1 päev
Avatseremoonia
ESTO ühendab kõiki, kes tunnevad endid eestlastena
X ESTO avati reedel, 26. juunil Münsteris Apostelkirches. Enne avatseremooniat kirikuõuel kui ka aktuse ajal mängis Tallinna Muusikakeskkooli puhkpilliorkester dirigent prof. Aavo Otsa juhatamisel. Avamängu mängis orelil Kristel Neitsov ja palvust pidas EELK Saksamaa praost Merike Schümers-Paas. Kirik oli rahvast täis ja kõik olid elevil ning väga heas tujus.
ÜEKNi esimees Jaak Juhansoo tervitas ESTO 2009 organiseerijaid ja osalejaid. Ta märkis oma kõnes, et järjekordne ESTO annab eestlastele võimaluse ühiselt kindlustada meie ühtekuuluvust ülemaailmselt, tähistada rahvuskultuuri väärtusi ning järjekordselt tugevdada meie vahelised sidemeid, mis aitavad meid säilida ja areneda võõrsil ühiskonnana, mitte üksinda isoleeritud rahvuskaaslastena.
Juhansoo sõnul ei ole ESTO mitte ainult pidustus alaliselt või ajutiselt välismaal viibivatele eestlastele. ESTO ühendab kõiki, kes tunnevad endid eestlastena ja omavad piisavalt tahet, et seda eestlust esile tuua. Ta oli väga tänulik korralduskomiteele, eesotsas Richo Zimenskiga, kes julgesid ülesannet oma õlgadele võtta ja ülimalt lühikese ajaga ESTOt sisustada. Teavad ju kõik kui raske on peale Eesti vabaks saamist ESTOsid korraldada.
Seejärel sai sõna ESTO patroon EV Suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe, kes ise on osalenud peaaegu kõikidel ESTOdel nii esineja kui korraldaja rollis. Laanemäe märkis oma kõnes, et esimeste ESTOde eesmärk oli selge – edastada maailmale vabade eestlaste sõnum, et Eestil on õigus iseseisvusele – ja selle kõrval tekitada osavõtjates tunnet, et meid eestlasi on maailmas piisavalt palju, et me kokku tulles suudame selle sõnumi ka muljetavaldavalt edasi anda.
Ta jätkas: ”Pärast iseseisvuse taastamist on ESTOsid korraldatud jätkuvalt, sealjuures arutades põhjalikult kui palju on väljaspool Eestit võimalik olla eestlane ja kas eestlaseks olemiseks peab asuma Eestis. Lõplikke vastuseid nendele küsimustele pole seni kokku lepitud ja see näitab nende küsimuste olulisust, sest nad on seotud üksikisiku enesemääratlemisega, mis on oluline Eesti ühiskonna seisukohast, sest eestlased on loomult individualistlikud.
Arutades ESTO tähendust eestlasele individuaalselt on aga jäetud unarusse küsimus, mida tähendab ESTO Eesti ühiskonnale kollektiivselt.” Laanemäe arvates näitab väljaspool Eestit elavate eestlaste oskus ülemaailmseid kokkutulekuid korraldada, kui tugeva pärandi nad on Eestist endaga kaasa toonud. Väljaspool Eestit ESTOt pidades me saame aga kinnitust, et Eesti on tõepoolest suurem kui esialgu paistab – Eesti asub kõikjal, kus eestlasi on koos.
Münsteri linna volikogu esimehel Karin Reismannil oli hea meel, et ESTO 2009 rikastab Müntseri linna ja muudab seda veel rahvusvahelisemaks. On ju rahvusvaheline see, mis ilmutab mõju üle riigi piiride. Reismann leidis, et Münsteris särab väga jõuliselt Eestimaa nendel viiel päeval ületades geograafilisi piire eesti külalistega kogu maailmast. Eestlased ei kujunda mitte ainult Münsteri linnapilti, vaid vaimustavad inimesi kogu oma kultuuriliste üritustega.
Reismanni sõnul oli Münsteri maakond paljudele eestlastele tähtis peatuspaik. Pagulaslaagritest emigreerusid osad eestlased edasi teistesse Euroopa riikidesse või üle ookeani. Tal oli hea meel, et tänapäeval Münsterisse tagasi pöördudes võivad need inimesed näha, et linn, mis sõjas suuremal jaol hävitati on jällegi õitsele puhkenud. Ta tänas kõiki, kes olid selle pika reisi ette võtnud ja ütles lõpetuseks ühe eesti vanasõna ”Kõige lühem tee omaenda juurde viib kord ümber maailma”.
Gina Bauer saksa keeles ja Maie Kisis-Vainumäe eesti keeles kandsid ette Nordhein-Westfaleni Liidumaa peaminister Jürgen Rüttgersi kõne, kes avaldas siirast heameelt, et ESTO on esmakordselt Saksamaal külas. Rüttgers leidis, et ESTO on hea näide kunsti ja kultuuri ühendavast jõust – üle igasuguste poliitiliste arengute. Kõneles ka Deutsch-Baltische Gesellschafrti üleliiduline esimees dr. Eckard Neander.
Peale kõnesid mängis Tallinna Muusikakeskkooli puhkpilli orkester, laulis mezzosopran Leili Tammel Karlsruhest. ESTO lippu õnnistas Merike Schümers-Paas. Seejärel paigaldas Richo Ziemeniski lipule ESTO 2009 märgi. Avatseremoonia lõpetati Eesti hümniga.
Kinolinastus
Peale avatseremooniat liiguti edasi Cineplex kinno, kus toimus dokumentaalfilmi ”Peod täis pisaraid” maailma esilinastus. Filmi idee ja teostuse eest vastutas Vaado Sarapuu Kanadast, kes soovis kõigile head filmielamust. Film võttis kokku ESTOde ajaloo kuldseid mälestusi, viies vaatajaid tagasi Baltimore’i, Stockholmi, Torontosse, Melbourne’i ja New Yorki. Fantastiline oli kinolinal näha koondatud eestlasi, kes läbi aegade võitlesid Eesti vabaks saamise eest. Ja peale Eesti vabaks saamist jätkavad nad sama rõõmsalt, kuigi palju väiksemas formaadis ülemaailmsete eestlaste kokkutulekute traditsiooni. Vaadates seda filmi ja ise esimest korda ESTOl osaledes ütleksin, et raske on endale ette kujutada, mida need ESTOd tähendavad, seda peab lihtalt ise kogema.
Jazzkontsert
Esimese päeva lõpetas Grupa Janke Randalu jazzkontsert, mis tõi kuulajateni intensiivse, energilise, rütmilise ja ühtesulava koosmängu. Olen täiesti kindel, et kontsert ei jätnud ükskõikseks mitte kedagi. Publik nautis igat Kristjan Randalu klaveriklahvi puudutust ja jälgis kui professionaalselt Bodek Janke valdas trumme, kasutas lisaks mitmesuguseid löökpille ja muid instrumente. Teiste hulgas kõlasid Randalu ”Confidance”, ”Hinken” ja tema tõlgitsetud ”Igaühel oma pill”.
Kristjan Randalu alustas klaverimängu 6-aastaselt Tallinna Muusikakeskkoolis. Koos vanematega asus ta 1988. a., elama Saksamaale, jätkates õpinguid Karlsruhes, Stuttgardis, Kölnis, Londonis ja Manhattanil. Andekas dzhässipianist ja – komponist on saanud mitmeid mainekaid ja kõrgeid tunnustusi. Bodek Janke on sündinud Varssavis, õppinud Karlsruhes, Kölnis ja New Yorgis. Mitte ilma asjata ei peeta teda üheks mitmekülgsemaks, loomingulisemaks ja musikaalsemaks percussionistiks. Ta on esinenud paljudes Euroopa ja Aasia riikides ning USAs.
Kristjan Randalu jäi kontserdiga väga rahule. Tal oli hea tunne mängida, publik oli tore, klaver, saal ja ansambel olid head. Bodek Jankega on ta koos mänginud juba 20 aaastat. Tuttavaks saadi Saksamaal viiendas klassis ja juba siis esineti koos. Peale ESTOt andis Kristjan Randalu veel mõned kontserdid Saksamaal, Luxenbourgis. Seejärel võib teda esinemas näha Klaaspärlimängu festivalil Tartus 19. juulil. Ta kirjutas Entel Tentel lastelaulude töötlusi orkestrile ja klaverile. Teose nimeks sai Enter Denter ja see tuleb esiettekandele koos Tallinna Kammerorkestriga. Kontsert salvestatakse ka CDle.
Küsimusele, kus Kristjan praegu elab, vastas ta, et hetkel seal kus ta kohver on. Tema viimane korter oli New Yorgis, aga kuna ta oli liiga palju reisimas, siis polnud mõtet seda pidada.
Kristjan Randalu musitseerib mitmetes eri kooslustes – koos Bodek Jankega, väiksema bändiga, orkestriga, ka solistina. Ta ei näe ennast ainult interpreedi rollis vaid komponeerib ka ise ning töötleb muusikat. Inspiratsiioni leiab ta oma reisidelt, musitseerides, muusikat kuulates ja eriti improviseerides kui mõni idee tundub väärt olema, et sellesse süveneda.
Järgneb
KRISTEL SARRIK
