Eesti Elu
Esimene Musta lindi päeva konverents Torontos
Eestlased Kanadas 27 Aug 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Musta lindi päeva, millega tähistatakse kurikuulsa Molotov-Ribbentropi salapakti sõlmimist vahetult enne Teise maailmasõja algust, tõi kanada rahva teadvusse kohalik eesti aktiivne ühiskonnategelane Markus Hess 1980. aastatel. Tänu parlamendiliikmete Bob Rae ja Borys Wrzesnewskyj ettevõtmisele on see alates 2009. a. novembrist tunnustatud ja kinnitatud ka Kanada Parlamendis.

Tänavu toimus selle päeva puhul esimene konverents kesk- ja ida-euroopa kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuseks. Konverents leidis aset esmaspäeval, 23. augustil Toronto Ülikooli Munk Centre’is. Ürituse sponsoriteks olid Toronto Ülikooli euroopa, vene, ja euraasia keelte keskus, Eesti Sihtkapital Kanadas, Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa Nõukogu, Musta Lindi sihtasutus ning ajakiri Up North.

Peakõnelejaks oli Vene Föderatsiooni endine asepeaminister ja opositsioonipartei kaasasutaja Boris Nemtsov, kellega suheldi skype’i vahendusel. Teisteks esinejateks olid kanada rahvusvahelise õiguse jurist Robert Armstrong, USA ajaloolane dr Lee Edwards, vene ajakirjanik ja kunagine parlamendi liikmekandidaat Vladimir Kara-Murza, ukraina-kanada poliitiline analüütik ja kommentaator dr Taras Kuzio, eesti-soome ajakirjanik ja poliitiline analüütik dr Iivi-Anna Masso ning eesti-soome ajakirjanik, ajaloolane ja filmidirektor Imbi Paju. Neile lisandus veel mitmeid teisi.

Üritus hõlmas kogu päeva ja huvi selle vastu oli oodatust märksa suurem, nii et korraldajad olid sunnitud selle suuremasse ruumi paigutama, et kõiki huvilisi ära mahutada. Konverentsi avas esimees Marcus Kolga ja hommikupoolse sessiooni moderaatoriks oli EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Ülima põnevusega oodati muidugi Boris Nemtsovi kõnet ja pinget lisas teade konverentsi alguses, et kõneleja oli eelmisel päeval arreteeritud.

Teade arreteerimisest vastas tõele, kuid ettenähtud ajal ilmus Nemtsov siiski ekraanile ja vallandas kuulajaskonnas üldise lõbusustuhina, tehes teatavaks vahistamise põhjuse – ta oli kandnud tänaval Vene lippu, mis olevat tänasel Venemaal seadusevastane tegu. Enda sõnutsi tegi ta seda lipupäeva puhul. Lisas mõru huumoriga, et peab rahvuslippu vabaduse sümboliks, kuid peaminister Putin vabadust ei armasta. Hetkel viibib ta küll vabaduses, kuid peab järgmisel päeval kohtus oma „väärteo“ eest aru andma. Tuntud demokraatia eest võitlejana kritiseeris ta armutult Putinit, kes tema arvates pürib eelolevatel valimistel uuesti presidenditoolile ja keda tuleb iga hinna eest tõkestada. Venemaal toimub pidevalt rahumeelseid demonstratsioone, kus nõutakse tõelist demokraatiat ja „Putinita Venemaad“. Tema enda praegune arreteerimine pole kaugeltki esmakordne.

Pärast Nemtsovi sõnavõttu küsitles teda dr Iivi-Anna Masso, küsides muuhulgas, kas on väljavaateid vabameelsema presidendikandidaadi üles kerkimiseks ja lootust selle võimule pääsemiseks. Vastusest koorus välja taas uskumatu tõsiasi: igalt vastaskandidaadilt nõutakse, et ta kogub kaks miljonit teda pooldavat allkirja. See pole aga kaugeltki kõik – kogutud allkirjad peavad läbima julgeoleku kontrolli, mistõttu pole võimatu, et pooled neist tunnistatakse võltsituiks. Selline on tänapäeva Venemaa poliitiline pale. Ja siiski ei vannu rahvas alla, sest vabadusel on hullutav maik.

Dr Lee Edwards rõhutas selgesõnaliselt vajadust lakkamatult kõnelda kommunismi kuritegudest. Lihtsa näitena tõi ta esile, et kui küsida kanada või ameerika „mehelt tänavalt“, mitu juuti hukkus Teise maailmasõja käigus, vastab see kindlalt ja kõhklematult: kuus miljonit. Kui aga küsida samalt inimeselt, kui palju langes kommunismi ohvriks, siis ei oska ta vastata. Ta ei tea ega usu, et ainuüksi Stalin hävitas umbes sada miljonit, ja et sellele lisandub veel hulk miljoneid, kes hukati Hiinas, Kuubas ja mujal. Põhjus – juudid räägivad oma kannatustest, teised ei tee seda kaugeltki piisavalt.

Dr Taras Kuzio rääkis 1930. aastate genotsiidist, kus miljonid ukrainlased surnuks näljutati, ning rõhutas, et tegelikult kannatas selle all ka kogu ülejäänud Nõukogude Liit. Pühendas ka rohkelt aega tänase Ukraina päevapoliitikale, mille kaudu ukrainlasi aina Venemaa mõjusfääri surutakse. Kurtis ühtlasi, et Brüsselis venevastase hoiakuga kaugele ei jõua.

Dr Iivi-Anna Masso tõmbas huvitavaid paralleele praeguse olukorra vahele Eestis ja Soomes ning võrdles kummagi rahva valitsuse suhtumist venelastesse. Läänemaailmas vaadeldakse eestlast selles osas kui ohjeldamatut teismelist, soomlast aga kui vanemat tasakaalukat venda.

Imbi Paju meenutas aastat 2009, mil tema ja Sofi Oksaneni ühistööna ilmus artiklikogumik Eesti okupatsiooni perioodist „Kõige taga oli hirm“, millel oli suur menu, kuid mille vasakpoolsed jõud tembeldasid õigustamatult juudivastaseks ning isegi kaebasid Wiesenthali keskusele, valmistades autoreile sellega palju ebameeldivusi.

Suures enamuses olid ettekanded läbimõeldud ja sisutihedad ning kutsusid esile hulga küsimusi kuulajaskonnas, mis põhjustasid elavat mõttevahetust. Lõppsõna lausus ürituse aseesimees Markus Hess, kes palus kõiki kõrvalruumi, et keskustelu suupistete ja klaasi veini juures vabamas vormis jätkata.

Nagu tähendatud, oli seekordne konverents esimene. Võib loota, et järgmised on veelgi tulemusrikkamad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus