Eesti Elu
ESTOde tulevikust mineviku taustal
Arvamus 06 Oct 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Ülemaailmsed ESTO pidustused, mis on viimase nelja aastakümne vältel olnud ulatuslikemateks väliseesti üritusteks, on taas kerkinud valusalt tulipunkti ning nende jätkumise otstarbekus on seatud küsimärgi alla. Õieti juba hüüumärgi alla, sest Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) on otsustanud 2013. aastal toimuvate Lääneranniku Eesti Päevade ajal ESTOd pidulikult (!) lõpetada. Kummaline otsus organisatsiooni poolt, kes samas avalduses ütleb end lahti kõikidest kohustustest seoses ESTOdega. Koos kohustustega peaksid kaduma ka õigused.

See selleks. Samas tuleb aga tunnistada, et ESTOde aeg s e n i s e l k u j u l (minu sõrendus) on ammu möödas. Kui me kunagi demonstreerisime nende pidustuste kaudu globaalse eestluse elujõudu, siis nüüd demonstreerime selle jõuetust. On selle nimel mõtet nii tugevasti pingutada? Kindlasti mitte. Kuid me võiksime oma rahvusliku elujõu määratlemisel teha mõningaid ümberhinnanguid ning rakendada oma energiavarusid nii, et pidustustel oleks mõte. Kujundagem nad ümber, muutkem nende nägu.

Küsigem endilt kõigepealt: mis oli ESTO pidustuste algne mõte. Selle parema mõistmise huvides loobugem (vähemalt käeoleva artikli raames) ESTO nimetusest ning asendagem see originaalse nimetusega Ülemaailmsed Eesti Päevad (ÜEP). Sellisena läks see 1972. aastal Robert Kreemi algatusel Torontos käiku ja selle mõte oli ühendada eestlasi kogu maailmas. Tulen tagasi mõiste juurde „globaalse eestluse elujõu demonstratsioon”, sest just selleks need pidustused kujunesid. Kaasmaalasi okupeeritud kodumaal me selle üritusega kaasa tõmmata ei saanud, kuid meie südametes polnud palavamat soovi, kui et see kunagi teostuks.

Meie unistus täitus kakskümmend aastat tagasi. 1996. aastal toimunud Stockholmi pidustuste lõppedes toimetas Robert Kreem ÜEP lipu kodumaale märgiks, et ring on täis. Tsiteerin president Lennart Meri: „Tänavune seitsmes ESTO on eriline: ta algab nüüdsama siin Rootsis, vabas maailmas, ja jätkub kodumaal, ükskord ometi jälle vabas Eesti Vabariigis. Kas sellest järeldub, et ESTO on oma ülesande täitnud? Et me kohtume viimast korda? Armsad kaasmaalased, lugupeetavad külalised, - ainult mitte seda! Me vajame ESTOt. Maailm vajab ESTOt.“

ÜEP pidustused jätkusid, kuid mitte seal, kus olnuks nende ainuõige ja loogiline koht – vabas Eestis. Eelistasime käituda nii, nagu oleks Eesti endiselt okupeeritud. Viisime oma pidustused Riiga, viisime nad Münsterisse, kaalumisel oli isegi Sankt Petersburg. Lätlased, sakslased ega venelased oma kultuuripäevi Tallinna pidama ei tulnud ja millegipärast ei ole sel linnal kohta ka meie ülemaailmsuses. Pigem lõpetame „pidulikult“, kui jätkame Eestis!

Kuid aitab retoorikast. Vaadelgem asja praktilist külge. Meil ei leidu enam piisavalt esinejaid oma kultuuripäevade suurejooneliseks läbiviimiseks. Meie laulukoorid on kokku kuivanud ja vananenud, paljud on tegevuse lõpetanud. Teatriga on asi veel halvem, see on praktiliselt olematuks muutunud. Ometi ei tohiks see olla mingiks takistuseks. Meie vaimne looming ei ole kaugeltki kängunud. Miks ei võiks mõned kodumaised koorid tutvustada kontserdiga väliseesti heliloojate loomingut? Ja miks piirduda vaid kooridega? Minu rind paisuks küll uhkusest, kui ERSO või mõni teine kvaliteetne orkester esitaks näiteks Taavo Virkhausi sümfooniat, ehk koguni helilooja taktikepi all. Meil on küllaldaselt laulu- ja instrumentaalsoliste, jätkub ka neile loodud helindeid. Meil on kirjutatud näidendeid, mida kodumaised teatrid võiksid mängida. Meie võimuses oleks korraldada ülevaatlik raamatunäitus, elavaid autoreid leidub veel praegugi. Kunstinäituse puhul poleks noortaidureist puudu, see valdkond head keeleoskust ei nõua.

Kuidas seda läbi viia? Tuletagem meelde, et juba 1928. aastal asutati Eestis Välis-Eesti Ühing, mille tegevus katkes 1940. aastal, kuid mis kutsuti uuesti ellu a. 1995. Selle ühingu eesmärgiks on (tsiteerin põhikirjast) säilitada eestlaste rahvuslik ühtsus ja identiteet sõltumata elupaigast. Igal aastal tähistati novembri viimasel laupäeval Välis-Eesti Päeva. Seda traditsiooni jätkati mõnel pool ka paguluses. Siin tundub olevat alustuseks sobiv lähtepunkt. Miks mitte korraldada Välis-Eesti Päeva asemel suuremamõõtmelised Välis-Eesti Päevad, kujundada uus traditsioon? Samal ajal ei tohiks midagi katki olla, kui väljaspool kodumaad mõnel pool Eesti Päevad väiksemas mastaabis jätkuvad (nagu näit. Ameerika mandri läänerannikul).

Olen kaks korda seisnud Eesti Päevade hälli juures: Austraalia 1. Eesti Päevadest jaanuaris 1954 võtsin aktiivselt osa; 1972. a. ÜEP eel osalesin koosolekul, kus Robert Kreem oma ideed tutvustas (ja kõvasti hurjutada sai). Vabandan oma pikka heietust, kuid tunnen endal kohustust oma hääl kuuldavaks teha. Ehk on mu sõnadest siiski mõnevõrra kasu. Ehk tärkab mõne teisegi peas mõte, et on kummaline kõneldes globaalsest eestlusest paigutada Eesti Vabariik väljapoole seda gloobust. ÜEP algmõte oli eestlasi ühendada, mitte lahutada ega killustada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus