka veel vähemuses, olid suutelised pakkuma üllatusi. Kooridistsipliin silmatorkavalt hea. Vaid esimeste laulude juures esines sisseastumistes paar pisivääratust. Kava edenedes kasvas koori enesekindlus ja püsis sellisena lõpuni, ilmutades kõrgtaset, mis kohati küündis professionaalsuse piirimaile.

Programm oli koostatud maitsekalt. August Pruuli nimilaul „Kodumaine kevad“ sobis avapalaks suurepäraselt. Konstantin Türnpu õhkõrn „Kevade tunne“ jäi ainsana kahvatuks, osalt bassirühma ebakindla sisseastumise tõttu. Edasi kulges kõik sujuvalt. Raske on midagi eriti esile tõsta. Paar momenti tekitasid siiski sellist erilist hingevärinat, mida ainult aastakümneid laulurivis seisnu täie selgusega tunneb. Gustav Ernesaksa „Päike vajus pärnapuule“ (juh. Ingrid Silm) esitati veenvalt iga pisima nüansini, kuid mahlakate altide soolo „magas org ja magas mägi“ oli lihtsalt hingemattev. Teise sellise efekti lõi (üllatusena) bassirühm Peep Sarapiku laulus „Rukkivihud rehe all“ (juh. Jaan Medri). Nende kumisevas m-häälikus, mille taustal naishääled asusid vihke puhtale põrandale laduma, oli rehetoa lummavat müstikat, mis ei haihtunud ka võimsas fortissimos, millega pala lõpetati.

Alo Ritsing, tuntud oma loominguliste ülemeelikuste (et mitte öelda ulakuste) poolest, rikastas kava viguriväntliku helindiga „Õunapunnilaul“. Paljude lastelaulude autor Juhan Trump pakkus midagi erakordselt värskendavat. Pealkiri „Hinges hoidma pean kodulee tuld“ on iseenesest paljuütlev. Rõõmustava üllatusena dirigeeris seda programmiväliselt lauljatarina hästi tuntud kooriliige Kristina Agur, ilmutades oma muusikalist mitmekülgsust.

Kava teine osa, mida juhatas Ingrid Silm, algas Veljo Tormise „Nostalgiaga“, mis koosnes kaheksast üldtuntud eesti rahvalikust laulust, kuid rüütatuna „Tormise vammusesse“. Selle väljendi mõistmine ei valmista vist ühelegi laulusõbrale raskusi. Viimased kolm pala, kõik Jaan Medri klaverisaatel, olid mõjuvaimad: Uno Naissoo „Mu kodu“, Piret Ripsi „Ei tahagi minna“ ja Olav Ehala „Kodulaul“ muusikalist „Nukitsamees“.

Kontserdi teise osa juhatasid tegelikult sisse solistid. Lausun teadlikult „solistid“, sest tegu polnud trompetiga klaveri saatel, vaid trompeti ja klaveri duetiga. Kaks noort dzhässijüngrit tembutasid tänavapoisilikult, pakkudes samaaegselt esmaklassilist meelelahutust. Miikael Tenno esitas Joseph Kosma hästituntud „Sügislehed“ ja ühe enda loodud originaalhelindi. Nende vahel (ja taas programmiväliselt) laulis gruusia juurtega pianist ühe emakeelse laulu, üllatades oma jõulise ning meeldiva baritoniga. Nende etteastet kviteeriti tugevate ovatsioonidega.

Rutt Veskimetsast teadustajana on mul natuke kahju. Olen tema puhul oma varasemates kirjutistes juba superlatiividega nii pillavalt ümber käinud, et nagu ei oskagi enam midagi lisada. Ainult seda ehk, et ta suutis ikka veel üllatada. Tema rolli olulisust mõistis iga kohalviibija. Lühikeste, kuid tabavate repliikidega lühendas ta pidevalt vahemaad koori ja publiku vahel, kuni selle tajumatuks kulutas. Hoidis sellega publiku erksa ning lisas koorile enesekindlust.

Nüüd, kus ürituse muusikaline külg on oma teenitud kiituse kätte saanud, tohib ehk korraldusse puutuvat heatahtliku kriitiga veidike vürtsitada. Vaheajal läbi viidud loterii loosimine venitas etenduse tarbetult pikaks, kahtlemata koormates ka lauljaid ning kahandades publiku entusiasmi. Seda olnuks võimalik teisiti korraldada ja ongi varem korraldatud. Sama võib öelda lõunaeine kohta, mis muide oli kvaliteedilt igati tasemel, kuid meeldivam ja praktilisem olnuks einetada mitte enne, vaid pärast kontserti. Inglisepärase brunchi asemel võinuks serveerida eestilikku õhtueinet. Kontsertosa olnuks sel juhul terviklikum ja lauljad saanuksid einetada julgemalt. Täis kõhuga poodiumile turnima mineku mõte pole just peibutav. Kas tohiks välja pakkuda järgmiseks selletaoliseks ürituseks alternatiiv: lasta müügile kaht liiki pääsmeid – odavamad ainult kontserdiks ja kallimad neile, kes soovivad pärast kontserti teises saalis koos laulurahvaga einetada.

Ülaltoodust ei maksa välja lugeda nurinat ega rahulolematust. Olgu see vaid kõrvaltvaataja (õigemini siiski kuulaja ning kaasaelaja) tagasihoidlik soovitus ning tähelepanek, et iga head asja on võimalik veel paremini läbi viia. Tänu teile, Estonia tublid lauljad ja võimekad dirigendid!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus