Eesti Elu
EstDocs algas Kihnu traditsioonide elustamisega
EstDocs 23 Oct 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eesti dokumentaalfilmide festival Torontos alustas oma viiendat aastat reede, 16. oktoobri õhtul Tartu College’i saalis. Nii selgesti mäletan nende pidustuste tagasihoidlikku algust. Tänaseks on juba tegu suurettevõtmisega, kus iga etendus läheb „täismajale“.

Tund enne algust toimus vastuvõtt suupistete ja baariga ning juba siis oli märgata erakordset elevust. Kõik generatsioonid olid esindatud ja fuajee oli osavõtjaist tulvil. Vaevalt said uksed avatud, kui täitus ka saal viimase võimaluseni ja pisut üle selle. Ei puudunud ka teistest rahvustest filmihuvilised. Pidustuste direktor Ellen Valter lausus oma traditsioonilised tervitussõnad, avaldades tänu oma arvukatele kaastöölistele ja pidustuste sponsoritele, eriti Tartu College’ile, kes oma kultuuriprogrammi raames on kinkinud üritusele kodu.

Avafilm „Kihnu pulm“, pikkusega 97 minutit, paelus vaatajaid juba oma värviküllusega, mis peegeldus nii saare naiste igapäevases rahvarõivastuses kui rikkalikus käsitöös. Lisaks väikesaare miljöö ja mentaliteet koos iidsete traditsioonidega. Kolm päeva kestnud pulm vaheldumisi pruudi ja peigmehe kodus pani Kihnu mineviku korraks elama. Esialgu tekitasid mõned elemendid selles küll mõningat võõrastust, mis aga hajus, eriti lõpul, kui avanes võimalus vestelda rezhisöör Meelis Muhuga.

Häirivaks võis pidada, et pillimehed üürgasid tänapäevaseid laule, et külatänaval veeresid hobusõidukite asemel autod ja mootorrattad ning sidet kahe talu vahel peeti mobiiltelefoniga. Tegelikult oli selles filmis minevik teadlikult ühendatud tänapäevaga. Nukravõitu tõsiasi on, et sellist suurejoonelist pulma polegi võimalik saarerahval enam pidada. Viimane tõeline kihnu pulm peeti 13 aastat tagasi ning äsjafilmitu, kus küll mõlemad abielupooled kihnlased, sai teoks vaid tänu riigi toetusele. Noorpaar jäi küll saarele elama ja noorik kasvatab seal pisipoega, kuid mees on ehitustöölisena sunnitud otsima tööd väljaspool, mõnd aega isegi Norras.

Meelis Muhu ei viibinud kohal, vaid vestlus temaga toimus Skype’i vahendusel. Tänu tänapäeva tehnoloogiale võidi teda näha ekraanil, kus ta, ise viibides ametiülesannetes Vilniuses, andis filmi kohta seletusi ning vastas küsimustele. Kohale jõudis aga filmi lõpuks moderaator, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli õppejõud Jaak Kilmi, keda publikule põgusalt tutvustati.

Pulmapeost nakatanuna otsustasin, et käin kosjas ka ära, tühja valest järjekorrast. Teine film oli nimelt sama paari kosjadest ja seda näidati esmaspäeval Ehatares. Muigasin omaette, et seal peaks ju kosjakandidaate küllalt leiduma, ning mu aimus ei petnud mind. Ka seal oli saal vaatajaist tulvil. Moderaatoreina tegutsesid Jaak Kilmi ja üks kohapealseid korraldajaid, õpetaja Kalle Kadakas. Kosjafilm tutvustas ehk veelgi lähemalt saarerahva igapäevast elu, milles naistel märgatavalt kandvam roll. Ka kuulus Kihnu Virve oma laulude ja emalike nõuannetega oli esindatud. Jäi paratamatult mulje, et Kihnus taate polnudki. Kui nad ka suurema osa ajast merel veetsid, kosjaviina rüüpama võinuks mõni ikka tulla. Ei, ka see töö jäeti naiste hooleks ja nad võtsid oma ülesannet täie tõsidusega, rüübates mehiselt otse pudelist.

Viimaseid märkusi ei tule võtta kriitikana filmidele, vaid huvitava tähelepanekuna kohaliku elustiili kohta. Meie etnograafilise raudvara säilimise huvides tuleb tänada nii filmitegijaid kui selle rahastajaid. Ärgem unustagem aga ka siinseid entusiaste, kelle vahendusel need filmid on meie vaatevälja toimetatud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus