Eesti Elu
ERSP ja Rahvarinne – 20 aastat hiljem I
Arvamus 29 May 2009 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Selle pealkirja all retsensenseerib neid juubeliteoseid Jaak Allik (Sirp 30.04.), kes hindab eriti kõrgelt kogumikku „ERSP aeg“. Tallinna Linnavalitsuse poolt välja antud „Magna Memoria, Rahvarinne 1988 (Kakskümmend aastat hiljem)“ pälvib teravamat kriitikat. See on üldiselt asjalik käsitlus, eriti kui arvestada kirjutaja tausta, mis siiski vahete-vahel läbi paistab.

Allik nendib, et mõlemad veteranid paistavad olevat kindlad, et nendeta poleks Eesti iseseisvuse taastamist toimunud. Mõlema organisatsiooni saatus on sarnane. ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. a mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna“, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga. Ühinemisel Isamaaga lakkas ERSP eksisteerimast 2. detsembril 1995. Siis näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%. Rahvarinne oli esimene kompartei kontrolli alt väljunud massiline rahvaliikumine, mis mängis suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel. Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993. Aasta varem toimunud riigikogu valimistel kogus RR nimekiri vaid 12,25% häältest (ERSP poolt hääletas samadel valmistel 8,79%).

Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö koguteose koostamisel ja ka kauniks kujundamisel väärib Jaak Alliku arvates sügavat, mitte ainult poliitilist, vaid ka ajalooteaduslikku tunnustust. Ja samas on näha ja tunda, et tegemist on kogu erakonna raamatuga, mille sünnile on kaasa aidatud rohujuuretasemest tipptegijateni.

Kui Allik kirjutab, et oli erutav lugeda piketeerimistest, „keelatud” kirjanduse paljundamisest ja levitamisest, KGB nuhkide ninapidivedamisest ja muust erakonna lihtliikmete igapäevasest vaimustunud ja ohtlikust tegevusest, lööb välja tema enda taust. Ta lisab, et antagu talle võrdlus andeks, kuid kõik see sarnaneb hämmastaval määral tema noorpõlves kuuldud pajatustega Eesti Vabariigi vastu võidelnud põrandaaluste noorkommunistide argipäevadest ja -öödest. Ilmselt on tegu sama inimtüübiga, aateliste fanaatikutega, kes on kindlad oma missioonis tuua õnne kogu rahvale ning täis põlgust kõigi vihatud süsteemiga mugandunute vastu. Paraku pole selliseid inimesi üheski ühiskonnas kunagi eriti palju. Siin varjutab tal propaganda tegelikkuse, on kõlapinna vahe.

ERSP eduka tekke asjaolude mõistmiseks on Alliku arvates äärmiselt oluline Jüri Adamsi meenutus, et erakonna loomisel ja põhikirja koostamisel oli eesmärgiks luua legaalse partei pretsedent, mitte „harjutada ennast ega rahvast mõttega repressioonidest“. Üheski N. Liidu seaduses polnud ju kirjas, et see riik peab tingimata üheparteiline olema, ja eks oli mitmel tollasel nn rahvademokraatia maal valitseva kompartei kõrval ka teisi „taskuparteisid“. Praktikas teadsid aga kõik aastakümneid, et ainuüksi idee luua veel mõni partei avab otseukse vähemasti vaimuhaiglasse.

1985. a. võimule tulnud Gorbatshov oli hakanud kõnelema demokratiseerimisest ning üldinimlikest väärtusest. Ning tekkiski seltskond, kes otsustas Gorbatshovi sõnad oma tegudega proovile panna. ERSP loojad mõistsid, et inimeste jõuga laialiajamine vaid selle eest, et nad soovisid oma parteid luua, oleks Gorbatshovi Euroopa silmis täiesti alasti jätnud. ERSP-laste aateline ausus seisnes selles, et nad ei piirdunud vaid „skandaalse“ alternatiivpartei vormiga, vaid lisasid veelgi „skandaalsema“ rahvusliku sõltumatuse sisu. Oma kõnes ERSP asutamiskoosolekul meenutas Tunne Kelam 1968. a. prantsuse üliõpilasliikumise juhtmõtet: „Olgem realistid, nõudkem võimatut.“ Ja tuleb tunnistada, et just selliselt ERSP tegutses ning saavutaski võimatu!

Selles leidub paljudele nooremaile lugejaile tundmatut infot ning tänase päeva seisukohalt huvitavat mõttematerjali. Saame ka teada, et pärast metsavendluse hääbumist moodustasid Eestis esimese põrandaaluse demokraatliku organisatsiooni (Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine) hoopiski venelane Sergei Soldatov ja ukrainlane Artem Jushkevitsh, kel oli kontakt ka Paldiski tuumaallveelaevade baasis loodud ohvitseride võitlusliiduga. Mati Kiirend toob oma meenutustes selgelt esile, et tihe koostöö mujal N. Liidus tegutsema hakanud dissidentlike rühmitustega, rahvustevahelise vaenu puudumine ning tegutsemine põhimõttel „Teie ja meie vabaduse eest“ iseloomustas 70ndail Eestis tegutsenud ERSP eelkäijaid.

Kokkuvõtlikult ütleb Allik, et ERSPst kõneleva teose puhul on sümpaatne, et peatähelepanu on pööratud ikkagi ERSP ja tema liikmete tegevusele, mitte „kaasteeliste” ründamisele. Kui taasilmutatud omaaegseis tekstides on „võitluslikkus” paratamatu ja iseloomustab ajastu pingeid, siis analüüsivais materjalides on autorid enamasti hoidunud vanade arvete klaarimisest. (Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus