ESTO 2009 Münster 4. päev
ESTO 2009 20 Jul 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Huvitava teadusliku päeva lõpetas kuratlik näitemäng

Esmaspäeva alustasid Teaduslik hommikupoolik ja ÜEKNi Rahvuskongress, mis kattusid kahjuks ajaliselt. Õhtul sai nautida toredat näidendit ”Kurat prooovib hammast” või Jüri Reinvere ”Reekviemi” Saksamaa esiettekannet.

Teaduslik hommikupoolik

Teaduslikku hommikupoolikut alustas dr. Mai Maddisson Austraaliast, kes andis ülevaate meditsiinilistest ”kameeleonitest” – traumajärgsest stressihäirest. Tema arvamus on, et inimesed, kes elavad läbi sündmusi, mis muudavad nende endi või kellegi teise elu, soovivad olla kindlad, et nad ei olnud antud olukorras ise süüdi ja et nad tegid ja teevad kõik endast oleneva, et selliseid sündmusi ära hoida.

Tavaliselt on võimalused sellesse hetke kunagi tagasi pöörduda väikesed ja võib juhtuda, et seda ei saa teha aastakümnete vältel või isegi mitte kunagi. Tüüpilised tunnusmärgid on kohanemismehhanismid, et leevendada sündmustest põhjustatud valu ja kaitsta oma lähedasi ja reaktsioon kurbusele. Maailm, kus nad on määratud elama, laseb neil seda vaid kameeleonitena teha.

Mai Maddisson tutvustas ka oma raamatut ”When the Noise Had Ended: Geislingen´s DP Children Remeber”, mis peegeldas põgenikelaagrites elanud laste mälestusi läbi aegade prisma. Geislingeni eestlaste põgenikelaager eksisteeris 1945. a. oktoobrist 1950. a. juunini, olles koduks ligi 5000 eestlasele. Siin anti välja ajalehti, õpikuid, lauluraamatuid jm. Tegutsesid koolid, teater, laulukoorid, moodustati skautide ja gaidide ühing, kristlikud organisatsioonid. Laagrist rändasid eestlased edasi USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse jm. Hiljem laager likvideeriti. Täna elab Geislingenis kümmekond eestlast. Geislingeni surnuaial on mälestuskivi, mis meenutab eestlaste saatust eksiilis. Marmorisse on raiutud 102 Geislingenis surnud eestlase nimed, hiljem täiendati nimekirja kolmel plaadil, nüüdseks kokku 154 nimega.

Professor Jaak Rakfeldt USAst rääkis Põhja-Ameerika eestlaste identsusest lähtudes sotsiokultuurilisest ja sümboolsest suhtlemisest. 70-ndatel korraldas Rakfeldt vestlusgruppe noorte Põhja-Ameerika eestlastega identsuse teemal ja jõudis järeldusele, et paljud tundsid, et neil on kaks erinevat eneseteadvust. Nad tunnetasid siseheitlust oma identsusküsimuses ning ambivalentsust eesti ürituste suhtes. Enamusele pakkus eestlus midagi positiivset ja nad soovisid seda säilitada ning arendada.

90-ndatel tehtud uurimus etnilise identsuse teemal näitas, et kõige tähtsamad faktorid Põhja-Ameerika eestlaste identsuse säilitamiseks olid Eesti külastamine, eesti keele oskus ja vanus. Skautlus oli tähtsam kui täienduskool või rahvatants. Seega tuleb nende andmete kohaselt soodustada väliseesti noorte Eesti külastamist ja võimaldama noortele suhtlemist kodueesti noortega.

Anu Kasmel Tartu Ülikoolist rääkis oma ettekandes ema ja isa põlvkonna müsteeriumitest ehk elust hirmudega. Ta heitis pilgu Eesti rahva tervisele kui postraumaatiliste mõjude sensitiivsele peeglile ja arutles võimaluste üle kogukondade ja ühiskonna võimestumiseks. Tema sõnul elavad esivanemate hirmud edasi veel teises ja kolmandaski põlvkonnas. Toimetulek posttrumaatilise sündroomiga peitub suurel määral tervise arengu võlusõnas – võimestumises – inimeste ja kogukondade võimaluses teha ise oma elu puudutavaid otsuseid, kontrollida ise oma elu mõjutavaid valdkondi ja suutelisuses teha tervisttoetavaid valikuid.

Astrid Tuisk Eesti Kirjandusmuuseumist tutvustas kuulajaskonnale eestlaste kohanemist ja identiteedi muutust Siberis. Tänaseks on Siberis alles umbes 40 eesti küla. Siberi eestlaste identiteet on teisenenud. Esimese väljarännanute põlvkonna tugev Eesti-identiteet on asendunud siirdlasidentiteediga, Siberi eestlase omaga. Järgmiste põlvkondade jaoks polnud Eestimaal seda tähendust, mis oli olnud sealt äratulnutele. Ennast identifitseeriti küll eestlasena, kuid tunti üha rohkem seotust ka uue elupaiga Siberiga, mis teatud kontekstis võis ja võib siiani märkida vaid oma lähimat külaümbrust. Tänapäeval on eri põlvkondadel, aga ka eri peredel ning inimestel erinev emakeeleoskus ning arvamused eestlaseks olemise kohta. Kuigi assimilatsiooniprotsesse ei anna enam peatada, püsib eelmisel sajandivahetusel loodud eesti asustus Siberis veel elujõus.

Teadusliku hommikupooliku lõpetas Tallinna Ülikooli külalisõppejõud Victoria Scotti Hispaaniast interaktiivse töötoaga – Kogemuste värvilised jäljed – loovuse rakendamisest toimetulekul mälestustega. Siin oli osalejatel võimalus läheneda oma minevikukogemustele ja mälestustele läbi kunstitegemise kogemuse. Ühe vahendina kasutati töötoas oma käejälgi. Joonistades eri värvidega oma käsi valmis pilt, mis riputati hiljem ka Halle Münsterlandi fuajeesse. Kunstiteos sai nime ”X ESTO 2009 jäljed”. Anu Kasmel võttis töö endaga kaasa, et see üle anda Eesti Rahva Muusemile kui X ESTO mälestusese.

ÜEKNi Rahvuskongress

Avasõnad ütlesid kongressi korraldaja Aho Rebas, ÜEKNi esimees Jaak Juhansoo ja ESTO korraldajate nimel Gina Bauer. Esines Siberi laste laulugrupp ”Kullerkupud”. Aadu Must pidas ettekande ”Eestlased Siberis 18.-20. sajandil”. Aadu Must on aastaid Siberi arhiivides otsinud eestlaste jälgi, lugedes ja läbi töötades lugematul hulgal dokumente. Ta tõi huvitavaid näiteid eri inimeste saatusest. Ettekanne oli huvitav ja mahukas ning raske on sellest välja korjata väiksemaid killukesi, mida lehelugejatele pakkuda.

Aigi-Rahi Tamm rääkis 1949. a. suurküüditamisest Baltimaades. Siberisse küüditati siis umbes 20 000 Eestimaa elanikku. Peep Pillak tutvustas Eesti kultuurivarsid väljaspool Eestit ja Jüri Estam kõneles Nord-Streamist ja julgeolekust Läänemerel. Kongressi lõpus võeti vastu kaks resolutisooni, mis on varem ka lehes avaldatud.



Teater

Toronto Eesti Rahvusteater esitas Münsteris Arnold Sepa näidendi ”Kurat proovib hammast”. Autor kirjutas näidendi Saksamaal põgenikelaagris 1947. a. Etenduse proloog ja epiloog leidsid aset põrgus ning need tseenid toodi vaatajateni video kaudu. Proloogis pidas Kurat Vanapagana ja Sarvikuga nõu, kuidas põrgu elanikkonna kvaliteeti tõsta. Ta oli tüdinenud sulidest, varastest ja abielurikkujatest ning soovis leida üht tõsist idealisti, kellest manipulatsiooni teel saaks põrgu kandidaat. Sobiv isik, tööstur Georg Suuder leiti põrgu kataloogist.

Kurat püüdis igati töösturit mõjutada loobuma põllutööriistade valmistamisest ja üle minema relvade tootmisele, ilmudes maa peale valitsuse salanõunik Serkkona. Kuna tööstur jäi oma vaadetele kindlaks, siis asus Kurat auku pähe rääkima ka Suuderi abikaasale ning viis nende poja kokku relvatöösturi tütrega. Kuratliku plaani nurjas lõpuks relvavabrikandi tütar.

Töösturit kehastas Siegfried Preem, tema abikaasat Valve Tali, poeg Oktaaviust Arho Tuhkru, relvatöösturi tütart Diaana Steffenseni Erika Pahapill, pearaamatupidajat Lydia Visterit Endla Komi, Kuradit Kalle Kadakas, Sarvikut Vaado Sarapuu ja Vanapaganat Laas Leivat. Näidendi lavastas Endla Komi.

Publikut oli rohkelt ja näidenidele elati igati kaasa. Kõik osatäitjad suutsid oma karakterid laval väga hästi välja tuua. Galantselt sai oma osaga hakkama Kuradit mänginud Kalle Kadakas. Peale etendust rivistusid kõik tegelased lavale ja neid tänasid peale publiku ESTO korraldajate nimel Maie Kisis-Vainumäe ja Göteborgi Eesti Teatri esindaja Rein Lepik.


Reekviem

Apostelkirches sai samal ajal teatrietendusega kuulata Jüri Reinvere ”Reekviemi” – üht omapärast moodsa kunsti teost, väga kammerlikku ja intiimset, mis kuulates ja vaadates iga hetkega aina enam lummama hakkas. Teose muusika, tekst ja visualiseering (spetsiaalselt selleks valminud dokumentaalfilm) mõjusid tervikuna ja mõtlemapanevana meie esivanemate elust ja tööst ning II Maailmasõjast ja sellega kaasnenud inimtragöödiatest - mõtisklus elu ja surma, lootuste, unistuste ja loobumiste ning uuestisünni korduvuse üle.
 - pics/2009/07/24536_3_t.jpg

Äärmiselt keerukad flöödipartiid esitas ameeriklanna Helen Bledsoe, episoodiliste meeshäälte osad kandsid ette Mikka Üleoja, Toomas Tohert, Rain Vilu ja Aarne Talvik Eesti Filharmoonia Kammerkoorist. Tekste luges Catherine Jarvis, Austraalia fimirezissöör, kes eesti filmiarhiivi 1911-1944 materjalide põhjal ülalmainitud dokumentaalifilmi koostas. Kohal viibis ka teose autor, helilooja Jüri Reinvere.

Järgneb

KRISTEL SARRIK
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus