Esimese advendi juhatas sisse Toronto Eesti Meeskoor
Eestlased Kanadas 08 Dec 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kalendriliselt oleme astunud jõulukuusse ja kiriklikult jõudsime pühapäeval, 3. detsembril esimesse adventi. Toronto Eesti Meeskoori traditsiooniline jõulukontsert Eesti Maja suures saalis tegi vastava meeleolu loomisega n-ö otsa lahti. Tegi nii vahvalt, et lausa ehmatas: kui miski nii meeldivalt algab, kui toredaks võivad need pühad veel kujuneda, kui kord kohale jõuavad!

Kavaleht ega algpilt veel üllatusi ei pakkunud. Pigem vastupidi — kõik näis nii rutiinikohaselt tavaline ja tuttav: ikka samad lauluvennad, ikka sama vananemisega võitlev publik (õnneks siiski veel küllalt rohkearvuline), sama Charles Kipper dirigendipuldis, aasta jooksul veidi sirgunud Miikael Tenno trompetisolistiks. Kavas tuntud ja kuuldud palad vähese värskema vürtsiga — noh, mis seal ikka, kuulame ära, kui on kord kodunt välja tuldud. Üllatus saabus, kui koor moto laulmiseks suu avas.

Jah, juba moto esitamises oli tunda tugevat häälelist ühtlust, enesekindlust ja väärikat iseteadvust. See tunne kasvas ja süvenes kogu kontserdi vältel. Koor oli hääleliselt haruldaselt heas tasakaalus ja musitseeris nauditavalt. Pehmed säravad tenorid sulasid mahlakate basside toetusel ilusaks ümaraks meeskooriheliks, mida harva kuuleb ja mis koorilaulu armastava inimese hinges tekitab isemoodi värinaid. Silmatorkav oli ka koori distsipliin: täpne dirigendi jälgimine, mis elimineerib ebatäpsed ja ebakindlad sisseastumised, paindlikkus dünaamikas. Mõningad pisivääratused intonatsioonis ei suutnud tumestada üldpilti.
Roman Toi maestro koorijuht, alati helilooja, tänaseks tänulik publik.
   Foto: E. Purje - pics/2006/14832_13.jpg
Roman Toi maestro koorijuht, alati helilooja, tänaseks tänulik publik. Foto: E. Purje

Kava juhatati sisse paari tuntud jõuluviisiga, kusjuures kohe avanumbri juures palus dirigent publiku abi. "Tuisutaadi muinasmaa" ehk "Winter Wonderland" oleks aisakelladeta jäänud poolikuks. Õnneks leidus publiku hulgas tütarlaps, kes nõustus koorijuhi kõrvale asuma ja kelli helistama. Efekt oli suurepärane. Ülejäänud osa kava esimesest poolest oli teiseilmeline. Seal leidus mitmepalgelisi palu koori repertuaarist, küll rahvuslikku, küll looduslikku, küll õrnutsevat ja bravuuritsevat. Kui tahaks tingimata kriitiline olla, siis võiks öelda, et pisut ebaühtlane ja huupi valitud, kuid niisugust meeleolu ei tekkinud. Sellised mõtted kummutas üldine atmosfäär, kus ei valitsenud niivõrd kontsertsaali pidulikkus kui vaba südamest-südamesse suhtlemine. Koorijuht, kes vaheldumisi dirigeeris, klaverit mängis ja publikuga sundimatult vestles, kõike kolme võrdse meisterlikkusega tehes, oli heaks sidemeheks koori ja publiku vahel.

Mõlemad osad olid jaotatud kaheks, solistiga keskosas, kus lauluvennad said tulla esiridadesse jalgu puhkama. Miikael Tenno tõestas kohe esimeses osas, et ta oli aasta jooksul sirgunud mitte ainult kasvult, vaid ka muusikaliselt. H. L. Clarke'i "The Maid of the Mist" oli rõõmsailmeline, kuid nõudlik trompetipala, mis võimaldas noorel solistil demonstreerida oma virtuooslikkust. Publiku reaktsioon oli vastav. Koori esitatust nõudlikem pala oli Tormise "Astuge ette", mis oma vannutusliku tekstiga mõjuvalt esile tõusis. Hannikaineni seatud itaalia rahvalaul "Tiritomba" tekitas mõnevõrra lõbusust, kui lauluvennad otse jõulude eel jaanipäevalises tiri-tõmba-meeleolus kippusid itaalia o-le eesti kapsarauakõverikku peale maalima. Laul ise esitati meeldivalt. Kadunud kooriliikme Tammeveski "Üksainus õis" koori seades ja klaveri toel pakkus teise romantilise interlüüdi. Esimene osa kulmineerus Saebelmanni bravuurses "Jahilaulus", kus dirigent kooliaegses nostalgias endale tüsedamat liiki pasuna sülle upitas ja koos Miikael Tennoga koori saatis. Viimatimainitu tegi trompetil õiget jahisarveheli. Uhke lõpp.

Vaheajal oli võimalik külastada nurgas asuvat puhvetit, kus oli saadaval kohv ja pirukad, soovi korral ka vein või õlu.

Teine osa oli sajaprotsendiliselt jõululik. Autoreiks kodumaised Aavik, L. Virkhaus, Mägi ja Toi; nende vahele poetatud Maasalo ja Berlin — "Valged jõulud" on juba meiegi publikule armsaks saanud. Charles Kipperi seatud popurrii tuntud jõuluviisidest esitas Miikael Tenno trompetil koos Charlie endaga klaveril. Etteasted olid vaheldumisi ühislauludega, nii et lõpuks oli tunne nagu jõulukirikus. Ester Mägi "Jõuluõhtul" oli võõraim ja ühtlasi ka huvitavaim pala teises osas. Dirigent tarvitas selle kallal heatahtlikku omavoli, minnes lõpus sujuvalt üle "Püha öö" motiivile. Toi pidulikus lõpunumbris "Jõuluvalgus koidab" oli taas rakendatud trompet. See oli nagu aupaklik kummardus vanameistrile, kes ka ise kohal viibis.

Lillekimbuga tänati kontserdi lõpul koorijuhti, noort solisti ja kogu koori, kellele määratud buketi võttis vastu esimees Heikki Paara. Nii koor kui publik lahkus rõõmsameelse tundega, et jõulud on saabumas.

Ei saa lõpetada veelkordselt koori juurde tagasi tulemata. Seekordsel kontserdil tutvustas Toronto Eesti Meeskoor end oma parimast küljest, andes tõelise meeskoori-elamuse, milles viimaste aastate jooksul oli üht-teist vajaka jäänud. Kes arvab, et olen kaotanud oma kriitilise meele, see eksib. Ütlen laulumeeste "koduses keeles", et ühe laulu keerasid mehed kontserdil ikka korralikult kihva ka. Jätan ütlemata, millise. Lauluvennad teavad, dirigent teab, publik teab, teistel pole vaja teada. Teame ka selgelt, et see oli vaid reeglit kinnitav erand. Ja teame, et järgmisel kontserdil on just see laul parim. Jõudu tööle, lauluvennad! Ja pidage meeles jaapani vanasõna: pärast võitu seo kiiver kindlamini pähe.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus