Tänavune suurejooneline dokumentaalfilmi-festival on sedapuhku lõppenud, vähemalt Torontos, kus reede, 23. oktoobri õhtul pandi Tartu College’i saalis sellele väärikas punkt. Kaht järgnevat linastust Hamiltonis võib kindlalt lugeda lisapaladeks, mitte järeleksamiks.
Sooviksin südamest, et lehel oleks võimalik välja tulla EstDocsi erinumbriga. Reaalsuse piiridesse jäädes püüan siinkohal anda põgusa ülevaate viiest linastusest, mis hõlmasid kaht viimast päeva Torontos.
Mart Taevere filmis „Suguvõsa“ esitati fragmente soome-ugri konverentsist, mille kaudu toodi vaataja pilgu ette paljude rahvaste ja keelte valusad hääbumismured. Liivlased näiteks on juba tükk nukrat ajalugu. Mitmed teised on teel sinnapoole, eriti need, kes paiknevad Venemaa aladel. Nagu filmile järgnenud diskussioonis tähendas moderaator Jaak Kilmi, elab näiteks enamik maridest väljaspool oma regiooni. Suurim kurbloolus on aga, et soomeugrilased kardavad seal endid sellistena näidata, kuna võivad kergesti sattuda füüsilise vägivalla ohvriks. Juba tsaariajast tuntud panslavism ei ole kadunud ega oma nägu muutnud. Venelasele on iga võõras automaatselt kardetav vaenlane, kes tuleb iga hinna eest likvideerida. Koomiliste paradoksidena toodi esile, et Moskva nimetus on soomeugri päritoluga ja et Venemaa peaminister Putini juured ulatuvad Karjalasse.
„Neljakümnes sõda“ elustas nende eesti meeste käekäigu ja mõtlemisviisi, kes 1942. aasta sügisel astusid vabatahtlikult Eesti Leegioni, et võõras mundris võidelda idarindel Punaarmee vastu. Luubi all oli eeskätt legendaarne pataljon „Narva“, kuid ka hilisemad ägedad lahingud Sinimägedes ja mujal, kui rinne oli nihkunud taas Eesti pinnale. Vaatamata paljudele kaadritele otsesest rindeolukorrast ei olnud see siiski vaid sõjafilm, vaid rezhissöör Andres Sööt oli suutnud luua usutava pildi meie rahva traagikast, mis kulmineerus Eesti taasvallutamisega Punaarmee poolt ja massilise siirdumisega pagulusse.
Etendusel viibisid kunagine pataljon „Narva“ võitleja Egbert Runge, aga ka Mihkel Salusoo, kes üldmobilisatsiooni ennetades vabatahtlikuna osales Sinimägede lahinguis. Mõlemad andsid lisaseletusi ja vastasid küsimustele.
„Maailmapilet taskus“ pakkus omamoodi elevust, kuna selle peategelaseks on kohalik Ehatare elanik Herman Rist, kes ise kohal viibis. Mees, kes pagulaspõlves end kondiitrina edukalt läbi lõi ja kelle küpsetatud leiva maiku paljud Hamiltoni ja Toronto elanikud hästi mäletavad, on oma 97 eluaasta juures vitaalne ja elurõõmus, täis optimismi, mida üritab oma hoiakuga süstida tänapäeva eesti noortesse. Koos kadunud abikaasa Maimuga rajasid nad pagaritööstuse just õigel ajal, mil nõudmine euroopaliku leiva järele eriti suur ning seda mitte ainult eestlaste hulgas. Tema elukäigu jäädvustamisest filmilinal innustuski kodumaine noor Helena Victoria Kirss, kes Torontot külastas. Seekord viibis kohal koos peategelasega rezhissööri ema. Mõlemaid tervitati poolehoidva aplausiga. Herman Risti sõnavõtt pärast filmi vaatamist ilmutas üllatavalt kainet mõtteselgust, mis nakatas kuulajaid.
Filmis „Krooni aeg“ viib rezhissöör Valentin Kuik vaataja aastasse 1992, mil leidis aset rahareform. Taasiseseisvunud eesti rahvale saabus oma vääring, mis tekitas uhkust ja elevust, kuid ka kartusi ja kõhklusi. Filmis avaldasid oma arvamust paljud majandusteadlased, pankurid ja riigimehed, kuid ka lihtsalt „inimesed tänavalt“, kelle meelsuses avaldusid nii rahvuslik iseteadvus kui kahtlus ja umbusk. Tüüpiline üleolev hoiak tuli esile ühe noorepoolse venelase hinnangus, et see pole üldse raha, vaid lihtsalt paber. Lähitulevik tõestas, et lausutud sõnad sobinuksid paremini rubla iseloomustuseks. Filmile tulnukski kasuks, kui olnuks rohkem kuulda lihtrahva arvamusi.
Pidustused kulmineerusid Tartu College’is filmiga tuntud ning armastatud näitleja Ants Eskola elust „Olla või mitte olla“. Õhtu algas vastuvõtuga tund enne linastuse algust kohvi, suupistete ja baariga.
Filmi oli teinud näitleja tütrepoeg teisest abielust Kristjan Paul Esperk-Virve. Nagu võis arvata, tõmbas see kokku arvuka publiku. Vaatamata ebasõbralikule sügisvihmasele ilmale täitus saal. Eskola, kes enne Teise maailmasõja algust sai eesti teatripubliku lemmikuks nii näitlejana kui populaarsete laulude lauljana, arreteeriti 1940. aasta detsembris kunagise sõbra ja kolleegi pealekaebamise tõttu ja saadeti Siberisse. Vabanedes ja kodumaale naastes avastas, et abikaasa kahe lapsega oli põgenenud läände. Endise poliitvangina oli ta ebasoosingus, kuid mõjuvõimsate kolleegide abiga avanesid talle siiski mõnede teatrite uksed. Hamletlik „olla või mitte olla“ kummitas teda igal sammul.
Eskola otsustas olla. Teda toetas teine abikaasa, samuti mitmed kolleegid, ennekõike aga armastav teatripublik. Trotsides nõukogude süsteemi tõusis ta näitlejate esirinda, arendades oma suurepärase talendi kõrgtasemele. Sai isegi rahvakunstniku tiitli, kuigi poliitiliselt rehabiliteeriti alles hulk aastaid hiljem. Talle avanes isegi võimalus külastada oma endist peret USA-s ja kohata oma täiskasvanuks sirgunud lapsi.
Filmi lõpus oli skype’i vahendusel võimalik vestelda filmi tootjaga, kellele esitati rohkesti küsimusi. Ilmnes tähelepanuväärne seik, et just Eskola oli näitlejaist esimene, kes nõukogude propaganadafilmides hakkas täitma saksa ohvitseri rolle. Hiljem hakati selliselt rakendama teisigi balti rahvustest näitlejaid, sest venelaste endi hulgas sellise osa sobivaid täitjaid ei leidunud.
Huvitava asjaoluna sai teatavaks, et siinses ühiskonnas hästi tuntud pr Ivi Kiilaspea tundis Eskola esimest perekonda isiklikult ja võttis aastaid tema abikaasalt balletitunde.
Festivali Toronto osa lõpetati ülevas meeleolus, kuid tehti agaralt propagandat Hamiltoni linastusele, mida saatsid tugevad ergutushüüded saalist. Ilmselt olid paljud naaberlinna elanikud ilmunud Torontosse „avanssi saama“ ning õhutasid torontolasi nende eeskujule järgnema. Olen kindel, et edu jälitas EstDocsi ennastsalgavaid töötajaid lõpuni.
EstDocs lõpusirgel
EstDocs
TRENDING
